«Ei iial enam» autor Colleen Hoover: oleksin saanud paanikahoo, kui oleksin teadnud, milleks see lugu muutub

Kirjanik Colleen Hoover. Foto: CAITLIN OCHS / REUTERS / SCANPIX

Colleen Hoover on omaette liigas. 12 aasta jooksul pärast romaani «Slammed» avaldamist on Hoover kirjutanud rohkem kui 23 romaani ja novelli, mis on olnud kokku 120 nädalat New York Timesi menukite nimekirjas. Hoover oli 2022. aasta enim müünud kirjanik ja 2023. aastal müüs ta ülemaailmselt rohkem kui 20 miljonit raamatut. Kokkuvõttes on ta vallutanud kirjandusmaailma tormina ja kui õhin ning tähelepanu ta hiti «Ei iial enam» filmi üle on mingiks märgiks, siis teeb ta sama ka Hollywoodis.

«Ei iial enam» on lummav tänapäevane lugu armastusest, püsivusest ja põlvkonna traumade üleelamisest, mis pöörleb lootustandva ettevõtja Lily (Blake Lively) ja võluva ning omas mullis oleva ajukirurgi Ryle’i (Justin Baldoni) keerulise suhte ümber. See on isiklik lugu Hooverile ja põhineb mingil määral ta vanemate suhtel.

Colleen Hoover, «Ei iial enam». Foto: Raamat

«Ma kirjutasin selle, et teda rohkem mõista,» ütles Hoover, kes küsis ema luba enne raamatu kirjutamist. «Paljud, kes pole varem vägivalda kogenud, usuvad, et see ei saa nendega juhtuda. Kuid tihti ei osata arvestada, kui keeruline see tegelikult on, eriti kui armastad inimest, kes sulle haiget teeb. Raamatu kirjutamisel ema kingadesse astumine on aidanud mul teda rohkem mõista ja olla lugupidav ta tugevuse ja julguse suhtes. Ma mäletan, et pärast seda, kui ta raamatut luges, ja hakkan sellele mõeldes nutma, ta ütles: «Enne sinu raamatu lugemist ma ei teadnud, et tegin õige valiku.» Ta ütles, et on alati end süüdi tundnud, kui viis minu ja mu õed isa juurest ning korralikust perekonnast minema. See murdis mu südame. Me kasvasime üles kasuisa juures, kus oli armastav ja positiivne keskkond, aga ta mõistis alles mu raamatut lugedes, et ta tegi õige valiku.»

Hoover, kes on ka Livelyga koos filmi juhtiv produtsent, ütles, et ta ei suuda uskuda, kui head näitlejad ta sai, et oma lugu suurel ekraanil jagada. «Ma ei tea, kas on paremat inimest, kes oleks suutnud selle kohandada,» rääkides seda oma režissööri ja näitleja Baldoni kohta. Hoover tunnistab ka, et tal oli raske uskuda, et Lively oli nõus näitlema ja tema kõrval produtsent olema. Ta ütles: «Ma ei tahtnud loota sellele võimalusele, sest hindasin teda väga. Ma ei suutnud täielikult uskuda, et ta selles filmis osaleb, kuni see oli valmis ja ma selle läbi vaatasin.»

Pegasuse kirjastuse vahendatud intervjuus arutab Colleen Hoover põnevat ja natuke hoomamatut kogemust, nähes filmi ellu ärkamas, ema reaktsiooni esilinastusel ja mida ta loodab, et publik kogeb, kui nad filmi 9. augustil kinodes näevad.

Kuidas kirjeldaksid rännakut selle raamatuga? Muutused, praegune vastuvõtt ja su esimene film?

Arvan, et hoomamatu on õige sõna, aga see võib olla ka hea asi. Kui kõigepealt «Ei iial enam» käsikirja kirjutasin, ei mõelnud ma millelegi. Arvasin, et paar inimest loeb seda. Ma ausalt oleksin saanud paanikahoo, kui oleksin teadnud, milleks see muutub, sest see polnud mu eesmärk. Ma naudin kirjutamist, aga uskumatu on näha, kui paljud on sellest liigutatud ja kahjuks, kui paljud on sellise teemaga seotud.

Mida oled kõige rohkem adaptsiooni protsessis nautinud? Ja mis oli sulle kõige tähtsam, kui nõus olid?

Ma ütlesin paarile inimesele ei, kes minuga ühendust võtsid. Ma ei teadnud, kas nad on seotud raamatuga nii nagu lootsin. See raamat oli mulle tähtsam kui mu teised kirjutatud raamatud, seega olin filmiõiguste pärast väga kaitsev. Justin saatis mulle väga südamliku kirja pärast raamatu lugemist, kus ta selgitas, miks ta tahab filmi teha ja ma mõtlesin: «Ta mõistab seda. Ta tahab õigluse jalule seada.» Arvan, et ta tegi kena töö.

Kuidas sai Justin režissööriks ja ka näitlejaks?

Alguses tahtis ta filmiõiguseid osta ja režissöör olla. Mina olin see, kes küsis: «Kas näitled ka?» Ta vastas: «Ma ei tea veel.» Ma ei teadnud, et ta tahab päriselt režissöör olla. Aja jooksul hakkasime teda rohkem nägema kellegina, kes võib Ryle’i mängida ja ta ütles: «Olgu, arvan, et teen seda.» Ma olin väga õnnelik.

Millal Blake Lively filmi juurde tuli?

Arvan, et ma ei tahtnud seda mõni aeg uskuda. Eriti Hollywoodi puhul, kus asjad muutuvad tihti. Mõtlesin, et ta oleks rolli täiuslik, aga ma ei tahtnud seda uskuda. Ta näitlemisoskused on fenomenaalsed. Ta on ainulaadne. Raamatut kirjutades kujutad ette, kuidas stseene mängitakse, aga ta lisas tegelasele asju juurde, mis oli imeline. Arvasin, et tunnen tegelasi, aga pärast seda, kui teda rollis nägin, tõi ta raamatu rohkemal moel ellu.

