RAAMAT TÄISKASVANUTELE ⟩ «Suunan pilgu otse ta tagumikule. Ja minu õnneks on see täiuslik. Kogu ta keha on täiuslik»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus romaan «Liiga hilja», mille kirjutamist alustas menuautor Colleen Hoover juba kümme aastat tagasi, kaasates kirjutamisprotsessi oma lugejad. Nüüd on Hoover käsikirja viimistlenud ja täiendanud ning tema tavapärastest teostest nii stiililt kui ka sisult eristuv romaan saanud viimaks kaante vahele.

Sloan on valmis talle kallite inimeste nimel põrgutulest läbi käima. Ta teeb seda iga jumala päev. Kurikuulsa, ent karismaatilise narkodiileri Asa Jacksoni kallimana on Sloan viimaks ometi leidnud päästerõnga, millest kinni hoida, olgugi et see tähendab enda põhimõtetega vastuolus elamist. Sloan sõltub Asast nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt; Asal aga on Sloani vastu tärganud muret tekitavad kinnismõtted, mis muutuvad iga päevaga üha ohtlikumaks.

Kui pildile ilmub narkopolitsei salaagent Carter, tunneb Sloan kohe esimesest hetkest tema vastu tõmmet. Sloan teab, et kui Asa peaks sellest haisu ninna saama, teeks ta Carterile otsa peale. Ja Asa on olnud kõigi, eeskätt Sloani elus alati sammu võrra teistest ees. Tema teele ei seisa ette mitte keegi.

Mitte keegi peale Carteri.

Mäng muutub aina ohtlikumaks ning üha põletavamaks saab küsimus, kas Sloan ja Carter leiavad koos väljapääsu, enne kui on liiga hilja.

NB! Raamat sisaldab roppu kõnepruuki, kujukaid seksistseene, vägivalda ja narkootikumide tarvitamist ega sobi lugemiseks alaealistele.

Loe raamatust katkendit!

***

Colleen Hoover, «Liiga hilja». Foto: Raamat

Tõmban taskust tunniplaani, harutan lahti ja otsin auditooriumi numbrit. «Kuradima jama,» ütlen telefoni. «Lõpetasin kolledži juba kolme aasta eest. Ma ei nõustunud selle pasaga selleks, et ma saaksin oma vaba aega õppimise peale raisata.»

Dalton naerab nii valju häälega, et ma pean telefoni kõrva juurest eemale liigutama. «Kuradima jama tõesti,» ütleb ta. «Mina pidin tänase öö mingis neetud vannis magama. Nii et ela üle. Rollile vastav käitumine käib tööga kaasas.»

«Sinul on seda hea öelda. Sind pandi kirja ainult ühte loengusse nädalas. Minul on neid nädalas kolm. Miks Young sulle ainult ühe määras?»

«Võib-olla on minul parem pea,» ütleb Dalton.

Vaatan tunniplaani ja numbrit uksel, mis on otse mu ees, ning numbrid klapivad.

«Pean lõpetama. La clase de Español.»

«Carter! Oota!» Daltoni toon on tõsisem. Ta köhatab ja valmistub paarimehele «innustavat kõnet» maha pidama. Pärast seda, kui koos tööle hakkasime, olen pidanud neid päevast päeva taluma. Tal pole vaja mulle meelde tuletada, miks me siin oleme. Ma saan aru, et mul on kohustus. Minu kohustus on viia lõpule töö, mille eest mulle makstakse ... See tähendab paljastada kõige suurem narkojõuk kogu ülikoolilinnaku ajaloos. Kohalikus ülikoolis on narkoprobleem juba ainuüksi viimase kolme aasta jooksul kümme korda tõsisemaks muutunud. Väidetavalt on selle põhjus Asa Jackson. Asa ja kõik tema lähikonda kuuluvad isikud. Sellepärast meie Daltoniga siin olemegi – et põhitegijad välja selgitada. Meie Daltoniga moodustame kogu operatsioonist vaid väikese osa, aga kõik suured asjad koosnevadki väikestest osadest, kus igaühe roll on olulise tähtsusega. Isegi roll, kus pead teesklema, et oled – uuesti – kolledžitudeng. Soovin vaid, et oleksin saanud semestrit alustada eelmisel nädalal nagu kõik teised, aga osakonnal võttis minu süsteemi lülitamine igavesti kaua aega.

