MÜSTEERIUM ⟩ Jõe kaldalt leitakse surnukeha. Kurjategija tuleb paljastada enne, kui kustub järjekordse noore eluküünal

Foto: Shutterstock

Metsaga kaetud kallaste vahel voolab vulisev jõeke, mille vetel mängib sügisvalgus ja puude okstel siristavad linnud. Aga kaldal lamab surnult tüdruk, kelle kunagi nii säravad juuksed on nüüd paklas ja tuhmid…

Melissa Craig on end võluvas Cotswoldis asuvas Ülem-Benbury külakeses mõnusalt sisse seadnud. Ta annab kohalikule teismelisele prantsuse keele eratunde ja see pakub talle suurepärast võimalust heita pilk noorte inimeste mõttemaailma. Ehk on sellest abi isegi uue romaani kirjutamisel… Melissa vaikne elu saab rikutud, kui ta näeb oma uut naabrit paanikas metsast välja tormamas. Melissa kiirustab asja uurima, kuid leitu võtab temagi hingetuks. Jõekese kaldal lamab surnukeha.

Kui kahtlus langeb Melissa naabrile, uue alguse nimel pingutavale minevikutaagaga mehele, otsustab Melissa keskenduda tema süütuse tõestamisele. Külas töötab hoogsalt kuulujutuveski ja politsei on kindel, et nad on mõrtsuka tabanud, niisiis peab ta kiiresti tegutsema.

Kohalike elanikega rääkides taipab naine ühtäkki, et võluvates Cotswoldi majakestes varjab end üksjagu kurjakuulutavaid kujusid. Kas üks neist võis neiu oma ohvriks valida? Kas seda tegi jõe lähedal asuvas majas elav veider vanamees? Või oma õdede juurde kolinud endine koorijuht, kes armastab noortele naistele silma heita?

Kui Melissa Craig on kord asjaga tegelema hakanud, ei taandu ta enam – miski ei suuda teda selle mõrva lahendamisel takistada! Kas ta suudab oma uue sõbra süütust tõestada? Ja kas tal õnnestub paljastada tegelik kurjategija enne, kui kustub järjekordse noore eluküünal?

Loe katkendit Betty Rowlandsi uuest krimiromaanist «Mõrv Benbury jõe ääres»!

***

Betty Rowlands, «Mõrv Benbury jõe ääres». Foto: Raamat

Melissa Craig, menukate krimilugude autor, pööras tänutundega autonina peateelt kõrvalteele ja jätkas kolmanda käiguga aegamisi sõites oma Londonist alanud teekonna viimast etappi Cotswoldi külla, kuhu ta oli mõne aasta eest endale kodu rajanud. Ta pöördus tagasi pärast lühiajalist viibimist sõprade juures. Mõned päevad oli ta keskkonnamuutust ja pealinna kiiret elutempot nautinud, aga ehkki ta oli suurema osa oma pisut enam kui viiekümnest eluaastast Londonis veetnud, tundis ta end viimastel aastatel täiesti vabalt ainult Gloucestershire’i maapiirkonna puhtas õhus ja suhtelises rahus ja vaikuses.

Tee lookles tema ees mõnda aega allamäge, ületas jõele ehitatud kivisilla ja alustas seejärel teisel pool veeniret järsku kilomeetrist tõusu. Melissa keris akna alla ja nautis linnulaulu, mis tõrjus ta peast kiirtee automüra, ning leebe tuulekese hellitusi, mis viimased heitgaasijäägid ta kopsudest minema puhus. Peagi on ta tagasi Viirpuu villas ja naudib vapustavat vaadet teispoole eraldatud orgu, mille põhjas voolab tasase veega jõeke, kus orunõlvadel asuvatel karjamaadel näkitsevad rohtu lambad ja metsatukk sirutab latvu silmapiiri suunas.

Kurvist väljudes märkas ta maaliinide bussi, mis sõitis kaks korda nädalas Stowbridge’i ja asulast väljaspool asuvate külade vahet. See pööras pärast käputäie reisijate – neli teismelist, kolm keskealist naist ja üks eakas mees – künkajalamil maha panekut just peatusest välja. Naine aeglustas sõitu, et lasta bussil liikuma hakata ja seejärel esimese käiguga aegamisi Ülem-Benbury poole rühkida, silmitsedes seejuures laisalt nelja täiskasvanut, kes seadsid sammud Alam-Benbury poole viiva teekäänu suunas. Naised kõndisid omavahel lobisedes eespool, nende kannul vantsis supermarketi kilekotti tassides aegamisi Tommy Juddi, metsas lagunenud majakeses elava kohaliku veidriku eksimatult äratuntav kogu. Mees kandis nii talvel kui suvel sama narmendavat ülekuube ja lääpa tallatud kontsadega saapaid.

