«Nad ei tohi karistamatult talle haiget teha. Neid tuleb alandada nii, nagu nemad on teda alandanud!»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud romaan «Surmanimekiri» on põnev lisa Anna Janssoni ääretult populaarsele sarjale Maria Wernist, mis tähistas aastal 2020 kahekümnendat ilmumisaastat.

Noor naine Agnes oli langenud kaheteistkümneaastasena kuritarvitamise ohvriks. Ta liitub netis kinnise grupiga Lambarauad. Grupi lõi ämmaemand, kes püüab aidata vägistamise ohvritel tõendeid säilitada ja julgustab naisi politseile avaldust tegema. Kuid keegi, kes nimetab ennast Erinyaks, võtab seaduse oma kätesse.

Visbys Strandpromenadeni lähedal leitakse merest surnud mees. Kutsutakse politsei ning Maria Wern ja tema kolleegid on peagi kohal. Laiba kõrval on lambarauad, mida kõige järgi otsustades kasutati mehe köndistamiseks. Maria Wern ja tema kolleegid saavad mandrilt keskkriminaalpolitseist abiks Ragnarssoni, keda kutsutakse ka Ragnarökiks. Kuid too raskendab tööd ja Maria Wernil tekib kahtlus, et Ragnarsson kaitseb kedagi.

Maria kolleeg Jarita peab üle elama veel ühe kohtuistungi, sest teda vägistanud mehed kaebasid asja ringkonnakohtusse edasi. Ja seekord lastakse üks meestest vabaks, kuigi tal olnuks kindlam vanglas edasi istuda.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Surmanimekiri». Foto: Raamat

AGNES MELLGREN SEISIS magamistoa akna juures ja tõmbas ruloo üles. Ta oli just kahekümneseks saanud, kuid mitte keegi peale ema ja vanaema ei olnud talle õnne soovinud. Vanaema oli õige päeva ära tabanud. Emale oli ta pidanud meelde tuletama.

Juuni lõpus ei lähe kunagi päriselt pimedaks. Visby öö oli soe, täis naeru ja juttu, kui pidutsevad inimesed rõdu all mööda Strandgatanit voorisid. Korteris oli üksindus lämmatav, ehkki arvuti ja televiisor olid sisse lülitatud. Und ei tulnud, kuigi tal olnuks seda hädasti vaja. Ta peab homme hommikul vara üles tõusma ja hiljuti sadamas avatud restorani Ankur nõudekoristajana tööle minema. Ta ei tahtnud seal olla. Kuid omanik Hans Rådhe oli emaga ühendust võtnud ja Agnesele seda tööd pakkunud. Kuidas oleks Agnes saanud ei öelda, kui ta mehel niimoodi konksu otsas on? Kui kõik see, mida Rådhe tema kohta teab, avalikuks tuleb, võiks ta sama hästi surnud olla.

Ärevus puges naha vahele. Ta peab korterist välja saama. Agnes näpistas ennast kõvasti käsivarrest. Küüned tungisid ihusse ja jätsid väikesed jäljed. Tal oli tunne, et läheb hulluks, kui keegi teda ei näe. Ta vajas tunnustavaid sõnu, mis kaaluksid üles selle, kui väärtusetuna ta ennast tunneb. Polnud tähtis, kes seda ütleks, peaasi, et keegi. Sa oled seksikas. Pagan, küll sa oled kena.

Ema on täna öösel haiglas valves, läks paar tundi tagasi kodunt ära. Ta tahtis teada, kus Agnes on, ja helistas äsja ning kontrollis, kas ta ikka on kodus. Ja seal ta ongi ... veel natuke aega, et juua ära džinn, mille ta oli toonikuga pooleks seganud, et julgeks inimeste sekka minna. Ta oli peegli ees proovinud lühikest valget kleiti, mida ta kaks aastat tagasi gümnaasiumi lõpuõhtul kandis, ja otsustas siis selle kasuks. Riie oli õhuke ja valge. Õlapaelad kitsad.

