«Ja just nii sünnivad tühjad silmad. Kui süda on hävinud»

Epp Petrone Foto: Madis Veltman / Postimees

Hõrk ja ilus tekst. Stefan Zweig oli minu meelest kirjanduslik geenius.

Stefan Zweigi raamatusse «Juudi jutud ja legendid» on kogutud kuus juttu, mis kas käsitlevad juudi teemat sügavuti või on juudi soost tegelastega. Zweig oli juut, tema eluloost (ja valitud lugude taustast) jutustab mahukas saatesõna. Zweig jättis oma imelise hubase kodu (asjadest vabaks laskmise aeg...) õigel hetkel, sai veel Euroopast minema, aga maailmas toimuv oli nii masendav, et ta läks koos abikaasaga vabasurma 1942. aastal. Nii et ta ei näinud mitte kunagi seda, et maailm siiski rahunes sellest 1940ndate hullusest ja juudi rahvale sai osaks oma riik.

Kui lugejat ei huvita juuditeema sügavuti, siis... siis ta vist ei võtakski sellist raamatut kätte? Aga siiski. Siis soovitaksin ma lugemiseks jutustust «Elu imed», see on maagiline realism, kahe ikoonimaali sünnilugu, kus judaismi teema on vaid taustaks. Ma olen elus imetlenud nii mõndagi kunstiteost (nii ikoone kui ilmalikke teoseid), mõeldes, et kuidas küll on saavutatud see fluidum, see hetk, see pilk... Siin loos armub üks modell teisesse, madonna armub lapsesse.

Stefan Zweig, «Juudi jutud ja legendid». Foto: Raamat

«Raamatu-Mendel» on lugu, mis võiks kõnetada kõiki, kes armastavad raamatuid. Saatesõnast saab teada, et see põhineb tõestisündinud juhtumil. Elas kord Viinis üks vanaraamatukaupmees, kes elas raamatute nimel. Ta lihtsalt ei märganud, et oli alanud mingisugune sõda, ja saatis vastasleeri riiki postkaardi nurinaga, et tema ajakirjad pole saabunud... Nii võeti ta kinni ja saadeti koonduslaagrisse, kus purustati ta prillid ja vaim. Külmavärinaid tekitab teadmine, et selle loo kirjutas Zweig aastal 1929. Väga prohvetlik. (Ja ma ei teadnudki, et ka esimeses maailmasõjas olid koonduslaagrid.)

«Ühe südame häving» räägib elus pettunud vanast mehest ja on kaasahaarava kirjeldusega südame purunemisest. Küünistamine, torkimine, pressimine, tirimine, õõnestamine... lõdvenemine, miilamine, mädanemine... hävimine hõõguvas leegis. Otsisin selle lehekülg kestnud intensiivse kirjelduse üles ja sain aru, et seda ei ole mõtet tsiteerida, see on nii pikk ja eriline. Ja just nii sünnivad tühjad silmad. Kui süda on hävinud.

Aga juuditeemast... Avalugu «Lumes» jutustab külmas talves põgenevast juudi suguvõsast ja nende surnuks külmumisest... helgelt, ilusalt, traagiliselt. «Raahel sõneleb jumalaga» jutustab oma versiooni ühest juudi legendist ja mis peamine, annab tugeva naiskuju, kes jumalaga pahandab. (See on ainus lugu raamatus, mis ei lõppe traagilise surmaga, samas on ta omamoodi traagiline ikka. Kusagil mujal on kunagi öeldud, et juutidel on oma jumalaga «traagiline armastuslugu», minu arust on see tabavalt öeldud.)

Lõpulugu «Mahamaetud lühter» jutustab aga kuningas Salomoni aegsest, juutidelt sõjasaagina ära viidud lühtrist, pühast seitsmeharulisest menoorast. Siin on parajas koguses muinasjuttu, legendi, seiklust. Ja lugu lõppeb nii, et lühter maetakse maha, et kunagi, kui on õige aeg, saadab jumal kellegi, kes selle üles leiaks. Meeleolu on siin sama ülev kui meie «Kalevipojas»: aga ükskord algab aega, kui kõik pirrud kahest otsast... Vana lühter ootab, kas «tema rahvas leiab ennast uuesti ning tema taas kord rahumeelselt särab rahu templis».

See jutt on kirjutatud muidugi enne seda, kui juudid 1948. aastal oma riigi said. Zweig ei näinudki sellist aega. Aga ega rahu tempel pole juutide Kaananimaale ikka veel jõudnud. Kes iganes siis selles seekord alustas.

Miks küll inimkond selline kiuslik on?

Loen ja loen ja vaatan filme ega jõua ära imestada...

Igatahes on kahju, et Zweig kauem siinilmas vastu ei pidanud. Mida veel ta kirjutada oleks saanud.