«Kuule, mees, püüa sellest rõõmu tunda,» soovitab Dalton. «Me oleme vajaliku kättesaamisele väga lähedale jõudnud ... Sa oled siin kõige rohkem kaks kuud. Otsi mõni kuum tuss, kelle kõrval istuda – siis mööduvad päevad kiiremini.»

Vaatan auditooriumi ukseaknast sisse. Auditoorium on pilgeni täis, on vaid kolm vaba kohta. Mu pilk langeb kohe auditooriumi tagumises otsas istuvale tüdrukule, kelle kõrval on üks vaba tool. Tüdruku tumedad juuksed on vajunud üle ta näo lauale ja ta pea on toetatud käsivartele. Tüdruk magab. Magaja kõrval istumise vastu pole mul midagi; ma ei talu selliseid, kes vahetpidamata latravad. «Ära sa märgi! Leidsingi juba kuuma tussi, kelle kõrvale istuda. Võtan sinuga pärast lõunat uuesti ühendust.» Lõpetan kõne ja lükkan telefonil heli välja lülitades auditooriumi ukse lahti. Kohendan trepist üles auditooriumi tagumisse ritta minnes õlal seljakoti rihma. Litsun end tüdrukust mööda vabale kohale, viskan seljakoti põrandale ja telefoni lauale. Telefoni puitplaadile kukkumise kolin ehmatab tüdruku unest üles. Ta ajab end, silmad suured peas, sirgu. Ta vaatab ehmunult ja segaduses auditooriumis ringi ning seejärel kaustikut, mis on ta ees laual. Tõmban tooli eemale ja istun ta kõrvale. Tüdruk vahib telefoni, mis on meie ees laual, ja siis minule otsa.

Ta juuksed on metsikult sassis ja ta suunurgast niriseb lõuale läikiv ilanire. Ta vahib mulle otsa niisuguse näoga, nagu ta oleks kogu elu jooksul vaid minuti jagu und saanud, ja nüüd ajasin mina ta ka sellest üles.

«Õhtu venis pikaks?» küsin ta käest. Kummardun seljakotti lahti tegema ning võtan sealt hispaania keele õpiku, mille sisu võiksin suure tõenäosusega peast ette lugeda.

«Kas tund on juba läbi?» küsib ta ning uurib kahtlustavalt raamatut, mille ma enda ette lauale panen.

«Oleneb.»

«Millest?»

«Sellest, kui kaua sa oled pilditu olnud,» ütlen mina. «Ma ei tea, millisesse tundi sa tulid, aga praegu algab kella kümnene hispaania keel.»

Tüdruk lajatab küünarnukid enda ette lauale ja oigab, tõmbab kätega üle näo.

«Ma olen siis kõigest viis minutit magada saanud?» Ta nõjatub tahapoole, laseb end toolile lonti ja toetab pea tooli seljatoele. «Aja mind tunni lõpus üles, eks!»

Ta vaatab mulle otsa, ootab, et ma nõustuksin. Toksan sõrmega lõuale. «Sul on seal midagi.»

Tüdruk pühib suu ja uurib kätt. Arvasin, et ta tunneb piinlikkust, sest tal voolas ila nägu mööda alla, aga tema pööritab hoopis silmi ja pistab särgivarruka pöidla alla. Ta pühib laualt varrukaga ilaloigu, vajub uuesti istmele lonti ja suleb silmad.

Ma olen juba korra kolledžis käinud. Ma tean, kuidas on varahommikuni kestvate pidude ja õppimisega ning kuidas mitte kunagi pole kõige jaoks aega. Aga see tüdruk paistab viimase peal stressis. Mind huvitab, kas põhjuseks võib olla poole ööni kestnud töö või liiga palju peopanemist.

Võtan seljakotist energiajoogi, mille täna hommikul teel siia ostsin. Mulle tundub, et tema vajab seda minust rohkem.

«Võta.» Panen joogi ta ette lauale. «Joo ära.»