Toona, kui oli just kooli lõpetanud, arvas ta, et peaks sügiseks olema kodunt välja kolinud, kuid nii ei läinud. Ta oli vastanud järele neid aineid, milles ta polnud hindeid saanud. Pärast seda oli ta uurinud õppimisvõimalusi mandril, kuid lõi araks, kui avalduste esitamise tähtaeg kätte jõudis. Hirmust, et ta vastu võetakse. Hirmust muutuste ees. Kuid kõige rohkem hirmust selle ees, mida Hans Rådhe teeks, mees ei laseks tal minema pääseda.

Ema oli sundinud teda tööd otsima, kuid Agnes ei suutnud töökohti hoida. Juba üheksandas klassis saadeti ta psühholoogi jutule. Esimene psühholoog oli noor ja ambitsioonikas naine, kes küsis liiga palju ja kuulas liiga vähe, ning Anges sulgus nagu tigu karpi. Järgmise psühholoogi eest maksis ema ise. Ta oli vaikne ja ettevaatlik. Kui nad olid terve poolaasta vaikimismänge mänginud, andis terapeut alla. Kolmas oli mees, kellel olid oma mured, teda oli kerge teemast kõrvale kallutada, kuna talle meeldis nii väga iseendast rääkida. Ainsat olulist küsimust ei esitatud mitte kunagi. Kas sind on vägistatud?

Võimalik, et kui temalt oleks otse küsitud, oleks ta tagasi ajanud, kuid ometi soovis ta, et nad oleksid küsinud ja vahest tema vale läbi näinud. Ta soovis, et mõni täiskasvanu oleks olnud piisavalt täiskasvanu, et aidata. Aga nood ei saanud millestki aru või ei tahtnud aru saada. Agnes judises üle keha, kui mõte riivas seda, mis juhtus siis, kui ta oli kaheteistaastane, seda, mis oli olnud kõige muu algus. Seda ohtlikku, mida pidi ümbritsema vaikimine. Lubadus oli püha.

Ta ei taibanud, kuidas ta ennast põhikoolist ja gümnaasiumist läbi vedas. Sest seda ei juhtunud mitte ainult tol ühel korral. See algas siis ja juhtus pärast seda jälle ja jälle. Kui Hans Rådhe tahtis. Kui mees helistas, siis tema läks. Ja kui «Õiteaeg» viimast korda kõlas, oodati, et ta oleks täiskasvanu. Vastutusvõimeline inimene, kes oleks pidanud edasi õppima või tööd otsima nagu normaalsed inimesed. Ema pidas pika loengu ühiskondlikust vastutusest. Et need, kes suudavad töötada, peavad töötama, et haiged inimesed ravi saaksid, et koolid ja sotsiaalhoolekanne toimiks. Lasta teistel töötada, ise laiselda ja nende turjal liugu lasta on lubamatu. Põhimõtteliselt võis Agnes nõus olla, aga praktikas oli võimatu ema nõuetele vastata, kui ta aru ei saa, et Agnes elab pideva ähvarduse all ja Hans Rådhe juhib teda nagu hüpiknukku.

Eelmisel suvel sai Agnes ühes hotellis koristajana tööle. Ema tuli temaga kaasa tööintervjuule ja esimesse vahetusse, et ta ikka kohale läheks. Kuid Agnes ei saanud isegi esimese nädalaga hakkama. Ema oli muidugi pettunud ja pahane, et Agnes isegi ei proovinud. Nii vähe ema taipaski, ehkki oli Visby haiglas ülemarst ja naistekliiniku juhataja.

