Soome autor tajub meie olusid üsna hästi, aga natuke norida võib ikka

Pirkko Saisio. Foto: Wikimedia Commons

Pirkko Saisio raamatu «Passioon» puhul tuleb algatuseks rääkida disainist, lugedes on see miski, millest ei saa üle ega ümber. 700 lehekülge läheb üsna kiirelt, sest raamatus on palju õhku, tühikridu. Samas (on see minu isiklik kiiks, ei tea, aga mind see tõesti häirib) tuleb siin-seal end kursiivist läbi murda. Ma ei tea, miks on selle raamatu nagunii hüplevates ajajoontes osa teksti kaldkirja pandud.

Lugu jutustab kullast ja kalliskividest, tegelikult muidugi inimestest läbi sajandite ja erinevates Euroopa otstes. Ma kujutasin lugema asudes ette, et see eriline, mehe kämbla suurune kuldehe jääb selliseks, nagu ta on, ja asub ajajoonel läbi Euroopa seiklema. Tegelikult ootab seda kulda ees ümber sulatamine ja uuesti disainimine, ta jõuab olla peaaegu kõigis võimalikes rollides, milles inimesed kulda kasutavad (lusikateks, hammasteks ja mansetinööpideks siiski ei saa).

Mõni neist lugudest jätab mind leigemaks, mõni haarab rohkem kaasa. Mulle meeldib see kindla joonega, fragmente kirjeldav autoristiil. Palju on dialoogi (ilma jutumärkideta, ilma täpsema kontekstita) ja mu lemmikkoht raamatus on see, kus dialoogifargmentidega on kaardistatud ühe abielu kulg, aja voolamine aastakümnete jooksul. 

Pirkko Saisio «Passioon» Foto: Raamat

Kuld jõuab oma otsaga ka siia, üks lugudest toimub Haapsalu kandis. Soome autor tajub meie olusid üsna hästi, samas, natuke norida võib ikka: mind häirisid 19. sajandi tegelaste nimed. Aga võibolla olen ise valesti informeeritud? Igatahes mulle tundub, et nimed Arvo ja Kadri on pigem 20. sajandil populaarsust kogunud, mitte pärit pärisorjudest vabanemise ajastust. Mulle on meeldinud kirikuaedades kõndida, hauatahvleid lugeda, ja just nii on see tunnetus tekkinud.

Väga olulisel kohal on «Passiooni» lugudes ka religioossus, õigemini kirg millegi kõrgema, sügavama, teispoolse järele (ei tasu unustada raamatu pealkirja). Olen nüüd juhtumisi järjest lugenud mitu raamatut, kus tegevuskohana vilksab läbi kloostreid ja kus ühe alateemana on noore inimese iseseisvumise-eneseteostuse võimalusena just see, jumala teenimine (siia võiks tuua näitena ka Piret Jaaksi «Taevatütred»). Kui ma raamatu kinni panin ja mõtlesin, et millest see siis ikkagi jutustas, siis tuli pähe kuulus fraas «Taevane ja maine armastus»...

Aga päris lemmikute lemmikuks ma seda romaani isiklikult pidada ei saa. Võibolla seetõttu, et teine hiljuti loetud (samuti Soome autori, Maria Turtschaninoffi) ahelromaan «Pärandmaa» puudutas mind nii palju sügavamalt ja rääkis ühest veel olulisemast põhiväärtusest: maast, põlistalust. Mitte kullast.