Lugu naisest, kes teadis, et keskeas, oma täie võimekuse ja jõu juures, muutub ta nähtamatuks

Copy
Inglise kirjanik Doris Lessing (1919-2013), kes pälvis 2007. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Inglise kirjanik Doris Lessing (1919-2013), kes pälvis 2007. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Foto: Martin Cleaver/AP/Scanpix

Loomingu raamatukogus ilmus eesti keeles Doris Lessingi romaan «Suvi enne pimedust», mis originaalis ilmus küll 50 aastat tagasi, kuid selles käsitletud teemad pole aktuaalsust sugugi kaotanud. Raamatu tõlkis inglise keelest Krista Kaer.

Suurema osa täiskasvanuelust perele pühendunud Kate Brown asub ajutiselt tööle sünkroontõlgina organisatsioonis Global Food, kus põhiliselt räägitakse «kõigest sellest, mida inimkond sööb. Või ei söö». Kõrvaltvaataja kriitilise pilguga jälgib ta seesuguste rahvusvaheliste jututubade õhustikku, võideldes samal ajal kahtlustega oma isikliku elu valikutes. Kõik pereliikmed on kusagil ära, kodumaja on terveks suveks välja üüritud ja Kate’il on lõpuks aega vaadata end peeglist nii otseses kui ka kaudses mõttes: kes ma tegelikult olen, kui ei defineeri end abikaasa ja emana? Kas see, kui kaotan vananedes oma hea välimuse, muudab mind nähtamatuks? Lessingi vaheda sulega kirjeldatud suve sündmused pakuvad neile küsimustele võimalikke vastuseid, kuid püstitavad ka uusi, kaasamõtlemiseks lugejale.

Loe raamatust katkendit!

***

Doris Lessing, «Suvi enne pimedust».
Doris Lessing, «Suvi enne pimedust». Foto: Raamat

Maja väljaüürimise küsimus sai lahendatud kümmekonna sõnaga.

Minevikus oli peetud pikki arutelusid, kas üürida maja välja või mitte, ning kõigil olid olnud selles osas kindlad arvamused. Need arutelud olid kestnud päevi, nädalaid.

Nüüd ütles Kate: «No me ei ole seda ju kunagi varem välja üürinud, eks ju?»

«Mis siis sellest?» kostis Michael. «Mõni siia külla sõitnud pere võtab selle ja rõõmustab, isegi kui me jätame asjad kappidesse.»

«Aga mida lapsed staabina kasutavad, kui nad kuhugi teel olles juhtumisi Londonisse satuvad?»

«Nad võivad seekord selleks ka kellegi teise kodu kasutada, olekski juba ülim aeg.»

«Aga ma tõesti ei arva...»

«Ma helistan hommikul maaklerile,» ütles doktor Michael Brown, häbistades sellega Kate’i, sest ta töötas varahommikust hilisõhtuni ning ei olnud sugugi vähem hõivatud kui Kate oma komitees.

Asi oli aga selles, et Kate tundis, nagu ta oleks kõrvale heidetud, nagu teda oleks alavääristatud, sest maja küsimust peeti nii tähtsusetuks.

Ja kui tema töö komitees läbi saab, mida ta siis teeb? Peeti endastmõistetavaks, et ta sobitab ennast kuhugi – paindlik, nagu ta oli, nagu oli alati olnud sellest ajast saadik, kui lapsed sündisid. Kui ta vaatas tagasi peaaegu veerandsajandile, nägi ta, et see oligi tema elu iseloomustanud – passiivsus, teistega kohanemise võime. Ta esimene laps sündis, kui ta oli kakskümmend kaks. Viimane sündis tublisti enne kolmekümneseks saamist. Kui ta neid fakte teistega jagas, kadestasid teda paljud; suur hulk inimesi paljudest riikidest pidas Michael Browni ja tema naist kadestusväärseks perekonnaks.

Kerge jahe tuulehoog, täiesti tuntav, kuigi ikka veel küllalt mahe: esimest korda elus ei tahetud teda. Ta polnud vajalik. Ta oli muidugi juba aastaid teadnud, et see aeg tema elus läheneb. Ta oli isegi selleks plaane teinud; ta õpib seda, reisib sinna, hakkab tegelema ühe või teise hoolekandetööga. Lõpuks pole ju võimalik olla vähemalt mingi mõtlemisvõimega naine, ilma et teaksid, et keskeas, oma täie võimekuse ja jõu juures, kipub sinust saama see ohtralt dokumenteeritud ja palju uuritud nähtus, täiskasvanud lastega ja piisava tegevuseta naine, kelle energia tuleb suunata kõigi, samavõrd tema enda kui teiste huvides, mainitud lastelt vähem haavatavatele sihtmärkidele. Nii et toimuvas ei olnud midagi üllatavat. Võib-olla oleks ta pidanud selleks juba varem valmis olema?

Ta ei olnud selleks valmis sellel suvel. Järgmisel või ülejärgmisel jah, aga mitte nüüd. See, millega ta oli nõuks võtnud silmitsi seista, oli kõik olnud tulevikus. Aga see toimus just nüüd. Muidugi ainult ajutiselt, sest majast saab septembris jälle nende perekonna kodu, saab jälle külalislahke baas neile «lastele», kes kõik olid nüüd üha harvemini kodus. Kuid arvestama pidi ka tema abikaasaga, mehega, kes hindas kõrgelt oma kodu ja kõike, mis sellega kaasnes... Millal oli terve pere viimati koos olnud, kõik ühel ajal kodus ülikoolist või mitmesugustelt puhkusereisidelt, rännakutelt ja ekskursioonidelt? Kui mõtlema hakata, siis väga ammu.

Tõsi oli aga see, et tema, see pere tähtsaim pide, pidi olema juunist septembri lõpuni tegevuseta. Ilma et tal oleks isegi oma tuba. See oli väga imelik tunne, nagu oleks talt soe tekk pealt rebitud või nagu oleks ta loom, keda nülitakse.

Tagasi üles