Sest Agnes püüdis tõesti hotellis koristajatööga toime tulla, kuid ei saanud kellelegi rääkida mehest toas number 201. Kuidas ta üldse hakkaks seletama, mis juhtus? Külastaja helistas valvelauda ja ütles, et tualett on halvasti koristatud. Ei olnud. Agnes teadis, et oli hoolikalt koristanud. Aga ta pidi sinna minema ja järele vaatama. Keegi ei vastanud, kui ta koputas, seega avas ta ukse ja astus mehe sviiti ning edasi vannituppa. Seal polnud midagi näha ning ta keeras ringi, et ära minna, kui mees äkitselt lävel seisis ja väljapääsu tõkestas. Tegi hommikumantli hõlmad lahti, oli selle all alasti, seega oli selge, mida ta tahab. Agnes, Hans Rådhe ütles, et sa tulid siia tööle. Nii hea on alati teada, kust sind kätte võib saada.

Mehe antud viiesajakroonise rebis ta väikesteks tükkideks, kui too oli ta toast välja lasknud. Ta ei tahtnud selle peale mõelda, sest siis oli tunne, nagu ringleks veres purustatud klaas ja jääks ajju pidama. Ta oleks pidanud hotelli juhatajaga rääkima. Nad oleksid pidanud kallaletungist koos politseile teatama. Aga see oli võimatu. Siis oleks tulnud päevavalgele nii palju muud, kõik see, mida ei tohi kunagi mainida, mida keegi teada ei tohi.

Suvel peab ta päevasel ajal sadamas Rådhe restoranis tööl olema. Ema oli Rådhele öelnud, et Agnes peab töötama päeval ja mees oli esialgu tema nõudmisega arvestanud. Restoranis Ankur töötas kümmekond inimest, aga tema ei tundnud neist kedagi. Ta oli tööl sama üksi kui kodus. Aga kui tema ümber olid inimesed, oli seda vähem tunda. Siis ei nääguta ema kogu aeg, et ta peaks mõnele sõbrale helistama ja midagi välja mõtlema. Sõbrad, kes tal põhikooli viimasesse astmesse minnes olid, ei helistanud enam, ehkki paljud neist käisid gümnaasiumis temaga ühes klassis. Nende arvates oli ta muutunud imelikuks, friigiks. Pahuraks ja igavaks. Ja veel käisid ju jutud, missugune lipakas ta on, ja kes tahaks sihukesega sõbrustada? Paljud neist olid muide mandrile kolinud ja ühtegi tõeliselt head sõbrannat pole tal põhikooli keskastmest saadik olnud.

Agnes läks vannituppa meikima. Julged jooned silmapliiatsiga, tumehall lauvärv, highlighter ja roosa huuleläige. Ta lõikas kleidi peenikesed õlapaelad küünekääridega ära. Kleit seisis nagunii üleval, tema rinnad olid täidlasemaks muutunud. Viimaks värvis ta kulmud ja astus sammu tagasi, et tulemust hinnata. Täiesti sirged laiad kulmud nägid tobedad välja, ent kõigil on niisugused. Ta võttis vannitoakapist harja. Tema juuksed olid pikad, helepruunid ja pulksirged. Silmad kassilikud ja hallid. Nina oli natuke liiga lühike ja kandilisel lõual inetu lohk. Rinnad suured ja vastikud ning kaelale oli tekkinud kole vistrik. See ei paistnud meigi alt välja, aga oli olemas nagu meenutus sellest, et ta on räpane. Ta sikutas harja, kui see juuksepulstidesse kinni jäi, tiris ja rebis vihaselt. Ta on inetu ja vastik. Ta rikub kõikide jaoks kõik ära ja teda peaks selle eest karistatama, et ta nii kuradi väärtusetu on. Agnes tiris suure tuusti juukseid lahti ja karjus valjusti. Ta vihkas kõiki neid, kes olid teda solvanud, ja ta vihkas iseennast. Valu pakkus mõningat kergendust.

