/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/08/16276857t1h40ca.jpg)
Metsaga kaetud kallaste vahel voolab vulisev jõeke, mille vetel mängib sügisvalgus ja puude okstel siristavad linnud. Aga kaldal lamab surnult tüdruk, kelle kunagi nii säravad juuksed on nüüd paklas ja tuhmid… Ilmunud on Betty Rowlandsi uus krimiromaan «Mõrv Benbury jõe ääres».
Melissa Craig on end võluvas Cotswoldis asuvas Ülem-Benbury külakeses mõnusalt sisse seadnud. Ta annab kohalikule teismelisele prantsuse keele eratunde ja see pakub talle suurepärast võimalust heita pilk noorte inimeste mõttemaailma. Ehk on sellest abi isegi uue romaani kirjutamisel … Melissa vaikne elu saab rikutud, kui ta näeb oma uut naabrit paanikas metsast välja tormamas. Melissa kiirustab asja uurima, kuid leitu võtab temagi hingetuks. Jõekese kaldal lamab surnukeha.
Kui kahtlus langeb Melissa naabrile, uue alguse nimel pingutavale minevikutaagaga mehele, otsustab Melissa keskenduda tema süütuse tõestamisele. Külas töötab hoogsalt kuulujutuveski ja politsei on kindel, et nad on mõrtsuka tabanud, niisiis peab ta kiiresti tegutsema.
Kohalike elanikega rääkides taipab naine ühtäkki, et võluvates Cotswoldi majakestes varjab end üksjagu kurjakuulutavaid kujusid. Kas üks neist võis neiu oma ohvriks valida? Kas seda tegi jõe lähedal asuvas majas elav veider vanamees? Või oma õdede juurde kolinud endine koorijuht, kes armastab noortele naistele silma heita?
Kui Melissa Craig on kord asjaga tegelema hakanud, ei taandu ta enam – miski ei suuda teda selle mõrva lahendamisel takistada! Kas ta suudab oma uue sõbra süütust tõestada? Ja kas tal õnnestub paljastada tegelik kurjategija enne, kui kustub järjekordse noore eluküünal?
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/08/08/16276743t1hcec2.jpg)
«Sedasi, härra Shipley, esiotsa tundub kõik kenasti olevat.» Põgus naeratus pehmendas hetkeks St Monica erakooli direktrissi nurgelisi näojooni.
Graham Shipley vastas naeratusele kergendusega. Ta tundis esimest korda pärast vestluse algust, kuidas tasapisi hakkasid taanduma pinged, mis olid teda vaatamata enne kodust lahkumist neelatud diasepaamitabletile sundinud ebamugaval toolil tikksirgelt istuma, käed põlvede külge klammerdumas.
«Teie soovituskirjad on suurepärased ja teie innukas suhtumine oma õppeainesse avaldab mulle muljet,» jätkas preili Monroe mehe elulookirjelduse lehti uuesti järjekorda sättides ja pabereid tagasi neid ümbritsenud kilekaante vahele torgates. «Mulle pakub erilist huvi teie projektikavand «Ajalugu käigu pealt» – kuigi tuleb tunnistada, et pealkiri on minu jaoks pisut kentsakas. Ma kujutan ette, et selles sisaldub mingi lastele mõistetav vihje?»
Graham naeratas taas ja noogutas. «Oi, selles pole vähimatki kahtlust,» kinnitas ta naisele. No tõesti, mõtles mees endamisi, see vanadaam näeb oma terashallide krunniks veetud juuste, raamideta prillide ja kurguni kinni nööbitud rätsepatööna valminud pluusiga välja nagu ehe anakronism. Talle meenus, et naise ruumi sisenedes oli ta tähele pannud tolle seelikut, mis sukis – mees oli veendunud, et tegu on sukkadega; seda naist poleks keegi suutnud sukkpükse kandmas ette kujutada – jalgade poole sääreni ulatus, ning lisaks musti nööridega kingi. Mõni viktoriaanlik koolituba oleks tema jaoks igati kohane keskkond olnud.
Valjusti selgitas mees seevastu: «Tegemist on kaasaegse kõnekäänuga, «käigu pealt» viitab igasugu asjadele – näiteks söömisele –, mida saab teha samal ajal liikudes.»
Preili Monroe kortsutas kulmu. «Selliseid asju mina heaks ei kiida,» andis ta teada. «Meie St Monicas nõuame söögiaegadel laitmatut käitumist.»
«Muidugi mõista,» nõustus Graham. «Ma kasutasin seda väljendit ülekantud tähenduses, püüdes edasi anda aktiivset tegevust, milles osaletakse. Ajalugu ei tohiks käsitleda millegi kuiva ja raamatukaante vahele kätketuna ja see ei piirdu üksnes kuningate ja poliitika ja sõjaga. See keskendub ka sellele, kuidas sündmused mõjutasid tavalisi inimesi – nende tööd, kodu, probleeme ja ennekõike lapsi – ja kuidas minevikus juhtunu meid täna mõjutab.» Mees tundis end hoogu minevat. «Ma kavatsen projekti alguses lastelt küsida, mida pealkiri nende arvates tähendab,» jätkas ta, «ja loodan tekitada ...»