Blake Lively ja Justin Baldoni filmis «Ei iial enam». Foto: Nicole Rivelli / Sony Pictures via AP / Scanpix

Kui väga tahtsid tootmisest osa võtta ja kui palju osa võtsid?

See on hea küsimus. Põnev oli võtta osa, aga see oli ka hirmus, sest mul on teine täiskohaga töö, millel on tähtajad. Filmi tegemine võtab väga palju aega. Justin tahtis alguses, et kirjutaksin stsenaariumi ja ma proovisingi. Üks lehekülg oli kirjutatud ja ma mõtlesin: «Ei, ma olen looga liiga seotud.» Ma lahkusin sellest rollist, sest arvasin, et kellelgi teisel oleks rohkem aega sellega töötada ja selle eest rohkem hoolitseda. Justin on alati olnud väga lahke ja koostööaldis. Pigem olin mina kõhklev, sest see polnud mu tavaline töö. Ma kirjutan raamatuid. Ma ei tea palju Hollywoodi elust, seega ma olin talle tänulik, et ta tahtis mu nõuandeid ja hoidis mind kogu protsessi juures. Ma pean teda tänama.

Mitmel päeval sa tahtsid võtteplatsi külastada ja kui kaua said seal olla?

Oleks olnud hea kogu aeg seal olla ja Justin andis mulle ruumi ning ütles: «Anna mulle teada, kui siinkandis oled. Ma broneerin sulle hotellitoa.» Mu graafik ei lubanud kogu aeg seal olla, aga sain paar nädalat võtteplatsil olla, mis oli väga lõbus. Ma õppisin palju ja mul on nüüd suur austus näitlejate vastu.

Kas oli mõni kindel element, mis pidi sinu arust õigesti tehtud olema? Kas toon, kostüümid, muusika või isegi võtteplatsi kujundus?

Minu arust on see nii tundlik teema, seepärast muretsesin tihti. Muidugi tahad, et kõik läheks õigesti. Sa ei taha, et nad teeks Ryle’i tegelase liiga lahkeks või Lily tegelase liiga nõrgaks. See on nii hell teema, aga arvan, et nad suutsid seda tasakaalus hoida. Tõesti arvan nii. Jah, me peame meelde jätma, et kõigi kogemus selle teemaga on nii unikaalne ja erinev, et pole ühtegi šablooni, mida kasutada filmi tegemiseks.

Raamatul on miljoneid fänne ja kindlasti oli filmis muudatusi, näiteks tegelased tehti vanemaks. Kas tunned, et fännid on selle omaks võtnud?

Ma kirjutasin selle raamatu 10 aastat tagasi. Ma olin just saanud 30-aastaseks, seega tahtsin kirjutada tegelastest, kes olid minuga sama vanad. Nüüd olen 44-aastane ja mõtlen: «Olgu, arvan, et olime liiga noored.» Olin nii õnnelik, et Justin oli nõus ja tahtis nad vanemaks teha. Ma olen sinuga aus, ma hoidun interneti kommentaaridest ja juttudest, seega loodan, et inimesed lepivad otsuste ja muutustega, mida tehti, kuna nad on lugu just paremaks teinud.

Mis sulle näitlejate juures kõige rohkem muljet avaldas?

Kõik asjad. Arvan, et Brandon (Sklenar) tegi Atlasena head tööd. Nüüd, kui nad on nendes rollides olnud, ei suuda ma kedagi teist ette kujutada, aga arvan, et olin kõige rohkem põnevil Jenny Slate’i Alyssa pärast. Olen aastaid Jenny Slate’i fänn olnud ja mu abikaasale meeldib ta samuti. Lõbus oli talle öelda: «Arva, kes filmis mängib?» Minu arust oli see tema jaoks uskumatu. Näitlejanna, keda oleme nii kaua ekraanilt jälginud, mängib filmis, me saame temaga kohtuda ja näeme teda selles rollis.

Kas praeguseks hetkeks on olnud uskumatuid päevi või hetki? Mul on tunne, et koged seda tihti, eriti seepärast, et esilinastus on lähedal.

Arvan, et filmi nägemine. Ma olin nii närvis. Me läksime Denverisse fookusgrupi linastusele. Ma võtsin abikaasa ja enda ema kaasa. Ma polnud veel filmi näinud ja see oli väga närvesööv. Ma kirjutasin raamatu mingil määral ema kogemustest ja nüüd on see filmiks tehtud. Ma istun kinos ja vaatan seda temaga. Me kõik tahtsime seda näha, aga samuti kartsime, sest see oleks võinud väga valesti minna. Isegi kui oled võtteplatsil ja näed, kuidas stseene filmitakse, on tõeliseks väljakutseks monteerimine, kus kõik tükid tuleb kokku panna, et luua siduv ja loogiline film. Selle tegemiseks tuleb palju teha. Tore oli näha ema reaktsiooni, kui istusime koos maha ja vaatasime filmi lõpuni.

Kuidas sa loodad, et publik kogeb filmi?

Tean, et paljud raamatuklubid on raamatust rääkima hakanud, eriti pandeemia algusest. Mul on tunne, et tahaksin sellest enda raamatuklubis rääkida. See oleks nii lõbus kogemus. Arvan, et naised peaksid minema sõprade ja emadega seda vaatama. Issand, mu unistus läks täide, kui käisin seda emaga vaatamas, aga arvan, et kõigi arust, vahet pole, kas oled raamatut lugenud või koged seda esimest korda, on film väga inspireeriv.