:format(webp)/nginx/o/2024/08/08/16275802t1h54ed.jpg)
Tom Feltoni poisipõlv ja noorukiiga olid kaugel tavapärasest. Varajane kuulsus filmiga «The Borrowers» («Laenajad») lennutas ta rambivalgusesse, kuid mitte miski ei valmistanud teda ette selleks, mis tuli pärast seda, kui ta sai endale «Harry Potteri» filmisarja blondi negatiivse kangelase Draco Malfoy rolli.
Tom Felton jagab raamatus «Võlukunsti teine pool» siiralt ja humoorikalt, mis tunne on sirguda osalisena võlurimaailmas, püüdes samal ajal mugumaailmas hakkama saada.
/nginx/o/2024/08/08/16275796t1hb8ee.jpg)
Ta jutustab lugusid oma filmitööstuse teekonna alguspäevilt – näiteks seda, kuidas teda tema esimesel palgatööl teise lapsnäitleja Macaulay Culkiniga segi aeti, või seda, kuidas ta «Harry Potteri» rollikatsetel äärmiselt draco'likult teeskles, kui hästi ta raamatusarjaga tuttav on (üldse mitte). Lisaks meenutab ta koostööd taoliste suurkujudega nagu Alan Rickman, Sir Michael Gambon, Dame Maggie Smith ja Ralph Fiennes. Kõige südantliigutavamad aga on ehk lood filmimisel alguse saanud ja ajale vastu pidanud sõprussuhetest, muu hulgas Emma Watsoniga, kes on siiani ta kõige kallimaid sõpru. Ja muidugi on juttu ka eluga hakkama saamisest pärast nii erakordset kogemust ning kuulsuse tõusudest ja mõõnadest.
Tom Felton on inglise näitleja, kes sai tuntuks Draco Malfoy rolliga «Harry Potteri» filmisarjas. Ta on mänginud ka filmides, nagu «Rise of the Planet of the Apes», «Belle», «The Flash», «A United Kingdom», «The Forgotten Battle» ja teatrilavastuses «2:22 A Ghost Story», mida etendati Londonis West Endis.
Loe raamatust vahvat katkendit!
***
Minu ninakus – või ülbus, nimetage, kuidas tahate – ilmselt ei takistanud mu edenemist. Pärast toda esimest päeva kutsuti mind veel mitu korda välja. Vähemalt paar korda sobitati mulle Harryt ja lisaks katsetasin ka Roni. Seekord lugesin mõned read stsenaariumist, aga need ei tähendanud mulle mitte midagi, sest mul polnud endiselt aimugi, kes too trepialune võlur või tema punapäine semu õieti olid. Mulle anti ümmargused prillid ja otsaette tehti arm. Veetsin koos teiste väljavalitutega terve päeva stuudios. Ühel hetkel isegi värviti mu juuksed Roni karva, kuigi teist püsilokilist mullet’it õnnestus mul vältida. Hakkasin mõtlema, et äkki olekski toda Harry Potterit päris lahe mängida …
Kuid siis said rollikatsed läbi ja ma ei kuulnud nädalate viisi midagi. Ah, noh. Kui uudiseid pole, siis on see hea uudis, eks ole ju? Vale.
Oma iga-aastase perepuhkuse veetsime Prantsusmaal Eurocampis. Ema, isa ja neli Feltoni poissi istusid vanasse Ford Transitisse, millel oli kalduvus poolel teel üles öelda. Kaheldamatult olid need mu elu parimad puhkused. Värsked bagetid. Nutella avastamine. Mäletan, et tol suvel jõlkusin ühel päeval niisama telkide ümber ja mängisin jojoga, ema aga luges ajalehte. Ta kutsus mind üht fotot vaatama. Sellel olid kaks poissi ja tüdruk. Ühel poistest olid tumedad juuksed. Teisel punased. Pika pruuni juuksepahmakaga tüdrukus tundsin kohemaid ära tolle, kelle vastu ma rollikatsetel ebaviisakas olin olnud. Pealkirjas seisis: ««Harry Potteri» peaosatäitjad teada».
Teesklesin ükskõiksust. «Mis siis ikka,» ütlesin. «Eks järgmine kord.» Ja uitasin eemale, et jojoga edasi mängida. Ma ei hakka valetama – väike pettumusetorge siiski oli. Kuid sain sellest kiiresti jagu ja kümme minutit hiljem olin juba eluga edasi läinud. Ehk oleks isegi lõbus olnud võlur olla, aga seda ei juhtunud, nii et sama hästi võisin puhkust nautida ja päikesepaistel jojotada.
/nginx/o/2024/08/08/16275803t1h9768.jpg)
Ja siis muidugi kutsuti mind tagasi. Harryks ega Roniks (ega Hermioneks) nad mind ei tahtnud. Minu jaoks mõlkus neil meeles hoopis üks teine osa. Draco Malfoy, negatiivne tegelane. Ilmselgelt.