Agnes Mellgren sulges välisukse ja astus hämarusse, ehkki oli lubanud varakult magama minna, et järgmisel päeval tööle jõuda. Ta vaatas mööduvaid inimesi, seistes välistrepil varjus, kuhu tänavalaternate valgus ei ulatunud. Restorani Burmeister ukse taga oli pikk järjekord. Sinna sisse saamine on kallis. Need, kes papsi krediitkaarti kasutada ei saa, võtavad SMS-laenu. Agnese arvel oli kõigest kakssada krooni. Sellest ei jätkuks ammugi. Punastel kõrgetel kontsadel kõikudes läks ta mööda munakivisillutisega tänavat edasi. Sammus künkast üles Stora Torgeti ja Gutekällareni poole. Kõrged kontsad jäid kivide vahele kinni ja varvastel oli jube valus, olgugi, et ta oli purjus ja pidanuks olema tuimastatud. Valul on üks eelis. Kui jalad valutavad ja rakud kipitavad, vaigistab see ängi.

Agnes rühkis edasi. Gutekällareni ees oli saba. Temavanused käivad seal. Klubimuusika mürtsus seinte vahel, tuled vilkusid tumeda taeva taustal. Soojus väreles suveöös. Ta nägi seinal nende varje, kes ülemisel korrusel tantsisid, naersid ja kisasid. Ta komistas ühe tõrviku otsa, see kukkus pikali ja kustus. Munkkällaren asus Gutekällareni kõrval, nende vahel oli kitsas kuja. Munkenis käivad vanemad. Ukse ees teatas reklaam, et täna õhtul esineb Iiri trubaduur. Nagu läheks see Agnesele korda.

Ta tundis ennast sooja käes kleepuvana, jalad olid juba kitsastes ja ebamugavates kingades tursunud. Kannad kipitasid hullemini ja varbad olid tuimad. Ta poleks pidanud kõrge kontsaga kingi jalga panema, kuid tossude või rihmikutega välja minna ei olnud õige ning muud tal valida ei olnud. Peokingad pole küll asjad, millele ema esmajärjekorras raha kulutaks. Mõte Gutekällareni ees sabas seista ei ahvatlenud sugugi.

Mobiil tegi piiksu. Sõnum Rådhelt.

Kus sa oled?

Linna peal, messis ta vastu.

Kohtume mõne minuti pärast Munkenis. See oli käsk, mitte küsimus. Ma pean homme hommikul üles tõusma ja tööle minema. Kui ta jälle sisse magab ja veel ühe töökoha kaotsi laseb minna, vaikib ema ta surnuks. See on kõige hullem karistus. Omaenda kodus nähtamatu olla.

Mina olen sinu ülemus. Mina otsustan, millal sa töötad.

Agnes istus ühe pika laua äärde, õlleklaas ees. Keegi võttis tal käsivarrest kinni. Puudutus pani ta võpatama. Umbes viiekümneaastane üle pea kammitud juustega mees pani käe talle seljale ja libistas tasakesi allapoole. On see üks Rådhe kundedest? On ta seda meest varem näinud? Agnes ei teadnud. Justkui näeksid ilged vanamehenässid tema näost ära, et ta on üks märgitutest, üks sedasorti tüdrukutest, kellele võib vabalt ligi ajada.

«Agnes!»

Seal seisis tema ülemus ja ilane vanamees kadus. Hans Rådhe oli peaaegu kaks meetrit pikk. Tumedad juuksed olid külgedelt ära raseeritud ja tukk üle pea mohikaanlasesoengusse kammitud. Tumedate kulmude all olid ligistikku pruunid silmad ja nina tohutu kraan. Ta kandis musta nahktagi, valget särki ja musti teksaseid ning paistis hetkel täiesti kaine.

«Kas tohib midagi pakkuda, tibuke?» Hans Rådhe võttis tal omaniku õigusega ümbert kinni. Ta oli Agnesest vähemalt kakskümmend aastat vanem, vanamees. Agnes tahtis, et ta käe ära võtaks, kuid ei saanud seda öelda. Kui mees tema kõhklust märkas, hakkas ta rääkima tööst ja sellest, et Agnes peab viisakas olema. Mees ei võtnud kätt tema piha ümbert ära. Agnes tundis, kuidas mehe sõrmed alla tagumiku poole liiguvad, ta tahtis mehe käe ära võtta kuid ei julgenud. Mehe parfüüm oli pealetükkiv ning ta lehkas vastikult liisunud suitsu järele.