Tüdruk avab suurte raskustega silmad, nagu kumbki ta laug kaaluks tuhat kilo. Ta uurib jooki, haarab purgi kähku pihku ja teeb lahti. Ta kulistab hullununa purgi sisu, nagu poleks juba päevade viisi tilkagi juua saanud.

«Võta heaks,» ütlen naerdes.

Tüdruk joob purgi tühjaks ja paneb tagasi lauale, pühib suud sama varrukaga, millega oli ennist laualt ila pühkinud. Räägin, nagu asi on: tüdruku kasimata, räpaselt seksikas olek mõjub veidral kombel äärmiselt erutavalt.

«Tänan,» ütleb ta juukseid silmilt pühkides. Ta vaatab mulle otsa ja naeratab, sirutab käsivarred pea kohale ja haigutab. Auditooriumi uks avaneb ja kõik kohendavad end, kui õppejõud sisse astub, aga mina ei saa tüdrukult isegi nii kauaks silmi, et õppejõu kohalolekut tunnistada.

Tüdruk tõmbab sõrmedega läbi juuksesalkude. Juuksed on veel pisut niisked ja kui ta need üle õla seljale heidab, tunnen šampooni lillelõhna. Ta juuksed on pikad, tumedad ja paksud, nagu ka tema silmi raamivad ripsmed. Ta vaatab auditooriumi etteotsa ja lööb kaustiku lahti, mille peale mina peegeldan ta liigutusi ja teen sama.

Õppejõud tervitab meid hispaania keeles ja meie vastame talle kobamisi kooris. Ta on hakanud just ülesannet lahti rääkima, kui mu telefon, mis on meie vahel laual, lööb helendama. Langetan pilgu Daltoni saadetud sõnumile.

Kas sel kuumal tussil, kelle kõrval sa istud, on nimi ka?

Keeran telefoni kähku kummuli, lootes, et tüdruk ei jõudnud sõnumit lugeda. Ta paneb naeru varjates käe suule.

Kurat. Ta jõudis sõnumi läbi lugeda.

«Kuum tuss? Häh?» ütleb ta.

«Anna andeks. Mu sõber ... tema arvates on see vaimukas. Ja talle meeldib mu elu põrguks teha.»

Tüdruk kergitab kulmu ja keerab end kehaga minu poole. «Nii et sina siis ei leia, et ma olen kuum tuss?»

Ta on nüüd näoga minu poole ja see on esimene kord, kui ma saan teda korralikult vaadata. Ütleme nii, et nüüd olen ma sellesse kursusesse ametlikult armunud. Kehitan õlgu. «Kogu lugupidamise juures, aga sa oled kogu aeg istunud. Mul pole avanenud võimalust su tussi näha.»

Ta puhkeb uuesti naerma. «Sloan,» ütleb ta kätt andes. Võtan ta käe enda omasse. Ta pöidlal on väike kuusirbikujuline arm. Silitan pöidlaga armi ja keeran seda uurides tema kätt üht- ja teistpidi.

«Sloan,» kordan ta nime pikalt venitades.

«See on tutvumisprotsessis tavaliselt hetk, kus teine pool ütleb oma nime,» nendib ta.

Tõstan pilgu uuesti ta näole, tema tõmbab käe ära ja vaatab mulle küsivalt otsa.

«Carter,» vastan talle, jäädes rolli, mida pean mängima. Mul on olnud viimased kuus nädalat juba niigi keeruline kutsuda Ryanit Daltoniks, aga olen sellega ära harjunud. Iseenda Carteriks kutsumine on aga laul täitsa teisest ooperist. Olen rohkem kui ühel korral vääratanud ja peaaegu oma pärisnime öelnud.

«Mucho gusto,» ütleb tüdruk peaaegu laitmatu hääldusega ning keerab end õppejõu poole.

Ei, rõõm on hoopis minul. Usu mind.

Õppejõud palub keerata lähima naabri poole ja öelda tema kohta kolm fakti hispaania keeles. Minul on see neljas aasta hispaania keelt õppida, seepärast lasen Sloanil esimene olla, sest ma ei taha teda heidutada. Keerame näoga teineteise poole ja ma noogutan talle. «Las señoras primera,» ütlen.

