MÕRV TEATRIS ⟩ «Ta kägistati minu antud saapapaelaga. Olin ilmselt üks viimaseid, kes teda elusana nägi»

Foto: Shutterstock

Helena Dixoni «Mõrv teatris» on sarmikalt hubane, ajastutruu ning kaasahaarav mõrvalugu Agatha Christie, T. E. Kinsey ja Lee Straussi austajatele.

1933. aasta hilissuvi. Pärast ägedat tüli tema arvates liiga hulljulge südamedaami Kitty Underhayga on erukapten Matthew (Matt) Bryant tõmbunud oma residentsi. Ootamatult leiab mees aga ennast järgmise mõrvamüsteeriumi keerisest – Churstoni golfiklubi rajalt on leitud noore naisterahva surnukeha, ja esialgu näivad kõik asitõendid osutavat just Mattile kui peamisele kahtlusalusele.

Kuna Matt ise ei saa juhtumi uurimises osaleda, tõttab tarmukas ja nutikas Kitty talle appi. Neiu uurimistöö viib ta mõjuka impressaario Stanley Davenporti ja tema ümber tiirleva filmi- ja teatritegelaste seltskonda ning ükshaaval hakkavad maskid langema. Kuid Kitty uurimistöö tõmbab talle ka tegeliku tapja tähelepanu. Kas noor naine suudab seekord ilma partneri abita kurjategija paljastada ja ka Matti hea nime taastada? Või lõpeb see nende mõlema jaoks hukatuslikult?

***

Helena Dixon, «Mõrv teatris». Foto: Raamat

ESIMENE PEATÜKK

Hilissuvi, Dartmouth, 1933

«Noh, mida te sellest arvate?» Proua Craven, kes oli Dartmouthis üks lugupeetumaid isikuid, pani kokkumurtud Torbay Heraldi hommikuse numbri Kitty Underhay ja tema vanaema ette ning suskis nimetissõrmega väikest esilehe artiklit. Oli õhtupoolik ja nad istusid Kitty vanaema elutoas Dolphini hotellis. Päike paistis sisse suurest tinaraamidega eendaknast, kust avanes vaade jõele ja kaldapealsele.

Proua Craven oli helistanud oma sõbrannale, Kitty vanaemale, vaevu pool tundi enne kohale ilmumist. Kitty, kes soovis küll kogu oma poolelioleva töö – naelte, šillingite ja pennide tulpadega tegelemise – sinnapaika jätta, oli proua Craveni nõudmisest, et ka tema kohal viibiks, mõnevõrra jahmunud. Ta teadis, et pole proua Craveni lemmik. Tundus siiski, et baarikviitungitega tegelemine peab ootama.

«Sa leidsid laiba?» Proua Treadwell luges artiklit läbi lornjeti. «Täna?»

«Jah, täna hommikul. See oli hirmus. Olin koos Loveday Jenningsiga. Sa ju mäletad Lovedayd, kohutav kehahoiak, ja ema sundis teda lapsena kodus ringi käima, raamat pea peal. Olime just kümnenda tii juures ja läksime griini poole, kui nägime liivatakistuses surnukeha. Oleksin sulle varem helistanud, aga inspektor pidi mu ütluse võtma ja Lovedayga rääkima. Kui see armetu ajakirjanik minu käest mõrva kohta küsis, ei teadnud ma, et nad olid kapten Bryanti vahistanud. Olen rabatud, et see nii kiiresti ajalehte jõudis, aga see reporter oli klubis samal ajal politseiga. Ilmselt saame õhtusest lehest rohkem üksikasju lugeda.»

«Oh taevake, kui õudne. Kes see naine oli? On see juba teada?» Proua Treadwell ulatas ajalehe Kittyle. Kitty süda peksles nappi artiklit lugedes, kuulmata õieti vanemate daamide jutuajamist. Kuidas saab Matt vahistatud olla? Kas seda see artikkel tähendaski?

Proua Craven istus tugitooli ja hakkas oma säravvalgeid puuvillaseid kindaid käest võtma. «Noh, selles asi ongi, et mitte keegi ei tea. Minu arvates tavaline tüdruk. Tal oli seljas õhuke õhtukleit. Need noored tütarlapsed kannavad liiga lühikesi kleite, lahtise seljaga ja mitte just parima kvaliteediga. Ta oli ilmselgelt õhtul väljas käinud, enne kui oma otsa leidis.»

