HINNATUD ILUKIRJANDUS Viis aegumatut gooti romaani, mida tuleks kindlasti lugeda (1)

Copy
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Gooti romaanid ühendavad romantikat ja õudust, luues sünge ja kummitusliku atmosfääri. Neis lugudes kohtab tihti kummitavaid losse, intelligentseid kangelannasid ja süngeid, salapäraseid armastusehuvilisi. Gooti romaanid pakuvad pinget ja emotsioone, paljastades varjatud minevikku ja keelatud armastust.

Jane Austen, «Northangeri klooster».
Jane Austen, «Northangeri klooster». Foto: Wellum

«Northangeri klooster»​ Jane Austen

Catherine Morland on noor ning kogenematu provintsineiu, kes pole oma väikesest külakesest ealeski kaugemale reisinud. Ent kui noor daam on sündinud kangelannaks, ei saa miski teda seiklustest eemal hoida. Juhtubki nii, et lahked naabrid võtavad Catherine«i kaasa puhkusereisile moodsasse Bathi kuurortlinna. Kuus vilgast nädalat linnaelu, balle ja kaarikusõite, päädib uute tutvuste kaudu külaskäiguga Northangeri kloostrisse. Sealt loodab Catherine leida end keset ehtsat gooti romaani, mis täis seiklust, intriige ja põnevust. Särav elu suurlinnas ning iidsete kloostrite süngus ei ole aga tegelikkuses selline, nagu eemalt näib ...

«Northangeri kloostris» (Northanger Abbey) viib Jane Austen (1775–1817) lugeja kirevasse Bathi seltskonnaellu. Bathi suhtlusreeglitest ja kommetest, moest ja mõjuisikutest, ning valitsevatest valgustusaja ideaalidest annab järelsõnas ülevaate inglise keele ja kirjanduse doktor Pilvi Rajamäe. Lisaks tutvustab Rajamäe järelsõnas «Northangeri kloostrile» eeskujuks olnud gooti-kirjandust, mida ka raamatu kangelanna Catherine nii väga armastab.

Charlotte Brontë, «Jane Eyre».
Charlotte Brontë, «Jane Eyre». Foto: Kirjastus Tänapäev

«Jane Eyre»​ Charlotte Brontë

«Jane Eyre» pole meie jaoks ammu enam uus teos. See on lugu vaeslaps Janeist, kes saadeti vaestekooli ja kes läks sealt edasi ise oma õnne otsima... Kuid miks see inglise kirjaniku Charlotte Brontë 19. sajandil kirjutatud teos ikka veel kirgi kütab ja miks sellest üha uusi filme ja näidendeid tehakse?

Sest Jane tõstatab sajandeid inimeste meeli erutanud teemad: mehe ja naise vastandlik kokkukuuluvus, naiste võrdõiguslikkus, laste kasvatamise dilemmad, religioonis peituv tõde, eneseteadlikkus, ja muidugi armastuse võimalikkus ja olemus. Jane Eyrei lugu puudutab nii mõistust kui ka südant.

Daphne du Maurier, «Rebecca».
Daphne du Maurier, «Rebecca». Foto: Postimehe kirjastus

«Rebecca» Daphne du Maurier

Noor, varanduse ja väljavaadeteta naine tutvub jõuka leskmehe Maxim de Winteriga. Põgusa tutvuse järel paar abiellub ja kolib elama mehe luksuslikku Manderley mõisa. Värske proua de Winter mõistab peagi, et tal tuleb silmitsi seista liigagi elusa mälestusega maja eelmisest perenaisest. Veetleva ja mõistatusliku Rebecca saatusest abikaasa vaikib, kuid talle on endist viisi tulihingeliselt truu majapidajanna proua Danvers. Manderley saladus vallutab üha kindlamini uue proua de Winteri meeled ning teda hakkab painama halva eelaimuse jäine haare ...

Sünge, lummav ja müstiline psühholoogiline põnevusromaan «Rebecca» hoiab lugejat viimase leheküljeni oma võimuses. 1938. aastal ilmunud raamat on tänini rahvusvaheline bestseller.

Emily Brontë, «Vihurimäe».
Emily Brontë, «Vihurimäe». Foto: Kirjastus Varrak

«Vihurimäe» Emily Brontë

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud. «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi.

See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Susan Elizabeth Phillips, «Kangelased on mu nõrkus».
Susan Elizabeth Phillips, «Kangelased on mu nõrkus». Foto: Kirjastus Ersen

«Kangelased on mu nõrkus» Susan Elizabeth Phillips

Mees on eraklik kirjanik, kelle kujutlusvõime toodab hirmujudinaid tekitavaid õudusromaane. Naine on äpardunud näitleja, kelle põhitegevusalaks on kujunenud laste nukuetendused. Mees teab mitutkümmend meetodit, kuidas oma raamatutegelasi paljaste kätega tappa. Naine teab mitutkümmend meetodit, kuidas kuulajaskonda naerma panna, kuid praegu ei ole tal naerutuju.

Annie Hewitt saabub Peregrine’i saarele keset lumetormi ajal, mil ta jõuvarud on lõpukorral. Ta on laostunud, tujutu, kuid mitte valmis alla andma. Tema punastes kohvrites on nukud, millega ta on endale New Yorgis elatist teeninud: arukas Dilly, vapper Scamp ja pahapoiss Leo. Nukud, romantilised romaanid, mida ta loeb, ja veidike kuraasi on kõik, mis talle on jäänud.

Annie on halvasti ette valmistatud selleks, mis teda Moonraker Cottage’is ees ootab, ja kohtumiseks mehega, kes elab Harp House´is, müstilises härrastemajas, mis asub kõrgel kaljul, tema majast veidi eemal. Kui ta oli teismeline, pettis mees teda viisil, mida ta ei suuda unustada ega talle andestada. Nüüd viib saatus neid sellel külmast tardunud saarel jälle kokku, kus nende tee ristub ka ühe üksiku lese, tema tumma tütre ja linnakese elanikega, kes ei tea, kuidas oma eluga hakkama saada.

Kas mees on samasugune kaabakas, nagu Annie teda minevikust mäletab, või on ta muutunud? Tema mõistus ütleb ei, kuid süda ütleb jah.

Sellest tuleb pikk ja kuum talv.

Tagasi üles