«Ei, teeme kordamööda,» ütleb tema. «Sina esimesena. Ütle minu kohta mõni fakt.»

«Hästi,» vastan, naerdes selle üle, kuidas ta ohjad enda kätte haaras. «Usted es mandadona.»

«See pole fakt, vaid arvamus,» teatab tema. «Aga osaliselt õige.»

Kallutan pea talle lähemale. «Sa said siis aru, mis ma ütlesin?»

Tema noogutab. «Kui sa tahtsid öelda, et ma olen kamandaja, siis jah.» Ta ajab silmad kissi, ent sealt tungib läbi naeratusevirve. «Minu kord,» ütleb ta. «Su compañera de clase es bella.»

Puhken naerma. Ta tegi endale komplimendi, öeldes, et minu klassikaaslane on ilus? Olen temaga nõus, nii et noogutan, tundmata vähimatki piinlikkust. «Mi compañera de clase esta correcta.»

Märkan, kuidas hoolimata päevitunud jumest kerkib ta näole õhetus. «Kui vana sa oled?» küsib ta.

«See pole fakt, vaid küsimus. Ja liiati veel inglise keeles.»

«Selleks, et faktideni jõuda, tuleb mul küsimusi esitada. Sa paistad pisut vanem kui enamik teise kursuse tudengeid, kes hispaania keele ainetunde võtavad.»

«Kui vana ma sinu arvates olen?»

«Kakskümmend kolm? Kakskümmend neli?» pakub ta.

Ta ei pane eriti palju mööda. Olen kakskümmend viis, aga temal pole vaja seda teada. «Kakskümmend kaks,» vastan.

„Tiene veintidos años,” ütleb ta minu kohta teise fakti.

«Sa tüssad,» vastan mina.

«Kui see peab olema minu kohta üks fakt, siis pead seda hispaania keeles ütlema.»

«Usted engaña.»

Saan ta kergitatud kulmu järgi aru, et ta ei arvanud, et ma võiksin seda väljendit teada.

«Sina oled oma kolm fakti öelnud,» ütleb ta.

«Sinul on üks veel.»

«Usted es un perro.»

Puhken naerma. «Sa nimetasid mind eksikombel koeraks.»

Ta raputab pead. «See polnud eksikombel.»

Ta telefon vibreerib, nii et ta võtab selle taskust ja pühendab kogu tähelepanu telefonile. Mina naaldun toolile ja teesklen oma telefoni võttes, nagu teeksin sama. Istume vaikides, kuni ka teised on ülesandega ühele poole saanud. Vaatan silmanurgast, kuidas ta sõnumit kirjutab: ta pöidlad liiguvad lenneldes telefoniekraani kohal. Ta on nunnu. Mulle meeldib, et edaspidi ma ootan seda loengut. Ühekorraga poleks nagu kolm päeva nädalas kaugeltki küllaldane.

Tunni lõpuni on jäänud umbkaudu veerand tundi ja mina teen kõik mis mu võimuses, et teda mitte vahtida. Pärast seda, kui ta mind koeraks nimetas, pole ta sõnagi lausunud. Vaatan, kuidas ta kritseldab kaustikusse ega pööra tähelepanu ühelegi sõnale, mida õppejõud ütleb. Ta kas on igavusest ogardumas või oma mõtetega kuskil hoopis mujal. Kummardun laua kohale, et näha paremini, mida ta kirjutab. Tunnen end liiga uudishimulikuna, aga tema ju luges ennist minu sõnumit, mille tõttu leian, et see on õigustatud.

Ta pastakas liigub paberil pöörase kiirusega, võimalik, et seda põhjustab ennist joodud energiajook. Loen lauseid sedamööda, nagu ta neid kirja paneb. Loe, mitu korda tahad, aga neist ei saa mõhkugi aru.

Rongid ja bussid varastasid mu kingad ja nüüd pean sööma toorest kalmaari.

Naeran üle lehe kirjutatud mõttetute lausete peale ja ta kiikab minu poole. Taban ta pilgu ja tema naeratab üleannetult.

Ta langetab pilgu kaustikule ja koputab pastakaga lehele. «Mul hakkab kergesti igav,» sosistab ta. «Mu keskendumisvõime pole just kõige parem.»