Tahaksin, et mul oleks võimalik teile rääkida, kuidas kaheteistkümneaastane Tom rollikatsetest ajendatult paari «Harry Potteri» raamatuga kuhugi nurka puges, aga ei. Arvan, et sellest oli abi. Filmitegijad ei otsinud mitte niivõrd näitlejaid, kuivõrd neid, kes olidki nende tegelaskujude moodi. Danieli, Ruperti ja Emmaga tabasid nad naelapea pihta. Nemad samahästi kui on – või vähemalt olid – Harry, Ron ja Hermione. Ja kuigi mulle meeldiks mõelda, et mina ja Draco polnud päris sarnased, oli mu üleüldises muretus hoiakus midagi, mis neile silma hakkas. Kas Draco oleks koju läinud ja Hermione kombel «Harry Potteri» raamatutesse kaevunud? Vaevalt küll. Kas ta oleks küsimusele, millist osa ta ekraanil kõige rohkem näha tahab, huupi lahmides vastanud? Tõenäoliselt.
Rollile vastav käitumine oli oluline, aga veelgi olulisem oli väline sarnasus. Otsustati, et on vaja näha, missugune ma blondina välja näen. See tähendas esimest juuksepleegitamiste pikas reas, millest sai kümneks aastaks osa minu elust.
Malfoy soengu loomisega läks kauem, kui olin arvanud. Eriti just heledamaks värvides ei saa kohe lõpptoonile hüpata. See kõik käib järk-järgult, vesinikülihapendit lisades ja seejärel toonides. Esimesel korral kõrvetas vesinikülihapend mu peanahka. Tunne oli selline, just nagu näkitseksid mu pead tulisipelgad. Täielik piin. Siis öeldi, et seda tuleb korrata, ning ma anusin, et nad lõpetaksid. Minu palve langes kurtidele kõrvadele: olin tagasi juuksuritoolis. Lõpuks kulus täpselt õige tooni saavutamiseks mitu päeva ja kuus või seitse pleegitusringi.
Neil oli tarvis näha, kuidas Malfoy blond Weasley punaste ja Grangeri pruunide juuste kõrval paistab. Lisaks veetsin tunde proovivõtetel, kus minu kõrvale asetati erinevat värvi kangaproove, et näha, kuidas ma Sigatüüka tumedas rüüs või Slytherini rohe-hõbedases lendluudpalli vormis välja näen.
Ka oli neil tarvis teada, kuidas ma tundun Harry, Roni ja Hermione kõrval. Kolm peaosatäitjat tulid mu rollikatsete lõpus ühel päeval kohale ja siis vaadati, kuidas meie juuksevärv, kasv ja üleüldine hoiak üksteise kõrval paistab. Olime jõudnud punkti, kus oli tarvis, et me koos ühe stseeni ette loeksime – nüüdseks oli asi kanamunadega jändamisest juba kaugel –, ja nii võeti ette Harry ja Draco esmakordne kohtumine.
Olen Rupertist aasta, Danielist kaks ja Emmast peaaegu kolm aastat vanem. Filmide edenedes muutus vanusevahe üha vähem oluliseks. Aga kaheteistkümne- ja üheksa-aastasel on suur vahe ja mäletamist mööda tundsin end palju vanemana. Esimesed hetked olid kohmetud nagu esimene kohtumine laste vahel ikka. Olime kõik üpris häbelikud (Rupert ehk veidi vähem …). Kui kaamera parasjagu ei käinud, hoidsin noorematest arvatavasti pisut kaugemale. Ärge unustage, et tulin perekonnast, kus oli kolm vanemat venda, kelle teismelise eemalehoidlikkusest oli mulle päris palju külge jäänud. Kahtlemata jäi sellest midagi ka kaameraproovidesse. Aga kas see mulle rolli kindlustab?
Nädal või paar hiljem tagusin parajasti oma sõbra Richie aias jalgpalli. Tema ema Janice hüüdis aknast: «Tom, ema helistab!»
See ärritas mind. Mäng ei läinud just nii, nagu mulle oleks meeldinud. Jooksin majja ning haarasin ähkides ja puhkides kannatamatult toru. «Jah?»
«Sa said selle!»
«Mis asja?»
«Sa said osa!»
«Mis osa?»
«Draco!»
Hetke valitses vaikus, kuni uudis mulle kohale jõudis.
«Lahe,» kostsin. «Nalja saab.»
Siis aga lisasin: «Ee, kas ma tohin nüüd minna, emm? Ma olen 2 : 1 kaotusseisus.»
Tahaksin öelda, et mind valdas tunnete ilutulestik, aga tegelikult soovisin ainult jalgpalli juurde tagasi pääseda. Richie ootas mind kannatamatult, pall käes. Mul oli väga harva tahtmist sõpradele rääkida, mis minu elu selles osas toimus. Aastate eest lasteringis kohatud ükskõiksus oli mulle õpetanud, et nende huvi selle vastu oli üsna ebatõenäoline. Kuid seekord tundsin seda tarvidust.
«Mis toimub?» küsis Richie.
«Ei midagi erilist. Sain filmirolli. Peaks lõbus olema.»
«Mis filmis?»
««Harry Potteris». Mängin paha tegelast.»
«Mis Harry?»
«Ah, pole oluline. Kas lõpetame selle ära ka või mis?»
Mängu ma kaotasin, aga rolli võitsin.
Ja nii see kõik algas.
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)