MINU MUHUMAA ⟩ «Miks? Miks ta sinna elama jäi, kui ta seal küla poolt libahundiks tehti?»

Epp Petrone Foto: Madis Veltman / Postimees

«Minu Muhumaa» on raamat, mida minu meelest võiks iga eestlane lugeda, sest see võtab kokku ühe eestlastele iseloomuliku joone – võõrahirmu.

On lugejaid, keda häirisid tekstis ette tulevad kordused, mind mitte. Minu meelest on kogu see raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see on rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.

Tõsi, minu jaoks jääb tuum küll päris lõpuni avamata.

«Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?»

See küsimus jäi esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi.

Aga kes teab, võibolla see ongi õige, et seda küsimust ei olnud otsesõnu kirjas ja ma pean ise seda endalt küsima ja ise vastust otsima. Nagu kriminull. Mulle on kõik info antud, aga ma ei ole veel aru saanud.

Miks? Miks ta sinna elama jäi, kui ta seal küla poolt libahundiks tehti?

...Üks tsitaat raamatust, mis minu meelest on väga tabav. Siin on sees selle nn libahundi tütre - raamatu autori Katrin Pautsi - valu ja uhkus. Ta armastab oma saart, omal moel. Mitte külla kuuludes. Aga «Muhumaa» ja «küla» ei ole ju üks ja seesama.

«Tahavaatepeeglis näen end järsku kui inimkujul kehastunud Muhumaad – mikrokultuuri, mis säilitas omapära ainult tänu sellele, et oli nii eraldatud.»

See on nii tabav, siin on tee andestamisele. Ja arusaamisele, et veidrused ja teravused vermivad kultuuri. Meie külakultuuri osa on külajutud ja vägivald. Kes ellu jääb, võib kirjanikuks saada.

Katrin Pautsi «Minu Muhumaa» Foto: Raamat

Tavaliselt satuvad eestlased Muhumaale suvel, läbisõidul. Muhumaaga seostub suvepuhkus ja kirgaskollane rahvariideseelik (mis kollaseks värvitud meremiinidest saadud kemikaalidega, nii et kõik pole niisama lihtne ja ilus, kui pealtnäha paistab...) Arvan, et Muhumaa raamatut oleks huvitav lugeda hämaras, et kogu skaalat kätte saada. Selles tekstis on ürgset õõva. Mõrvad, surmad, põlengud, kättemaksud, pealekaebamised... Enda sita sisse uppumine, imiku lämmatamine padja abil, hambavalusse surnud ema jne... On tõestisündinud lood, on hirme, on legende. See on pinnas, kust sündis «Krimikirjanik Katrin Pauts».

Ja on sündinud üks uus versioon libahundilugu Eesti kirjandusse.

Kui mul kirjastajana (selle raamatu tellijana) on mingi muremõte, siis see, et ega Katrin äkki oma materjali nüüd ära ei kulutanud... Minu jaoks oli mitu antud raamatu hoovust väärt palju suuremaks kirjutamist.

Aga siis mõtlen, et «Minu Muhumaa» on just see, mis ta on, mosaiikne. Ju ta pidi sündima, ja just sellisena sündima. See on teos, kust saab muuhulgas isegi natuke aimu, mida Muhumaal turistina teha, lisaks saab sealt põneva, hüpoteese püstitava ja kuulujutte kajastava ülevaate selle saare kultuuriloost, saab aimu, mis elu elasid lihtsad nõuka-aja inimesed seal saarel, aga ka üleüldse Eestis... saab suureks kasvamise loo ängi ja saab libahundiloo ängi, just viimaseid oleks mina lugejana rohkem tahtnud, aga ei oleks ju sobinud siia kaante vahel, see oli «Minu Muhumaa».

Ma loodan, et Katrin kirjutab kunagi kõik need raamatud, mis mosaiigikildudest paistavad. Näiteks raamatu kummalisest krimikirjanikust Vaselist. Ja raamatu iseenda lapsepõlvest, oma suureks kasvamisest. Ja oma ema saarele tuleku loo. Olgu need siis elukirjandus või ilukirjandus, aga neid tuleks mu meelest veel, edasi ja uuesti kirjutada.