Raamat, mis tasub suveks autosse panna, las sõidab kaasa

Mati Laur. Foto: Kristjan Teedema

Kas teie teate, olete mõelnud, et kihelkonnad ongi kõige pikaajalisem eestlase paikkondliku identiteedi alus? Kihelkonnad moodustati 13. sajandil, kohe pärast ristisõja-perioodi lõppu (neid tekkis küll jagunemise teel tasapisi aina juurde) ja põhimõtteliselt jäid kihelkonnad püsima kuni 1925. aastani. Iga kihelkonna (lõpuks kokku 106) keskuseks oli kirik, sinna käis rahvas kokku, seal ristiti, laulatati, seal oli kalmistu, kool, pood, apteek. Elu meie maal tuksus 106 sellises keskuses.

Mati Lauri raamatu «Eesti kihelkonnakirikud» ees ongi Eesti kihelkondade kaart, ja edasi on lihtsalt kõik kunagised kihelkonnakirikud tähestiku järjekorras, igale pühendatud leheküljepaar. Tegu on «põnevaid fakte» tüüpi kogumikuga. Autor on kõik kirikud läbi käinud-pildistanud ja kiriku (või õpetaja või kihelkonna) kohta võimalikult põnevad lood-faktid kokku korjanud.​

​Mati Laur, «Eesti kihelkonnakirikud». Foto: Avita

Raamat on üsna õhuke, aga lugemine võttis aega, mul oli vaja vahepeal pidurit panna ja infot juurde otsida. Esiteks, paigaltvõtt, aga... kas ma üldse tean, kus see kihelkond asub? Oli paar sellist, mida pidin kaardilt päriselt otsima (näiteks Mihkli kihelkond ja kirik, kus see on? Seal olla Läti Hendrik õpetajaks olnud ja oma kroonika seal lõpetanud...) Teiseks, tahtsin vahepeal mingeid harivaid teadmisi juurde saada ja guugeldasin (näiteks mida täpselt tähendab «võidukaar» kirikus? Või mis olid vene usku minemise põhjused, miks mõnes kihelkonnas peaaegu kõik usku vahetasid?). Kolmandaks, väga palju oli selliseid vihjeid, mida puhtalt uudishimu pärast tahtsin edasi uurida. Mis mõttes sõna «jaanalind» on tulnud otsetõlkes heebrea keelest? Mis mõttes Viru-Jaagupi kirikuõpetaja oli seksimaias Rasputin?

Nii et ma plaanin seda raamatut veel guugeldamisalusena kasutada. Päris palju jäi veel neid faktikesi, mis uudishimu tekitasid.

Samuti plaanin raamatu suveks autosse panna, las sõidab kaasa. Kirikute juures võiks rohkem spontaanselt peatuda (kahjuks on kirikud sageli suletud niisama juhupeatuste korral, minu meelest on nii mõneski riigis kirikud rohkem avatud kui Eestis). Igatahes päris mitu sellist kirikut jäi sõelale, kuhu tahaks sisse minna ja oma silmaga midagi konkreetset kaeda... Näiteks selline lugu, tsitaat raamatust: «Kui 2005. aastal kavandati Vigala kirikust jõuluõhtu jumalateeenistuse ülekannet, otsustas pastor pärast pinkide ülevärvimist muuta rõõmsailmelisemaks ka altari ja kantsli ning pintseldas need Sadolini alküüdvärviga igaveseks särama. Üliarmsad inglinäod altariseinal näevad nüüd välja nagu Mick Jaggeri lapsepõlvepildid.» Seda imet tahaks vaatama minna! Aga Valjala kirikut Saaremaal tahaks näha, sest see olla nagu legotükkidest kokku pandud, kõik erinevad ajastud eri tükkides eristatavad. Hageri kirikut tahaks näha, sest see olla «täiuslik kitš aastast 1892». Eesti vanemate paganlikke hauaplaate tahaks näha Karuse kirikuaias. Ja miks nimetab autor Harju-Jaani kiriku altarimaali sensuaalseks? Ja mis lugu on 16aastase Eduard Wiiralti soditud orelikapiga Koerus?

Aga lisaks faktidele oli midagi kirjanduslikult täitvat selles lugemiselamuses... Mingi omamoodi inspiratsioon, hõrk fantaasialend, mis kohati tekkis. Justkui mingite ammu juhtunud lugude tipukesed, ülejäänu on kõik vee all, aga sa hakkad seda ähmaselt nägema. Millest sündis Halliste kiriku süütamine 1959? Kuidas Jämaja kiriku 1864. aasta uusaastateenistusel rõdu ja seejärel terve kirikutorn lahti rebenesid ja kuidas inimesed akendest-ustest ummisvalu põgenesid? Kärla kirik põles kord maani maha jõuluõhtul, Tõstamaa jaanilaupäeval, Pöidesse lõi pikne sel päeval, kui Eesti ühines Nõukogude Liiduga... Kõik, mis toimub kirikuga, näib nii sümboolne, ja kujutan ette, milline viimsepäevatunne oleks selles kirikuhävingu stseenis seespool olles, selle aja inimesena kui seda kogedes .

Sõjad vormivad ajalugu, see tõdemus käis ka lugedest korduvalt läbi. Kirikuid muutis (lisaks liigagarale remondile ja lisaks äikeselöökidele) muidugi sõjakirves. Kärla kiriku torn tuli poole lühemaks kärpida, et 1940 Saaremaale tulevad nõukogude sõjalendurid mõnusamalt maanduda saaks. Vaivara kirikust on alles vaid soine madal võsa - kirik asus seal, kus käisid 1944. aasta Sinimägede lahingud. Pärast lahinguid viisid kohalikud lisaks kirikukividele ka kirikualuse mäe endale ehitusmaterhaliks (jälle lugu, stseenid, mida hakkan ette kujutama). Ja samas on kõik need lood kirikus pääsenuist, näiteks Märjamaa kiriku paksud müürid pidasid vastu Ivan Julma sõjameestele.

...Mäletan, kuidas Fred Jüssi ütles kord, et on raamatuid, mida saab hinnata kõrgelt just selle järgi, mida nad lugejas avavad. Mina hinnan kihelkonnakirikute raamatut ses mõttes väga kõrgelt, et mul tekkis palju enda mõtteid ja fantaasiastseene. Ja lisaks sain mega palju targemaks, praegu võiksin osaleda Eesti kirikute teemalisel viktoriinil. Millisel kirikul on korraga kukk ja rist? Kus on kirikutornis täht? Miks Liivimaal kalmistud kirikust eemale viidi? Milline Eesti tegevkirik on samal ajal majakas? Millise kiriku altar on ehitatud veskikividest? Jne..