Kitty vanaema istus sõbranna vastu pehmesse sitskattega tugitooli. «Loodetavasti polnud teda vägistatud?»

Proua Craven ajas huuled torusse. «Ei tea. Üheteistkümnes tii on klubihoonest kõige kaugemal, nii et Loveday ja mina jätsime mängu kohe pooleli ja läksime tagasi, et politseisse teatada. Pean tunnistama, et kui oli selge, et ta on surnud, ei soovinud ma lähemalt uurima minna.»

«Artiklis on kirjas, et Matt on viidud seoses küsimustele vastamisega Torquay politseijaoskonda?» Kitty kortsutas kulmu. «Tean, et tema maja on golfiraja ääres ja ta ütles mulle kunagi, et on hakanud golfiga tegelema, aga see on väga kummaline lause.»

«Sellepärast ma tulingi. Nad vahistasid kapten Bryanti. Seda see tähendabki,» noogutas proua Craven. Tema suvekübara õrnad suled kõikusid nördinult.

Kitty põrnitses proua Cravenit, suutmata oma kõrvu uskuda. «Miks ometi peaksid nad Matti vahistama? See on ju naeruväärne. Olete kindel?»

Proua Craven läks turri. «Palun ära kahtle minu info tõesuses, Kitty. Olen nõus, et see on ennekuulmatu, aga sellegipoolest tõsi.»

«Kes juurdlusega tegeleb? Miks nad Matti süüdlaseks peavad?» Kitty teadis, et see on võimatu. Veelgi enam, see oli tobedus. Tema ja Matt olid viimastel kuudel sattunud kahe kohutava mõrvajuhtumi keskele. Esimese tegevustik oli koondunud Kitty kodu, Dolphini hotelli ümber, ning teine toimunud tema tädi ja onu kodus Enderley Hallis Exeteri lähistel. Mattil oli Torquays oma eradetektiivibüroo. Ta oli laitmatu mainega.

«Juurdlust juhib inspektor Greville. Sama mees, kes lahendas mõrvad nii siin kui Enderley Hallis,» vastas proua Craven. «Rääkisin temaga isiklikult. Ta võttis minult ütlused. Kapten Bryant olevat ise politseiga ühendust võtnud, kui kuulis surnukeha avastamisest.»

«See on veelgi kummalisem.» Vanaema vaatas Kitty poole. «Millal sa viimati Matthew’ga kohtusid?»

Kitty punastas vanaema pilgu all. Tema ja Matt olid Enderleys lahku läinud, ja mitte just parimatel asjaoludel. Nad olid tülitsenud ja mõlemad olid öelnud karme sõnu. «Mitu nädalat tagasi, vanaema.»

Proua Craven tõmbas ninaga ja kergitas kulme. «Küsimus on, mida te selles osas ette võtta kavatsete.»

Proua Treadwell vaatas sõbranna poole. «Helistan Matthew emale Patience’ile ja küsin, mis toimub. See on ilmselgelt suur eksitus. Nagu sa tead, on Matthew vanemad minu ammused sõbrad ning ma tahaksin neile toeks ja abiks olla.»

«Ma ei suuda uskuda, et inspektor Greville Matti kahtlustab. Ilmselt on tal mingeid asitõendeid, mis Matti selle naisega seostavad. Aga see, et Matt läks ise politseisse ja et inspektor ta seejärel vahistas, on naeruväärne.» Kitty kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud mõte, et Matt võis sõbrustada mõne teise naisega, eriti sellisega, keda proua Craven oli kirjeldanud. Ei, midagi oli väga-väga valesti.

Kitty vanaema lasi köögist otsekohe üles saata teed ja suupisteid ning helistas siis Matti emale. «Keegi ei vasta. Isegi kui nad kodust ära on, vastaks tavaliselt keegi teenijatest ja võtaks sõnumi, aga praegu telefon ainult kutsub.»

Uksele koputati ja hotelli teenija veeretas serveerimislaua sisse. Kui Kitty vanaema oli teenija minema saatnud, asus ta teed välja kallama.

«Kuidas see naine suri?» uuris Kitty teetassi vastu võttes. Ta soovis, et selles oleks midagi kangemat.

