/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/12/10/14252118t1h9698.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda koguni nelja raamatut: Ann Cleeves'i «Harbour street», Lucy Foley «Pööriööpidu», Robert Galbraith'i «Haud sind jälitab» ja Tiina Saar-Veelmaa «Kas ma ütlesin moonid».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Karl Martin Sinijärv: usun, et tänasest valikust leiab igaüks hüva suvipõneviku
/nginx/o/2024/08/01/16259889t1h35c2.png)
Ja vahelduseks natuke südasuvisi põnevikke. Midagi on neis sarnast, ent õnneks rohkem erinevat. Väga omanäolised autorid kõik, selgelt väljakujunenud käekirjaga ning seriaalses võtmes lugejate teadvusse kinni(s)tunud.
Ann Cleeves ja tema Vera Stanhope on telest tugevamalt tuttavaks saanud ja küllap ka püsilugeja leidnud. Mulle endale meeldisid Shetlandi-sarja romaanid ehk rohkemgi, aga kas tegelaste või sedavõrd eriomase tegevuspaiga tõttu, ei tea öelda. Igatahes kindel on, et Cleeves mõistab toimumiskeskkonna sama oluliseks kirjutada kui toimuva. Ja seda nõnda varjundirikkalt, et lugeja maailmapildil pole võimalustki mitte avarduda. Tugev lugu niikuinii.
Lucy Foley on teistsugune. Heas mõttes literatuursem oma kirjutusviisilt. Hämarad müstilised allhoovused. Kummaline autorivaade. Ei peaks tingimata toimima? Töötab küll. Sest taas on tugev lugu see, mis kõike koos hoiab ega lase pretensioonikaks mumbojumboks pöörduda. Lisaks see seletamatu fluidum, mis andeka kirjaniku isegi tema õrnematel hetkedel vee peale kergitab. Üks võluv põnevik, mis põnev ka muus kui vaid loo ja lõpplahenduse mõttes.
/nginx/o/2024/08/01/16259924t1h5172.png)
Natuke sama võib öelda ka Robert Galbraithi kohta – et muu muutub üha olulisemaks kesksest narratiivist. Üha enam mängib mitte see, kes jmida tegi, vaid see, kuidas tehti ja mis värk üldse on. Nagu ka Harry Potteri lugude puhul (mis on mu meelest täiesti ausalt üks meie ajastu olulisemaid raamatnähtusi) on Galbraithil nii andunud austajaid kui veendunud vastaseid. Mis on hea kirjanduse üks tunnuseid. Keskpära meeldib kõigile natuke ja saab žüriilt auhinna. Ning nagu Potteriga, muutuvad ka Galbraithi teosed aina paksemaks ja tihedamaks, ka tumedamaks. Tunnistan, et eelmine, «Tintmust süda», jäi mul jupiks ajaks pooleli, sest väsisin tast natuke ära. Ühel hetkel tuli õige tunne tagasi, lugin edasi. Iga raamatu jaoks peab olema õige aeg ja koht, muidu ei pruugi kontakti tullagi. Usun, et tänasest valikust leiab igaüks hüva suvipõneviku.
Mõnd aega on mul isevärki luulevaikus valitsenud. Et kirjutanud olen, ent lugenud vähe ja vanemat kraami. Uusi raamatuid ei ole kuidagi näppu juhtunud. Nüüd juhtus, ja täitsa hästi läks.
/nginx/o/2024/08/01/16259925t1hb562.png)
Autor on raamatule teinud väikse sõbraliku saatesõna, mis algab pöördumisega «Ae, hea!» ja juhatab tekstistikuga õigele lainele. Vana ees- ja järelsõnade austajana meelestusin positiivselt jo enne esimeste ridade läbimist ning ei pidanud pettuma. Siin on meil päris mahukas luuleraamat läbi seitsmeteistkümne aasta loomingu ning tõesti, algajalikku ebalust ei kuma kusagilt. On ilmse omailmaga teadlik tegija, kes poetiseerib tavalist kerge vimkaga ning ilma end ega ümbritsevat üleliia tõsiselt võtmata. Ajuti adun veronikakivisillalikku argimütometat, mis teeb sarmikalt serva jaankaplinskiliku koduminimalismiga. Võrdlustele vaatamata selgelt ja helgelt isikupärane luule.
Nii pika perioodi vältel loodud kogumik võiks teoreetiliselt ka ainsaks jääda. Miskipärast ma hästi ei usu seda. Arvan, et tuleb veel ja minu poolest võib tulla küll, sellises eesti luules meeldib mulle ekselda. Ei ma ole ainus. Kui ikka ei ole isu end maailmavaludega kokku jooksutada, siis inimlikku muhedust ja terase poeedipilguga maailmakaemist leiab siit küll ja veel.
/nginx/o/2024/08/01/16259929t1h5179.png)
Tjah, ma muidugi ei armasta neid moodsaid, olgu või iidseid köitmisviise, kus raamatule jäetakse selg tegemata, see jätab mulje, et raamat on pooleli. Aga luule ei olegi kunagi päris valmis, nii et hea tahtmise korral leiab siitki sümboolse vihje jätkuvusele, järjepidelusele ja lootusele paremaks tulevikuks. Lähem tulevik toob muidugi suure tõenäosusega sügise, aga suvel on väga mõnus natuke luulet lugeda.