Epp Petrone: ma tõesti nägin neid maastikke ja võitlusstseene

Foto: Epp Petrone

«Üle ööbikupõranda» ulmefantaasia - sarja algusraamat - tekitas minus suuremat sõltuvust, kui oodata oskasin. Haarav muinasjutulaadne lugu, mis oli minu jaoks tõeliselt jaapanipärane, nii vähe või palju kui ma Jaapani ajaloost tean. Tegelikult ei ole see muidugi ajalooline, vaid pseudoajalooline, ulmelugu.

Peategelaseks on teismeline poiss, kes kasvanud nn varjatute hulgas (üks kiht inimesi seal aegruumis, mis mõjub keskaegse Jaapanina, nad palvetavad palju, usuvad ühte salajumalat, elavad halastuses ja vägivallatuses, neile on keelatud tappa). Raamatu avapeatükis toimub poisi koduküla rüüstamine, ta jääb juhuslikult ellu ja mingil kummalisel moel suudab suure väepealiku ratsu otsast alla saada.

Hiilimisi tulevadki sisse salapärased teemad. Poisil on tekkima hakanud teatud oskused ja meeleolud, mida ta ise ei oska seletada. Vastuste asemel vihjed, eks need ole ju ikka parimad «pean ikka uue peatüki ka kohe ära lugema» mootori käivitajad!

Lian Hearn, «Üle ööbikupõranda». Foto: Varrak

Varjatuid niisiis kiusatakse taga, nõnda nagu varakristlasi Euroopas kiusati. Ma ei tea, kas Jaapani ajaloos on selline vägivallatute kiht tõesti olnud, aga raamatu autor, austraallanna Lian Hearn, mainib oma tänusõnades rodumisi jaapani ajaloo eksperte ja ka stipendiumit, mis lubas tal kolm kuud Jaapanis elada, et keskaegse Jaapani olustikuga tutvuda. Tegelikult oleks mulle meeldinud, kui tänu- või järelsõnades oleks veel rohkem saanud nn faktikontrolli ja taustateadmisi.

Lisaks varjatutele on raamatus olulisel kohal klannid, sõdalased, nendevahelised lahingud. Huvitav liin on üks sõdalaste klanni kuuluv keskealine naine, kelle suguvõsas käib pärimisõigus naiselt naisele ja kes saab ise otsustada, kas ja kellega ta abiellub. Peategelanna on aga teismeline tüdruk, noor neiu, kes elab pantvangina teise klanni lossis, nagu ridade vahelt välja lugeda võib, on selline pantvangide pidamine levinud, sest aitab hoida tasakaalu. «Ah oleme vaherahus, tõesta seda ja anna oma laps mu juurde elama», umbes nii. Loogiline ja ilmsesti tõene ajaloofakt.

Peale varjatute ja klannide on aga veel keegi kõige selle keskel ja sees, see on hõim. Aegade hämarusest tulnud vereliin, kelle esindajatel on maagilised võimed ja kelle eetilised standardidki on teistmoodi kui ülejäänutel. Kõige olulisem on kuuletumine hõimule. Ja hõimu peamine eesmärk on stabiilsus, nad toetavad seda klanni, kes suudab valitseda. Mõneti võib aga öelda, et hõimu eesmärk on iseenda säilitamine, oma liikmete annete märkamine ja lõpuni välja arendamine. Neil on erinevaid andeid, näiteks mõneks minutiks kahestuda (oma peegelpilti mõneks ajaks endast välja saata), näiteks kuulda üliteravalt, näiteks oma näojooni muuta... Hõimu liikmed on parimad palgamõrvarid, keda klannid vahel omavahelise arveteklaarimise jaoks palkavad. Hõimu olemasolu peavad klannid pigem lihtsalt legendiks, kuulujutuks.

Selline on stseen, mis tasapisi avaneb. Peategelane, see külatapmises ellu jäänud noormees, on ema poolt varjatu ja isa poolt, nagu selgub, hõimu vereliini kandja. Ta isa loobus vägivallast ja kolis varjatute juurde, seepärast hõim ta omal ajal surma mõistiski, teadmata, et mees oli juba lapse eostanud. Ja just seesama laps, meie peategelane, on pärinud eriti hea annete kombinatsiooni...

Raamat on minu meelest hästi kirjutatud, ma tõesti nägin neid maastikke ja võitlusstseene. Meenub üks lummav film (Ang Lee «Crouching Tiger, Hidden Dragon»), üldiselt mulle vägivallafilmid ei istu, aga seal toimus võitlusstseenides lendamist ja justkui omamoodi tantsu. Kui siin raamatus kirjeldatakse võitluses seda, mismoodi «libistan oma peegelpildi jõe suunas ja ise astun nähtamatuna müüri varju, et hetk hiljem paati hüpata», umbes selliseid olukordi, ja kui näiteks vastane on samuti andega hõimuliige, kes oskab peegelpildiga vastata, siis läheb tegevus täiesti metatasandile, polegi enam suvaline verise keskaja kirjeldus.

Lemmikkohad ongi mul need, kus peategelane iseenda sees märkab erinevate jõudude arengut. Temas on hämarus, on teadmishimu ja vägivallaga seotud halastamatu mängulust, aga samas on temas ema ja lapsepõlve poolt sees halastus, kaastunne, rahu otsimise vajadus. Ta pole ei üks ega teine. Ja just selline see inimloomus on, minu jaoks tekib siin filosoofiline tasand. Inimene on ühtaegu nii halastaja kui anastaja.

Romantiline liin on ka, üsna alguses võib aimama hakata, et need kaks teismelist, kelle peatükid vahelduvad (segavereline andekas noormees ja pantvangis hoitav imeilus sõdalase klanni tütar) saavad varem või hiljem kokku. Ja nii lähebki. Erootilisi stseene pole, neist on viisakalt üle libisetud.

Kui raamat lõppes, oli olukord selline, et noormees valis hõimu. Vereliini. Ja internet näitas, et jätkuosasid on kolm tükki veel, lisaks on esimesele raamatule kirjutatud eellugu! Kui raamatukogu poleks sel öisel kellaajal kinni olnud, oleksin vist pimesi sinnapoole kõndima asunud. Korraks võitlesin ihaga osta e- või audioraamat, olgu inglise või eesti keeles, niiväga tahtsin seda muinasjutumaailma edasi kogeda. Aga siis tegelesin iseloomu kasvatamisega ja läksin siiski magama.

Raamatusarjade sõltuvus on imelik asi, täpselt samasugune nagu telesarjade järjest vaatamine... Iga samm, mis ajas astutud, viib sõltuvuse vähemaks. Ma olen tegelikult mingid asjad (krimkad, põnevikud) niimoodi sisse ahnitsenud, et hiljem kahetsen. Selline pimesi sõltuvus mulle tegelikult ei meeldi.

Aga nädal aega hiljem otsustasin, juba selgema peaga, et ma tõepoolest päriselt tahan selle eeposelaadse loo lõpuni lugeda, ja võtsin ka ülejäänud raamatud ette. Esialgne vaimustus on veidi väiksem, aga pettuma pole küll pidanud.

Aitäh Facebooki «Lugemise väljakutse» rühma ulmeväljakutsele selle raamatu(sarja) soovitamise eest!