«Kuidas päristöö siis tundub ka? Saad sa hakkama?»

«Saan ikka, hästi.» Agnes manas vägisi naeratuse näole. «Ma õpin.»

«Muidugi, sa õpid kiiresti. Oled alati õppinud.» Rådhe libistas pilgu üle tema keha, juhtis ta baarist mööda restorani. «Oled sa täna õhtul alles seksikas ... Paistad lootvat, et ma leian sulle täna õhtuks mõne sõbra?» Mees teretas mõnda vastutulijat. Hämaras saalis tõmbas ta Agnesele tooli laua alt välja ja kutsus käeviipega ettekandja. «Alustuseks daamile tekiila. Ära liiga lahjat tee,» ütles ta ja pilgutas tellimuse võtnud mehele silma.

«Ma ei tea ...» alustas Agnes.

«Rahu, tibuke. Mina teen välja. Ma ju hoolitsen sinu eest. Muide, ma olen mõelnud, et sa peaksid juba homme õhtul hakkama ette kandma. Arvan, et õhtuti võib sinust rohkem kasu olla. Niisiis edaspidi õhtune vahetus – mis sa selle kohta kohta ütled, et saad homme hommikul magada? Aga siis pead sa lubama, et ei pane enam neid igavaid riideid selga, mida sa tavaliselt kannad. Tead küll, pikad varrukad ja lohvakad püksid. Külalistele see ei meeldi. See, mis sul täna õhtul seljas on, on palju parem. Nüüd on sind ju näha.»

«Ma ei tea, kas ...»

Rådhe naeris ja saatis pilguga kitsas lühikeses seelikus naist ning pööras siis taas tähelepanu Agnesele. Samal hetkel toodi jook. «Sa ei pea mind praegu tänama, võime sellest hiljem rääkida.» Mees naeratas laialt, silmitses teda põhjalikult ning Agnes tundis tuttavat hirmu, mis teda Hans Rådhe seltsis alati valdas. Vistrik kaelal kipitas ja sügeles. Käed tõmbusid higiseks. Ta ei tahtnud seal olla. Surve rinnus kasvas. Hingata oli raskem. Ta kogus suhu sülge. Ei suutnud kurgus olevat klompi alla neelata. Ta surus keele vastu hambaid. Kõvasti. Hammustas keelde, kuni valu saatis impulsi, mis sundis teda neelama.

«No ja kelle jaoks sa ennast tegelikult üles lõid? Oled sa endale peika soetanud?» küsis Rådhe, pühkis tema klaasi servalt näpuga soola ja lakkus nimetissõrme.

«Ei.» Agnes raputas nukralt pead ja tühjendas klaasi, et suhu koguneda tahtvat sülge alla neelata. Mees tellis talle veel korra sellesama joogi ja nilpis ise ettekandja valatud vett.

«Tore, see on ... tore. Selge see, kes tahaks sinusugusega käia? Ma võiksin ju su peikadele nii palju rääkida ...» Mehe naeratus valgus laiali ja muutus õliseks. Agnes püüdis reitele libisenud kleiti allapoole sikutada, et ennast mehe pilkude eest peita. Tundis ennast äkitselt lahtiriietatuna, ehkki oli teadlikult just need rõivad valinud, sest tahtis, et keegi talle mõne tunnustava pilgu heidaks, tahtis kuulda sõnu, mis seda kinnitaksid. Aga mitte Hans Rådhelt. Alati on lootus, et keegi teda päriselt näeb. Aga talle oleks justkui otsaette kirjutatud, et ta on niisugune, keda lihtsalt võetakse. Hans Rådhe tellis mõlemale böfi, küsimata, mida Agnes tahaks. Ja pudeli veini. Nad jõid. Muusika muutus üha kaugemaks. Mehe käed olid igal pool.

«On sul hea?»