«Väidetavasti kägistatud, ja pealegi saapapaelaga. See oli ikka veel tema kaela ümber, kui ta leiti.» Proua Craven keeldus küpsisest ja vabises dramaatiliselt.

«Ja mitte kellelgi pole aimu, kuidas ta sinna sattus?» Kitty ei kujutanud ette, kuidas õhtukleidis – ja ilmselt ka õhtukingades – naine oleks pimedas saanud golfirajal nii kaugele kõndida.

«Murul olid rehvijäljed. Õnneks ei rikkunud need griini ära. Ilmselt tõi keegi ta autoga kohale mööda teed, mis kulgeb lord Churstoni valduste golfiraja ääres, ja jättis surnukeha sinna või tappis ta seal. Üheteistkümnes tii asub raja lõpus. Sealt tuleb hakata tagasi klubihoone poole tulema.» Proua Craven naaldus tugitooli seljatoele ja võttis lonksu teed.

«Väga ebatavaline. Miks nad Matthew vahistasid? Tal pole ju autot, vaid mootorratas, millega ta ringi sõidab.» Proua Treadwell vaatas sõbrannale otsa.

«Pole aimugi. See on väga veider.» Proua Craven kopsis sõrmega mõtlikult tassi külge. «Sellepärast ma siia tulingi, kohe, kui lugesin, mida ajalehes kirjutati. Sa pead minema ja selle asja ära klaarima, Kitty. Sellist asja ei või juhtuda lasta.»

«Mina?» Kittyl oli juba sama mõte tekkima hakanud.

Proua Craven kergitas hoolikalt joonistatud kulmu. «Muidugi sina. Kes siis veel?»

*

Matti edasi-tagasi tammumine väikeses neljaruutmeetrises kongis katkes, kui ta kuulis võtit tumerohelise metallukse lukus keeratavat. Mehe särk oli niiske ja kleepus selja külge ning ta arvas, et läheb hulluks, kui sellest saunast varsti välja ei pääse. Ta hoidus uuesti oma käekella vaatamast.

Matt vihkas kitsaid ruume. Ahtasse mudasesse kaevikusse elusalt maetud saamise oht, mida ta oli kogenud I maailmasõjas osaledes, oli tema psüühikale jälje jätnud. Sõda võis ju ammu läbi olla, ent painajad olid jäänud. Ta oli peaaegu kõik kaasas olnud sigaretid ära tõmmanud, üritades rahulikuks jääda ja kainelt mõelda. Inspektor Greville’il peab ju nüüdseks olema piisavalt informatsiooni, et teda kahtlustest vabastada ja minna lasta.

«Teile on külaline. Viis minutit,» hõikas konstaabel ust avades ja Kitty astus sisse, väikest heas vormis keha katmas heleroheline kostüüm, lühikesed heledad juuksed beeži viltkübara all hoolikas soengus.

«Kitty, mida sina siin teed?» Pärast nende tüli oli naine küll viimane, keda Matt siin näha lootis. Ta oli viimastel nädalatel naise seltskonda tõsiselt igatsema hakanud, aga veennud ennast, et Kitty ei soovi nende sõprust taastada. Ennekõike ei osanud Matt aga oodata, et naine tema kongi astub, võttes samal ajal rahulikult ja asjalikult kindaid käest.

«Tulin üritama sind vabaks saada. Mis toimub?» Kitty istus kitsa koiku servale ja vaatas pepsilt kulunud halli tekki, mis kattis õhukest õlgmadratsit, ja savikaussi, mis oli täis sigaretikonisid.

«Ma tõesti ei tea, kas sa saad kuidagi aidata. Kogu see lugu on nagu mingi õudusunenägu.» Matt istus naise kõrvale ja püüdis mitte mõelda sellele, kui hea meel tal oli teda näha. Ta ei saanud Kitty käitumise järgi aru, kas naine oli tulnud kui sõber või tundis lihtsalt kohustust abi pakkuda.

«Proua Craven saatis mu siia. Tema leidis golfirajalt surnukeha ja ütles, et pean sulle appi tulema, kui kuulis, et sind vahistati. Ta maksis isegi takso eest,» selgitas Kitty.

«Ah soo.» Matt ei mõistnud, miks proua Craven Kittyl teda aidata palus, ja ta ei saanud Kitty kehakeele põhjal aru, kas naine on talle nende tüli Enderleys andestanud. «Arvasin, et sa ei räägi minuga pärast seda, kui me niimoodi lahku läksime.»

