Hoiatus!

Välismaalasena mõne teise riigi kirjandusega tutvumine on üks sügavamaid ja rikastavamaid viise selle kultuuri tundmaõppimiseks. Kirjandus toimib kui aken rahva hinge, tuues esile selle väärtused, võitlused, triumfid ja igapäevased mõttemustrid. 

Uurisime, mis on see eesti raamat, mida soovitatakse välismaalastel lugeda kõige rohkem. 

Lugude, tegelaste ja keskkondade kaudu, mida kirjanikud loovad, saavad lugejad kogeda kultuuri olemust, mis muidu võib jääda abstraktseks või kaugeks. Võtame näiteks eesti kirjanduse raudvara: A. H. Tammsaare «Tõde ja õigus». See mitte ainult ei tutvusta lugejale Eesti ajalugu ja maaelu, vaid süveneb ka universaalsetesse teemadesse, nagu inimlik vastupidavus ja pidev õiguse tagaajamine.

Selline teise maailma sukeldumine kasvatab empaatiat, laiendab perspektiive ja süvendab meie arusaama keerukast mustrist, mis kujundab kultuuri. Teise riigi kirjandusega tegeledes ei õpi me lihtsalt tundma selle rahvast; me loome nendega emotsionaalse ja intellektuaalse sideme, ületades erinevate maailmade vahelise lõhe läbi lugude jutustamise võimu. 

Mäletan Argentinas elades, kuidas seisin üheks maailma ilusaimaks tituleeritud raamatupoe, Buenos Aireses asuva Ateneo Grande Splendidi riiulite vahel. Otsisin just seda raamatut, mis avaks ukse argentiinlaste hingemaailma ja aitaks ühel põhjamaalasel lihtsamaks teha sisseelamise värvikirevasse Ladina-Ameerika kultuuriruumi. 

El Ateneo Grand Splended Buenos Aireses asuv suursugune raamatupood. Foto: eskystudio / Shutterstock

«Te otsite teost nimega «Ficciones»!» kostus abivalmi müüja suust. «Mis see on?» ei olnud ma kunagi sellest kuulnud. «No, see on ju argentiinlaste kirjanduse isa Jorge Luis Borgese meisterlik teos!». Selge, rohkem mind ei olnud vaja veenda. Ka tõsiasi, et teos, mis segab reaalsust ja fantaasiat ja paneb sügavalt mõtlema reaalsuse ja taju olemuse üle, on 200 lehekülge puhast vanamoodsat hispaaniakeelset teksti, ei morjendanud mind sugugi. «Ongi hea viis keelt õppida!» olin enesekindlal seisukohal. 

Kuid liiga enesekindel ei tasu kunagi olla. Pusisin lugeda ja samal ajal tõlkida nagu eeskujulik õpilane, aga paraku pärast mõningate higipisarate valamist sulges see raamat end justkui iseenesest ning teleporteerus raamaturiiulile, jäädes sinna vaid kauniks mälestuseks minu Argentina eluperioodist. Võib-olla kunagi lendleb ta taas minu ette ning süstib minusse motivatsiooni end taas avada.

Argentina kirjanduse isa Jorge Luis Borges. Foto: William Silver / Shutterstock

Aga tagasi Eesti juurde. Ma tahtsin väga teada saada, mis on see raamat eesti kirjanduse klassikast, mida soovitatakse välismaalastel lugeda, kes on samas olukorras nagu mina Buenos Airese suursuguses raamatupoes.

Pea kõik foorumid, blogid, arvustused ja soovituste listid tõstavad esile just Andrus Kiviräha teose «Mees, kes teadis ussisõnu». 

«See teos on omaette nähtus!» seisab Estonianworld.com-i lehel. Fantaasiaromaani meistriteos, mille tegevus toimub kauges minevikus, mitte kaua aega pärast ristisõdasid, mil suurem osa võitlustest on seljatatud ja uus eluviis hakkab end sisse seadma. Maailmas, kus jahipidamine, austus looduse ja maagia vastu on asendunud kuulekuse, põlluharimise ja pühapäevakirikuga. Viimane mees, kes suudab veel loomadega rääkida, otsustab, et mõne asja eest tasub võidelda. Ta otsib võimalust anda edasi vanu tarkusi, hoida seda elus aegadeks, mil eestlastel võib selle järele taas tekkida vajadus või soov.

Foto: Apollo

Ka Eesti juurtega ameeriklane Jason ei hoia kiidusõnu tagasi: «Olen võib-olla natuke kallutatud, kuna mul on eesti päritolu ja paganlikud tõekspidamised, kuid see raamat on minu arvates üks parimaid, mida ma eales lugenud olen. See kõnetas mu rahvahinge ja tume huumor selles oli kui klassikaline eesti keel. See tõstab väga loominguliselt esile probleeme rõhuvate religioonide ja kultuuridega olenemata nende päritolust, mis on kooskõlas Eesti vastumeelsusega peavoolureligioonide ja okupatsioonirežiimide vastu läbi ajaloo. See teos aitas mul eestlasi paremini mõista.»

«Tundsin, nagu loeksin iidset saagat, kuidas soome-ugri rahvaluule ja loodusekummardamine oli loo kangasse põimitud. Lihtsalt fantastiline lugemine ja olin nii kurb, kui jõudsin viimasele lehele. Tundsin, nagu oleksin peategelase Leemetiga tema elu jooksul koos kasvanud ja jälginud, kuidas maailm ja suhted tema kõrval muutuvad,» lisas Jason.