«Jah.» Agnes sonkis böffi ja oli kindel, et ei saa suutäitki alla. Tal oli tavalistelgi juhtudel raske kellegi nähes süüa, sest ta mõtles, et ta on vastik, kui endale toitu sisse vohmib. Gümnaasiumis ei suutnud ta koos teistega sööklas süüa. Seda enam jõi ta veini, mis vaigistas ärevust ja kaotas tunde, et kõik on valesti. Kui tal oli vaja tualetti minna, saatis mees teda sinna ja ootas ukse taga. Ta oli nüüd Agnesesse investeerinud ja ootas, et saab midagi tagasi. Pärast arve tasumist ei kavatsegi ta lasta Agnesel koju minna.

Taksos tundis Agnes tema kätt oma reiel, valge kleidi all, aluspükstes. Kui ta «ei» ei ütle, tähendab see «jaa». Kuidas ta saaks ei öelda, kui mees nõuab midagi muud? Kui ta sellega nüüd nõusse jääb, mida mees on plaaninud, hoolitseb too pärast selle eest, et ta koju saaks. Mehe tahe on tugev. Mõnikord tahtis mees teda ise, mõnikord viis ta kellegi teise majja ja ootas õues autos. Mõnikord viis mees ta pidudele, kus teda ootasid paljud mehed.

Agnese sõnad olid kadunud, kuigi iga lihas oli kaitsesse tardunud. Ta suutis vaevu pead pöörata. Isegi naeratus oli grimassiks hangunud. Mees on tema ülemus. Ta peab ülemuse sõna kuulama ja mitte ainult restoranis. Too on kaua tema üle valitsenud. Ta oli vabatahtlikult koos mehega taksosse istunud ja too oli ju talle restoranis välja teinud. Ta ootab tänulikkust. Parimal juhul käib toidu, töökoha ja tähelepanu eest tasumine kähku. Agnes vihkas seda, ta vihkas Rådhet, vihkas tube, kuhu too teda kaasa võttis, seal ootavaid mehi. Ning ometi lasi ta sellel ikka ja jälle toimuda.

Kui täna õhtul tahaks teda ainult Rådhe, läheksid nad mõnda hotellituppa või restorani mehe kabinetti. Aga nad maandusid kümmekond kilomeetrit linnast väljas asuvas eramus toimuval peol. Muusika oli kriiskav ja vali. Kolm mees mängisid õllepudeleid täis laua taga kaarte. Neil olid maskid ees ja Agnes teadis, mida see tähendab, missugusele peole nad olid sattunud.

Ta arvas ühe häältest ära tundvat ja hetk külmus jääks. Põrand kõikus ja seinad vajusid talle peale. On see halb unenägu või tõesti toosama mees? Toas oli mees, kes ta ära vägistas, kui ta oli kaheteistkümneaastane. See kord. See kõige esimene. See, mis muutis kõike. See oli tema, advokaat, kellel on arm silma all. Agnes nägi, et arm paistab musta maski alt välja. Õudusunenägude must auk neelas ta alla. Teised hääled maskide taga olid aastate jooksul tulnud ja läinud, ilma et oleksid talle meelde jäänud. Seda siin pole ta kunagi unustanud. Ta peab siit minema pääsema! Kuid jalad ei kandnud ning ta maandus kohmakalt toolile. Talle suruti klaas pihku ja pressiti vastu huuli.

«Joo. Nüüd lõbutseme koos natuke. Sa oled ju sellega päri?» ütles Rådhe.

Mida tal vastu öelda oleks? Agnes jõi, sest oli sunnitud, ning tundis kehas soojust ja raskust. Ta nägi mehe pilgus himukust, kaotas siis fookuse ja kukkus toolilt vastu teravat lauaserva, mis puusa lõikus. Ta tõmbas laudlina, pudelid ja klaasid endaga kaasa.