«Jah, härra Shipley, tegite asja selgeks.» Taas midagi naeratusetaolist. Järgnes põgus vaikus ja siis hakkas naine uuesti rääkima. «Ma usun, et kõik töökohaga seonduv on meil läbi arutatud. Nüüd jääb veel teie tervisega seotud küsimus ...»
«Ma kinnitan, et olen hetkel täie tervise juures.»
«... ja teie perekonnaseisu puudutav,» jätkas naine, nagu poleks ta vahepealset lauset kuulnudki. «Mis esimesse küsimusse puutub, siis tundub teie arst olevat üsna kindel, et te olete taas täiskohaga tööle asumiseks piisavalt heas vormis. Tohin ma küsida, kas te tarvitate endiselt ravimeid?»
«Aeg-ajalt üksnes leebetoimelisi rahusteid, stressi vähendamiseks ... ma ei vaja neid kuigi tihti.» Graham tundis pinget taas kasvamas ja see ähvardas üle minna paanikaks. Miks pidas naine vajalikuks ta eraelus suskida? Kui sügavale ta minna kavatseb? Mees taipas sel hetkel, kui väga ta ihkas võimalust töötada sellises rahulikus maanurgas asuvas väikeses sõltumatus koolis, kaugel eemal hullutavast ilmakärast ja riigikoolide saginast. See tõotas pakkuda pääsu jõletutest ahelreaktsioonina vallandunud asjaoludest, mis olid ta viinud katastroofi äärele, hävitanud ta abielu ja toonud kaasa ohu, et ta ei saa enam õpetajana töötada.
Preili Monroe noogutas, nagu oleks ta mehe vastust kiiduväärseks pidanud. «Üldiselt võib öelda,» tähendas naine, «et minu töötajate stressitase on usutavasti väga madal. Loomulikult tuleb siingi aeg-ajalt probleeme ette, kuid meil on kombeks neid lahendada meeskonnana ja me toetame üksteist nagu kristlastele kohane.» Naine tegi pausi, nagu sooviks anda mehele võimalust nende sõnade seedimiseks, kuid too üksnes noogutas ja ootas, et direktriss jätkaks.
«Kahtlemata olete te teadlik,» rääkis too edasi, «et see kool on anglikaani kiriku asutatud ning me püüame elus hoida väärtusi ja moraalipõhimõtteid, mida paljud inimesed tänapäeval õnnetuseks mõttetuks peavad. Te mainisite varem, et olete pühendunud kristlane, kuid samas olete te lahutatud.» Naise hääletoon andis mõista, et parem oleks sellist ilmselget vasturääkivust kuidagi põhjendada.
Mees soovis hetkeks, et oleks tööle kandideerimise avalduses perekonnaseisuks «vallaline» või koguni «lesk» märkinud. Ta oli isegi selleks kiusatust tundnud, kuid asja üle järele mõeldes siiski otsustanud, et parem on ausaks jääda. Esimene variant oleks temast partneri otsingul olevate üksikute naiste märklaua teinud ja tema hetke vaimset seisundit arvestades täitis see võimalus teda õudusega. Leseseisus poleks mitte üksnes kaastunnet tekitanud, vaid lisaks nõudnud legendi toetava taustaloo välja mõtlemist. Tõde andis talle asjakohase ja arusaadava põhjuse oma eraelu osas tagasihoidlikuks jääda.
«Mina olin selles protsessis süütu osapool, kuid ma pole valmis üksikasjadesse minema,» vastas ta vaikselt. «Ja mul pole suhteid ühegi teise naisega ning ma ei kavatse lähitulevikus neid ka tekitada,» lisas ta direktrissi kergitatud kulmust küsimust välja lugedes.
«Ma imetlen teie diskreetsust. Kui te oleksite püüdnud olukorra selgitamiseks oma naist mustata, tekkinuks mul teie versiooni uskumise ja teile oma töötajaskonna seas koha pakkumise osas kõhklused. Kas ma võin eeldada, et te olete endiselt huvitatud meiega septembris ühinemisest?»
Grahamil kulus hetk taipamaks, et töövestlus, mis oli sarnanenud inkvisitsioonikohtu istungiga, on möödas, tema aeg kõnnumaal ümber saamas ning teda ootas iga hetk võimalus nimetada end taas ausaks ametimeheks, kel on alaline töökoht ja kes võib hirmu või häbi tundmata maailmale silma vaadata.
«Jah, see on päris kindlasti nii,» kinnitas ta naisele.
«Tore. Sel juhul arutame praktilisi üksikasju.»