Kitty vaatas teda pilguga, mis meenutas Mattile tema vanaema. «Arvan, et ütlesime mõlemad ärritunult sõnu, mis oleksid rahunenuna mõõdukamad ja läbimõeldumad olnud. See pole praegu oluline. Peame su sellest plindrist välja saama.»

«Aitäh, et tulid, mul on hea meel sind näha.» Matt naeratas naisele ja tundis kergendust, kui Kitty vastu naeratas.

«Ja minul sind, ehkki mitte sellistel asjaoludel. Meil pole eriti aega. Räägi, mis juhtus ja kuidas sa selle looga seotud oled. Alusta algusest. Kas sa tundsid seda naist?» Kitty näperdas kindaid ja vältis seda küsides mehe pilku.

«Ei. Kohtusin tema ja ta kaaslasega põgusalt, kui nad minu ukse taga käisid.» Matt tõmbas käega läbi juuste, teades, et selgitab seda halvasti. «Mu naabrid, Davenportid, kes kasutavad oma maja suvemajana, korraldasid peo.»

Kitty nägu selgines. «Need teatriinimesed?»

«Jah. Kell oli palju ja seltskonna nooremad liikmed olid korraldanud mingisuguse aardejahi. Olin kodus ja kavatsesin magama minna, kui uksekell helises.» Matt pidas vahet. Ta võinuks seda lugu jutustada une pealt, sest oli seda nii mitu korda rääkinud.

«Jätka,» ärgitas Kitty tema poole vaadates.

«Läksin ust avama. Davenportide majast kostis džässmuusikat, nii et oletasin, et pidu on täies hoos.» Ta soovis nüüd, et poleks ust avanud.

«Mis kell see oli?»

Matt kortsutas kulmu. «Umbes üksteist. Mu ukse taga seisis kaks õhtukleidis noort naist. Oli selge, et nad olid Davenportide külalislahkust nautinud. Nad olid üsna lärmakad ja itsitasid naerda. Punases kleidis tumedapäine naine oli vambilik. Väiksem, heledapäine ja rohelises kleidis, oli see, kes rääkis.» See vahejuhtum oli talle mällu sööbinud. «Nad ütlesid, et osalevad aardejahis. Küsisid minult saapapaela – kui üht eset nende nimekirjas. Ma andsin neile selle, et neist lahti saada.»

Kitty noogutas. «Kumb naine tapeti?»

Matt ohkas. «Greville’i sõnul heledapäine. Ta kägistati minu antud saapapaelaga. Olin ilmselt üks viimaseid, kes teda elusana nägi. Kuuldes klubis, et midagi oli juhtunud, läksin inspektor Greville’i jutule, et rääkida talle, mida tean.»

«Sellepärast ta su siis vahistaski. See teine naine, tumedapäine, saab ju seda selgitada?»

Matt vajus vastu kongi seina. «Mitte keegi ei suuda teda leida. Mina olen ainus, kes väidab, et teine naine olemas oli. Greville’i sõnul eitavad peokülalised, et nad üldse neid naisi näinud on, ja mitte keegi ei paista teadvat, kes nad olid.»

«See on väga kahtlane, eks ole? Ta võib olla juhtunuga seotud või ise hädaohus.» Kitty kortsutas kulmu, näoilme mõtlik.

«Mul on hea meel, et vähemalt sina mind usud, Kitty. Hakkan juba arvama, et kujutasin kõike seda ette.» Matt tõmbas kätega üle näo, taibates järsku, kui korratu tema välimus võib olla.

Võti kõlises lukuaugus ja konstaabel ilmus nähtavale. «Aeg on läbi, preili.»

Kitty tõusis ja sobras kotis. «Tänan, konstaabel.» Ta pöördus Matti poole. «Tõin sulle paki sigarette ja koti piparmündikomme.» Ta näitas neid politseinikule ja andis siis Mattile. «Räägin inspektoriga ja vaatan, mida teada saan. Pea püsti, varsti saad siit välja. Olen selles kindel.»

Uks kolksatas tema järel kinni ja Matt pingutas, et kuulda naise kingakontsade eemalduvat klõbinat koridori betoonpõrandal.