Hans Rådhe silmad olid karmid ja hääl vihane. Ta äigas käeliigutusega maha kõik, mis oli lauale jäänud, ja tõstis Agnese sinna nagu elutu nuku Tema nägu hõljus Agnese kohal ning tüdruk kuuletus.

Hirm muutis ta halvatuks. Ta ei taha seda. Nad ei tohi teda puudutada. Mitte niimoodi, mitte nii nagu eelmine kord, kui ta täiesti ribadeks tõmmati. Agnes võitles, et kontrolli enda kätte saada. Ta peab olukorda valitsema. Kuid ta ei suutnud ennast liigutada. Ta tahtis öelda, et tal on süda paha. Kuid sõnad olid kinni külmunud. Kostis ainult kurisev hääl, kui Rådhe talle peale vajus ja tema sisse tungis ning ta lasi sellel toimuda, samal ajal kui teised pealt vaatasid. Ta tajus, et õhkkond muutub tihkemaks. Nad olid saaklooma kätte saanud, tema on ohver, kelle nad nahka pistavad.

«Agnes,» sosistas hääl, mida ta oli juba lapsepõlves vihkama hakanud. Advokaadi tuhm kriipiv hääl, mis teda õudusunenägudes jälitas. Ta tõstis laud ja vaatas mehe vastikutesse külmadesse silmadesse. Mees tuletas talle meelde seda, millele mõtlemist ta oli pidanud vältima. Tookord oli neid kaks, kes kordamööda teda ja tema suud kinni hoidsid, et ta karjuda ei saaks. Kui see juhtus, oli ta just kaheteistkümneaastaseks saanud. Nad rebisid tal riided seljast, võtsid ta paljaks, tungisid kõige intiimsemasse kohta ja jätsid ta siis verisena põrandale.

«Varsti on sinu kord,» ütles Rådhe ühele teisele maskiga mehele, kes püüdis ettepoole trügida. Mehe nägu kadus ja raskus muutus kergemaks. Advokaat tuli ligemale, kummardus tema kohale. Mehe musta maskiga pea hõljus valge lae taustal vabalt nagu õhupall ning Agnes tundis tema keha kergelt magusa odööri ära.

«Kahjuks oled sa nüüd minu jaoks liiga vana, aga väikesest peast olid sa kompu.»

Agneses purunes miski. Temas pesitsev raev muutus vihkamise laserikiireks. Te pilk jõudis hetkeks mehe silmadesse, enne kui too ringi keeras. Nad ei tohi karistamatult talle haiget teha. Neid tuleb alandada nii, nagu nemad on teda alandanud.

**

RÅDHE SAATIS TA väljas ootava taksoni, surus juhile paar rahatähte pihku ja ütles Agnese koduse aadressi.

Ema, aita mind! Appi! Need sõnad olid ainult mõttes. Ema Bea on öösel tööl ja kui ta haiglas on, on tema telefon alati välja lülitatud. Ning kui ta tööl ei ole, on ta kuulamiseks liiga väsinud ja oma muredega kimpus. Isegi kui Agnes suudaks talle rääkida, ei saaks ta eluilmaski aru. Kas ta isegi usuks teda? Mida rohkem aega läks, seda raskem oli Agnesel mõista, miks ta polnud siis rääkinud, kui laps oli. Temal poleks pidanud häbi olema, aga oli. Häbi ja enesevihkamine. Ning need kasvasid. Näis, nagu oleks tema võime iseendale piire seada surnud, kui oli nii ilmne, et see teistele mitte midagi ei tähenda. Ja ema, kes oli olnud nii tulvil headest nõuannetest, kui Agnes teismeline oli. Ema rääkis kaitsevahenditest ja vastutuse võtmisest siis, kui oli juba liiga hilja. Ema oleks nii pettunud. Kuid kõige hullem oli Rådhe ähvardus avalikustada pildid ja videod, mida mees oli temast kõige ilgemates olukordades teinud. Keegi ei tohi neid näha. Seda ei tohi iialgi juhtuda. Kui keegi teine teada saab, siis oleks tunne, et see on päriselt juhtunud.