Tavaliselt on minul väga hea keskendumisvõime, kuigi paistab, et mitte siis, kui ma tema kõrval istun.

«Minuga on vahel sama lugu,» ütlen. Sirutan käe üle laua ja osutan ta sõnadele. «Mis see on? Mingi salakood?»

Ta kehitab õlgu, laseb pastaka lauale kukkuda ja lükkab kaustiku mulle lähemale. «Kui mul igav on, teen selliseid nõmedusi. Mind huvitab, kui palju suvalisi asju mul õnnestub paberile panna, ilma et ma päriselt mõtleksin. Mida vähem loogikat neis on, seda suurem on minu võit.»

«Seda suurem on sinu võit?» küsin lootuses selgitust kuulda. See tüdruk on mõistatus. «Kuidas sa saad kaotada, kui sina oled ainus, kes sinu mängu mängib?»

Ta naeratus kustub ja ta keerab silmad ära, vahib kaustikut enda ees. Ta tõmbab sõrmega üle ühe sõna tähtede. Mõtlen, mida paganat ma äsja ütlesin, et ta olek nii drastiliselt ja kiiresti muutus. Ta võtab uuesti pastaka pihku ja ulatab minu kätte, raputab pead, nagu peletaks sealt kõik äsjased mustad mõtted.

«Proovi,» ütleb ta. «See tekitab sõltuvust.»

Võtan ta käest pastaka ja leian leheküljel puhta koha. «Nii et ma kirjutan midagi täiesti suvalist? Mis iganes pähe turgatab?»

«Ei,» ütleb ta. «Otse vastupidi. Püüa sellele mitte mõelda. Püüa teha nii, et sulle ei tuleks mitte midagi pähe. Lihtsalt kirjuta.»

Surun pastaka paberile ja teen täpselt nii, nagu ta ütleb. Lihtsalt kirjutan.

Pillasin maisipurgi pesuruumi äravoolurenni, nüüd nutab mu ema vikerkaari.

Panen end pisut lollina tundes pastaka käest. Kui ta on mu kirjutatu läbi lugenud, paneb ta käe naeru summutades suule. Ta keerab ette uue lehe ja kirjutab: sul on annet, ning annab pastaka tagasi minule.

Tänan. Ükssarvikumahl aitab mul diskot kuulates hingata.

Ta puhkeb taas naerma ja võtab minu käest pastaka parasjagu siis, kui õppejõud kuulutab tunni lõppenuks. Kõik viskavad raamatud kottidesse ja tõusevad kiiruga oma kohtadelt.

Kõik peale meie. Meie vahime kaustiku lehte, naeratame ega liigu paigast.

Ta paneb käe kaustikule, keerab selle aeglaselt kokku ja libistab üle laua seljakotti. Ta vaatab uuesti minu poole. «Ära veel tõuse,» ütleb ta end püsti ajades.

«Miks?»

«Selle pärast. Sa pead istuma, kui ma ära lähen, sest muidu ei õnnestu sul kindlaks teha, kas ma olen ikka kuum tuss.» Ta pilgutab mulle silma ja keerab ringi.

Oh sa kurivaim! Teen täpselt seda, mida ta ütleb: suunan pilgu otse ta tagumikule. Ja minu õnneks on see täiuslik. Kogu ta keha on täiuslik. Istun paigale naelutatuna ja vahin, kuidas ta läheb trepist alla.

Kust kurat küll see tüdruk siia sattus? Ja kus kurat on ta kogu mu elu olnud? Kirun just, et see, mis meie vahel äsja oli, on kõik, mis meie vahel kunagi olla saab. Valedega alustatud suhted ei vii kuhugi. Liiatigi veel suhted, mis on alustatud selliste valedega nagu minu omad.

Ta vaatab enne uksest väljumist üle õla ja mina tõstan pilgu uuesti ta silmadele. Tõstan tunnustavalt pöidla. Tema naerab ja kaob auditooriumi ukse taha.

Mina korjan oma asjad kokku ja püüan teda peast visata. Ma pean täna õhtul terav olema. Sellest sõltub liiga palju, et lasta nii ilusal ja täiuslikul tussil oma meelerahu häirida.