ARMULUGU HIIUMAAL ⟩ «Ta peab siin nende vastuseid ootama ja ületunde tegema ainult sellepärast, et nemad jätsid oma töö tegemata!»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Pitsid ja Pitsud» on romantiline suveseiklus menukate «Hiiumaa mõrvalugude» autorilt Siiri Julgelt.

Kui kohusetundlik Jessika ületöötamise tõttu kokku kukub ja haiglasse satub, pakub kolleeg Katre talle võimalust puhata ja taastuda tema mereäärses suvekodus. Katre on kindel, et Hiiumaa ja Kassari pakuksid Jessikale just seda rahu, mida tal vaja on. Elu klaasverandaga väikeses ja hubases majas meeldib Jessikale väga ja ta hakkab unistama väikese sisustuskaupade poe avamisest. Elu Hiiumaal muutub veel ilusamaks, kui Jessika tutvub kunstnik Kristoga, kelle abiga saabki mõte oma poekesest teoks tehtud.

Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Praegu elab ta koos perega Rootsis Jönköpingis, kuhu jäi pärast majandusõpinguid sealses ülikoolis. Varem on temalt ilmunud neli raamatut «Hiiumaa mõrvalugude» sarjas: «Igatsus» ja «Mineviku varjud» (2022), «Jumalik arm» (2023) ja «Saatuse mäng» (2024).

Loe raamatust katkendit!

***

Siiri Julge, «Pitsid ja Pitsud». Foto: Raamat

«Jessika, kas sa saadad juhatusele koosoleku kutse ära enne, kui sa täna koju lähed?»

«Jah.»

Jessika vajus kontoritooli seljatoe vastu. Pea käis ringi ja silmade ees tantsisid väikesed täpikesed. Ta ohkas, ajas selja uuesti sirgu ja pilgutas paar korda. Ta pidi täna aruande valmis saama. Homme hommikul kell üheksa peab see ülemuse laual olema ja Jessika teadis, et kui ta seda täna õhtul valmis ei saa, siis ta magada ei saa. Mingi osa järgmiseks hommikuks jätta ei olnud Jessika jaoks mingi alternatiiv. Siis oleks ta veel väsinum kui praegu. Ja nüüd siis veel see kutse, mille ta pidi kirjutama ja seejärel juhatusele meilima.

Jessika surus järjekordse ohke maha, võttis käekotist mobiili ja tühistas oma trenni broneeringu. Sellest oli juba päris mitu kuud möödas, millal ta viimati trenni oli saanud, kuigi ta teadis, et kõige parem rohi praeguse olukorraga hakkama saamiseks oli trenn. Keha lausa anus liikumise järele, aga ta oli ennast keha vajaduste suhtes kurdiks teinud. Viimased kuud oli Jessika enamasti arvuti ees veetnud ja nüüd hakkas ta keha tasapisi protesteerima. Aga täna ei olnud tal muud valikut. Aruanne pidi valmis saama.

«Meil on personaliruumis väike afterwork käimas. Peeter muretses paar õlut ja näkse. Tuled sa ka?»

Küsimus, mis Jessikani jõudis, tuli Katre poolt.

«Ma ei jõua. Ma tõin endale tassi kohvi. Sellest mulle täna aitab.»

Jessika pööras pilgu uuesti arvutiekraani poole. Numbrid ei läinud kokku, midagi oli valesti, aga mis?

Jessika oli nii õnnelik olnud, kui talle Bionas kohta pakuti. Kõik, mis ametikoha kohta räägiti, tundus nagu palsam ta hingele. Temast pidi saama kontori keskpunkt. Talle anti võimalus raamatupidaja assistendina alustada, aga plaanid olid suuremad. Samas võis ta aega võtta, et areneda ja rolli sisse elada. Kiiret ei olnud. Bionas tehti järeldus, et Jessikas on potentsiaali ja ta sai tööle esmalt just sellepärast. Ta mäletas siiamaani, kuidas ülemus oli öelnud, et ajapikku on tema käes kõik kontori niidiotsad ja kõik käib läbi tema. «Kui kaugele sa tahad pürgida, on sinu otsustada.»

See tundus ahvatlevana ja Jessikale meeldis mõte sellest, et talle antakse selline vastutus. Pealegi meeldis talle töö, mis vaheldust pakub. Seega tundus ettepanek lausa loteriivõiduna.

Ja alguses oli Jessika tõepoolest vaimustuses olnud. Talle pakuti võimalust igal pool kaasa lüüa ja ta sai päris kiiresti kogu asutusest hea ülevaate. See oli joovastav. Paari kuu möödudes tundis ta ennast kontori keskpunktina ja ta ei saanud salata, et see roll meeldis talle väga. Aga aja möödudes oli ta arvamus asjast muutuma hakanud. Nimelt hakkasid need niidid, mis läbi tema käisid, tasapisi koomale tõmbuma ja teda üha enam enda sisse mässima. Vähemalt tundus see talle nii. Teinekord hingas ta täiel rinnal alles siis, kui kontorist lahkus.

