Epp Petrone: loodan, et iga eestlane käib igal aastal vähemalt kord Narvas

Katri Raik. Foto: Sander Ilvest

Raamatut lugedes tuli nii suur tahtmine seda vibreerivat omalaadset linna uuesti kohata, nii et kutsusin tütre kaasa ja läksime Narva.

Katri Raik, «Minu Narva. Kümme aastat hiljem». Foto: Petrone Print

Ma soovitan võimalusel lugeda kahte «Minu Narvat» (esimest saab tänapäeval küll vaid raamatukogust või moodsates e- ja audioformaadis), sest nad täiendavad teineteist. Näiteks heade söögikohtade nimed on kirjas vaid esimeses Narvas. Läksime sööma, «Minu Narva» näpus, ja puhveti perenaine ei saanud jätta ütlemata: «See on meie linnapea kirjutatud!» Vene keeles, aga millise uhkusega ta seda ütles! See oli ajal, kui Katri oli linnapea. Ja kuigi ta seda (praegu või enam) ei ole, siis igal juhul on ta narvakate jaoks «oma». Omaks võetud, omaks kasvanud. Narvat ja narvakaid mõistma-armastama hakanud.

Katri ei ole mahe kuju, ta on terav ja humoorikas. Kui mõtlema hakata, on see täiesti uskumatu lugu, et üks vähese vene keele oskusega Tartu-eestlanna kolis Narva ja võitis seal südamed, sai hakkama rektorina ja valiti linnapeaks. Aga see raamat (need raamatud) ei ole liiga edevalt Katri lood, ta jääb enamasti tagaplaanile ja keerutab lugude karusselli enda ümber, nii olevikus kui minevikus. Ja tasapisi haarab Narva võlu lugeja endasse. Kui unikaalne see linn on, ja kui palju on kannatada-vintsutada saanud.

Loodan, et iga eestlane käib igal aastal vähemalt kord Narvas. See on üks pisike samm, millest sünnib kokku päris palju lõimumist ja empaatiat.