Epp Petrone: mitte ühegi teise looga pole mul olnud nii pikaajalist suhet

Epp Petrone Foto: Madis Veltman / Postimees

Mul pole ühegi teise tekstiga nii pikaajalist suhet olnud kui oma romaaniga «Linnutee koodid». Kirjutasin seda alates aastast 1995. kuni aastani 2021.

Mäletan, mismoodi mind haaras see lummus, see maailm (maailm, millest on juttu eelkõige romaani lõpukolmandikus), see oli nii reaalne ja olemas. Samal hetkel, kui see kummaline-õõvastav-helge maailm mu ümber tekkis, 1995. aasta suve õhtupoolikul, olid Tabivere metsa kohal roosad pilved. Ja ma teadsin, et raamatu lõpusõnadeks saavad «roosad pilved». Nii saigi.

Epp Petrone, «Linnutee koodid». Foto: Raamat

Mäletan veel hästi seda suvist õhtupoolikut seal Tabivere metsa ääres. Roosad pilved ja see võibolla-lõppenud maailma tunne. Praegu tagasi vaadates märkan, et see oli toona minu isikliku maailma lõpp, sest olin südamelihasepõletikus, tsivilisatsioonist taandunud, kuigi ise täiesti noor, 20ndate eluaastate algupoolel, aga paraku täiesti üle töötanud, üksinda suvilas. Lugesin tol suvel maaraamatukogust tuues kilode kaupa imelikke raamatuid ja miski seal tekitasinspiratsioonilaine: nägin vabatahtlikusse pagendusse minekut, arusaama, et paradiis ongi see, kui sa põgened ära maailmast ja oled peidus, ja sa võibolla ei teagi, kas maailm su seljataga tegelikult lõppes ära või mitte.

See vabatahtliku pagenduse teema oli väga tähtis, jäin seda meeles hoidma, vahetevahel kirjutasin edasi. Kuni saabus uus maailmalõpp: 1999. aastal varastati mult arvuti ära, koos romaani esimese versiooniga. Keskkond mu ümber muutus iga aastaga aina närvilisemaks. Justkui hakkaksi lõppema... Aga mida me üldse mõtleme, kui ütleme «maailma lõpp»? Kas tulevad pommmid või tuleb vaikne tehnokraatlik ülevõtmine, robotaju võtab üle? Minu selleteemalised mõtted ja süžeekäigud pole sugugi mitte värske buumiga kaasa minek, see teema on minus 30 aastat tagasi tiksunud. Ilmumise hetkel, tõsi, oli see kõik ootamatult päevakajaline. Tuumajaamade radioaktiivsuse oht ja põgenemiskihk näiteks, aga: kuhu põgeneda? (Ja selle tagant paistab küsimus: kas on mõtet põgeneda?)

Ma loodan, et see lugu leiab maailmas oma koha. Minu jaoks oli ta nagu elav, oma identiteediga kogu. Tundsin, et vahel lugu solvus, kui ta sahtlisse jätsin liiga pikalt. Ja siis ta toetas, kui temaga jälle tegelesin. Mitte ühegi teise looga pole mul olnud nii pikaajalist suhet.

Ahjaa, aga versioon, mis ära varastati, seda lugu ma uuesti ei kirjutanudki, ma kirjutasin uue loo, aga uus lugu jõudis lõpuks samasse kohta, sama pildini: mäed, kaugel tsivilisatsioonist, uue kogukonna tekitamine, ängi, intriigi ja valu... ning taevas roosad pilved.