Naer personaliruumist tõi Jessika tema mõtetest tagasi. Paistis, et töökaaslased, kes seal tööpäeva lõppu tähistasid, olid unustanud ukse sulgemast. See tekitas Jessikas ärritust. Ta oleks heameelega ukse kinni pannud, aga siis oleks teised kindlasti seda kommenteerinud ja arvanud, et ta on nende peale pahane. Samas ei suutnud ta selle lärmi taustal töötada, tal oli vaja keskenduda, et aruandes viga leida. Räägiksid nad ometi pisut tasemini.

Kui tal ainult oleks oma kabinet olnud! Siis oleks ta lihtsalt ukse sulgenud ja saanud oma töö keskendunult lõpuni viia, aga juhatusel oli asja suhtes teine vaade. Nemad tahtsid, et kõik istuks avatud kontoris. Muidugi välja arvatud nad ise. Seega hoidsid nad kontoriruumide üüri pealt kokku, aga sellega ei arvestanud, et selline olukord alandas töö efektiivsust. Segamine häiris ja võttis aega, enne kui tööga jälle järje peale sai. Inimesi oli selles avatud kontoris lihtsalt liiga palju ja sageli tekkis olukord, kus kõik segasid kõiki. Keegi rääkis kolleegiga, mõni teine jälle telefonis ja oli neid, kes telefoniga väga valjusti rääkisid.

Jessika tundis, kuidas tal nutt kurku tuli. Mis temaga ometi toimub? Miks ta selliseid mõtteid heietab? Muidugi jõuab ta aruandega valmis. Ta on ju alati jõudnud, miks siis nüüd muretseda. Kui tagasi vaadata, siis ei olnud tal mitte ükski kord aruanne õigeaegselt üle andmata jäänud ja pealegi oli ta nüüd palju kogenum.

Teiselt poolt oli olukord muutunud. Tööülesandeid muudkui lisandus. Neid niite, mille külge teda nii-öelda riputati, tuli aina juurde ja ausalt öelda oli nendest niitidest nüüd juba lausa ämblikuvõrk saanud. Huvitav, kas ämblikud mõnikord omaenda võrku ka kinni jäid ja seal surid? Jessika raputas pead ja proovis uuesti arvutiekraanile keskenduda. Ta keris dokumenti ekraanil üles ja alla ning meel tegi väikse rõõmuhüppe, kui viga leitud sai. Kui nüüd turundusosakonna juhataja veel need viimased numbrid talle ka ära saadaks, siis saaks ta kvartaliaruandega ühele poole. Ainult see osa oligi veel puudu. Ta avas meili ja saatis osakonnajuhatajale meeldetuletuse. Et nad ometi ükskord aru ei saa, et ta on nendest sõltuv, et ta peab siin nende vastuseid ootama ja ületunde tegema ainult sellepärast, et nemad jätsid oma töö tegemata!

Kristin, üks ta kolleegidest, paistis end koju minema asutavat. Ta jättis teistega hüvasti ja seadis sammud Jessika laua poole.

«Kas sa jääd täna kauaks?»

«Ma ei tea, ootan Raimolt vastust.»

Jessika hoidis pilku arvutiekraanil. Ta ei tahtnud rääkida.

«No ära siis ööseks ikka jää.»

Vastust ootamata võttis Kristin oma jaki ja lahkus. Jumal tänatud, poole tunni jooksul lahkusid ka teised kolleegid ja Jessika sai lõpuks ometi vaikuses olla. Nüüd lootis ta vaid, et saab turundusosakonna juhatajalt vastuse enne, kui ta ise alla annab. Ta oli just endale tassi teed teinud, kui väike piiks arvutist teada andis, et talle on meil saabunud. See oli vastus, mida ta oli oodanud. Jessika tundis kergendust. Nüüd oli lootust aruanne tänase õhtuga valmis saada. Paar tundi veel, siis veel kutse juhatusele ja seejärel koju. Võib-olla ostab ta koduteel pitsa, et ennast premeerida. Ta oli täna tõesti palju ära teinud. Nimekirjas oli veel asju, aga siiski. Vähemalt aruande saab ta valmis ja juba see oli tähistamist väärt.

Paar tundi hiljem oligi aruanne valmis. Jessika ohkas. Ta oli rahul, aga ei julgenud siiski aruannet kohe ära saata. Võib-olla oli väsimus teda mõjutanud. Parem homme hommikul veel kõik üle kontrollida ja siis saata. See tähendas varast hommikut, aga see oli ikkagi parem, kui et ülemus hiljem aruandes mingi vea leiab. Ta pani dokumendi kinni ja avas e-postkasti, et juhatusele koosoleku kutse saata. See veel ja siis ta siit pääseb! Imelik, et see tööülesanne üldse tema peal oli. Ta ei olnud juhatuse liige, ka mitte sekretär, aga jah, eks nii oli lihtsam. Teistele.

Jessika sulges arvuti ja võttis oma jaki. Seejärel vaatas ta kella. Trenni ta täna ei jõudnud, nii et võib-olla võiks ta paar peatust jalutada, enne kui trammi peale hüppab. Võib-olla annaks see pärast pingelist päeva pisutki hingerahu.