Preili Monroe noogutas, nagu oleks ta mehe vastust kiiduväärseks pidanud. «Üldiselt võib öelda,» tähendas naine, «et minu töötajate stressitase on usutavasti väga madal. Loomulikult tuleb siingi aeg-ajalt probleeme ette, kuid meil on kombeks neid lahendada meeskonnana ja me toetame üksteist nagu kristlastele kohane.» Naine tegi pausi, nagu sooviks anda mehele võimalust nende sõnade seedimiseks, kuid too üksnes noogutas ja ootas, et direktriss jätkaks.
«Kahtlemata olete te teadlik,» rääkis too edasi, «et see kool on anglikaani kiriku asutatud ning me püüame elus hoida väärtusi ja moraalipõhimõtteid, mida paljud inimesed tänapäeval õnnetuseks mõttetuks peavad. Te mainisite varem, et olete pühendunud kristlane, kuid samas olete te lahutatud.» Naise hääletoon andis mõista, et parem oleks sellist ilmselget vasturääkivust kuidagi põhjendada.
Mees soovis hetkeks, et oleks tööle kandideerimise avalduses perekonnaseisuks «vallaline» või koguni «lesk» märkinud. Ta oli isegi selleks kiusatust tundnud, kuid asja üle järele mõeldes siiski otsustanud, et parem on ausaks jääda. Esimene variant oleks temast partneri otsingul olevate üksikute naiste märklaua teinud ja tema hetke vaimset seisundit arvestades täitis see võimalus teda õudusega. Leseseisus poleks mitte üksnes kaastunnet tekitanud, vaid lisaks nõudnud legendi toetava taustaloo välja mõtlemist. Tõde andis talle asjakohase ja arusaadava põhjuse oma eraelu osas tagasihoidlikuks jääda.
«Mina olin selles protsessis süütu osapool, kuid ma pole valmis üksikasjadesse minema,» vastas ta vaikselt. «Ja mul pole suhteid ühegi teise naisega ning ma ei kavatse lähitulevikus neid ka tekitada,» lisas ta direktrissi kergitatud kulmust küsimust välja lugedes.
«Ma imetlen teie diskreetsust. Kui te oleksite püüdnud olukorra selgitamiseks oma naist mustata, tekkinuks mul teie versiooni uskumise ja teile oma töötajaskonna seas koha pakkumise osas kõhklused. Kas ma võin eeldada, et te olete endiselt huvitatud meiega septembris ühinemisest?»
Grahamil kulus hetk taipamaks, et töövestlus, mis oli sarnanenud inkvisitsioonikohtu istungiga, on möödas, tema aeg kõnnumaal ümber saamas ning teda ootas iga hetk võimalus nimetada end taas ausaks ametimeheks, kel on alaline töökoht ja kes võib hirmu või häbi tundmata maailmale silma vaadata.
«Jah, see on päris kindlasti nii,» kinnitas ta naisele.
«Tore. Sel juhul arutame praktilisi üksikasju.»