Kes on need inimesed, kes jätavad muu elu ja lähevad eraklasse elu mõtet otsima?

Epp ja Maria Indias. Foto: Erakogu

Minu vastuseks on mu lood Indiast, peamiselt aašramist, põikega Inglismaa haiglasse ja Venemaa kloostrisse. Siin on mosaiik eksootikat, eneseotsinguid, ja mitte ainult minu lood, vaid erinevad killukesed inimhingedest, kellega ma nende reiside jooksul kokku puutusin.

Võrreldes mu kahe esimese «Kas süda on ümmargune?» reisiraamatuga on siin kaante vahel rohkem vaimseid otsinguid, aga tegelikult on ka need otsingud päris naljakad, seikluslikud ja ohtlikud. Minestades keset India kitsukest peldikut, roostes kraani otsa, nii võib endale näiteks lahtise peahaava kukkuda... Ja just nii juhtuski.

Epp Petrone, «Kas süda on ümmargune?» kolmas osa. Foto: Raamat

Sõrmitsen raamatut. «Kas süda on ümmargune?» Palju aastaid tagasi kirjutasin ma selle esimese osa (seiklused lõunamaa turgudel) ja otsisin pealkirja. Jah, kas süda on ümmargune? Ja kas tavaline lugeja viib selle küsimuse kokku Priit Pärna traagilise multifilmiga (ja multifilmiraamatuga) «Kas maakera on ümmargune?»? Just see inspireeris mu pealkirja.

Muide, ei maakera ega süda ole täpselt ümmargused. Neile on võimalik ringi peale teha, aga nad on tegelikult pigem siiski sopilised.

Ja samasugune on aeg. Ühest küljest on nii, et «kõik läheb mööda» ja teisalt on kõik kõigega seotud. Ma olen justkui ikka seesama, kes magamata näoga ja sassis peaga, seljakott seljas, samamoodi sassis sõber käekõrval, keset ööd end Mumbai lennujaama ees avastab… Ja just sealt algab see lugu, «Kas süda on ümmargune?» kolmas osa.