Epp Petrone: Manona Paris on julge naine

Manona Paris. Foto: Erlend Štaub

Lükkasin «Meie taluköögi» lugemist mõnda aega edasi, arvasin, et tean niigi, mis seal sees: mitu kiiret lugu kihiti, dieedivõitlustest, läbipõlemisest, kokkamisest, laste toiduteemadest, linnast maale põgenemisest, maakodu ja taluköögi sisseseadmisest.

Kui lõpuks lugema asusin, sain siiski üllatuste osaliseks. Manona Paris on julge naine. Ma ei olnud näiteks mõelnud, et menopaus on häbi- ja tabuteema, aga kui sellest lugema hakkasin, siis tundsin, et mingid piirid mu sees avanesid: jah, ka sellest võib kõnelda, ja mitte ainult salaja.

Manona Paris, «Meie taluköök. Hakka uuesti elama». Foto: Raamat

Manona (ja Krister, ta kaasa) on tõesti värvikad ja julged. Kui raamatut uskuda, kolisid nad koroonakevadel linnast maale pooletunnise pakkimise järel, kaks last autosse ja minek. Hoogsas potipõllunduses ja talukööginduses tehtud vead on saanud kirja ja oma värvikuses jäävad meelde, nii et loodetavasti saab lugeja teiste vigadest õppida. Aga need «pane pada ahju kolmeks tunniks» tüüpi nipid on ikkagi pealiskiht. Mis mulle kõige rohkem sellest raamatust sisse jäi: meie kultuuris on kõikjal tüvitekst, et paks olla on ebaväärikas. Ja et me peaks teadlikult tegelema sellega, et olla õnnelikud oma kehas, mitte tundma häbi.

Aga.

Aga.

Jah, ikkagi on see «aga» ja sellest Manona kõnelebki. Toitumist TULEB jälgida ja teadustada, aga positiivses võtmes.

Mõned toodud näited on minu jaoks liiga värvikad ja mõtlen, kas autor ehk liialdab. KUI midagi soovitada, siis siiasinna natuke õrnemaid aimamisi ja pooltoone, mõnes järgmises raamatus... Ma loodan, et Manona sulest tuleb neid veel ja veel!