Noorukid pöörasid tagasi sillale, kus nad pealtnäha vestlusse süvenenult küünarnukid kivist piirdele toetasid. Lähemale jõudes tundis Melissa ära Billy Danielsi hobusesaba, Dave Potteri haldjalokid ja Gary Tanneri lühikeseks pöetud juustega pea; kõik kolm õppisid kohalikus üldhariduskoolis. Ülejäänud seltskonnast veidi eemal seisis Gary noorem õde Becky, prink ja kena neljateistkümneaastane läikiva kastanikarva lehviva lakaga piiga. Melissa andis kergelt signaali, viipas ja noored vastasid tervituseks põgusa äratundva peanoogutusega. «Ära sa siis tänast pärastlõunast prantsuse keele tundi unusta, Becky,» hõikas Melissa ja tüdruk naeratas talle vastuseks lehvitades kelmikalt.

«Olen kohal, proua Craig,» lubas ta.

Melissa jõudis kodumaja juurde, pani auto garaaži, viskas kohvri terrassile ja veetis mõned minutid, nõjatudes maja ees asuvale põllule viivale väravale. Jah, kõik oli endine, täpselt selline, nagu oli temast maha jäänud. Teised asjad võisid muutuda, kuid jääaja vormitud org oma ajatuses mõjus alati rahustavalt. Melissa mõtles kerge nostalgiapistega heameelele, mida ta oleks tundnud siis, kui Iris Ash, kes oli veel umbes aasta eest kõrval asuva Leedripuu villa omanik ja asukas olnud, tervitaks teda praegugi tassikese taimetee ja pähkliküpsistega, et sundida teda seejärel sooritama reisipingeid leevendavate joogaharjutuste seeriat. Kuid Iris oli möödunud aasta oktoobris abiellunud Jack Hammondiga ja koos mehega Lõuna-Prantsusmaale kolinud. Nende lahkumine oli aset leidnud veidi pärast seda, kui endine politsei peainspektor Kenneth Harris suundus Ameerikasse, et seal uuel töökohal alustada, ja Melissa ellu tohutu tühimiku tekitas. Samas, mõtlema hakates tundus, et ta oli Irisest suuremat puudust tundnud kui Kenist. Melissa suhe oma ekskallimaga oli olnud tormilisevõitu, eriti lõpupoole, samas kui suhe ekstsentrilise kunstnikust naabriga oli aastate jooksul arenenud kestvaks, vähenõudlikuks ja teineteist toetavaks sõpruseks.

Melissa kuulis selja tagant lähenemas autot. Kruus krudises mööda majade juurde viivat konarlikku teed veerevate rataste all ja auto peatus veidi eemal. Kostis hingede kriiksatus, seejärel uuesti mootorimürin, mis hääbus ja vaikis, kui auto garaaži sõitis. Sellele järgnes ukse sulgemise heli: puidu tuhm mütsatus vastu puitu ja võtme lukuaugus keeramise krägin. Ilmselt uued üürilised, kes oma päevaselt retkelt naasid. Üürnikud olid terve suve vaheldunud; enamasti oli tegemist linnaelu saginast pagevate inimestega, kellest mõned nautisid vaikuses maaelule omast rahu, sellal kui teised seda vaikust oma lärmakate tulekute ja minekutega purustasid. Vähemasti, mõtles Melissa pead pöörates ja viisakalt naeratades «Tere päevast!» öeldes, ei olnud maja viimastel asukatel mootori kräunutamise või uste paugutamise kommet.

Ta oli oodanud paari, kuid saabuja oli üksik mees. Ta paistis olevat neljakümnendates, pikemat kasvu, kõhn, siledaks raseeritud näo ja prillidega. Mehe silmad olid selged ja otsekohesed ning käitumine igati meeldiv, kuid naeratus, millega ta tervitusele vastas, pisut reserveeritud.

«Mina olen Mel Craig,» ütles Melissa. «Ma elan siin.» Ta osutas peaga Viirpuu villa suunas.

«Tere päevast, proua Craig. Minu nimi on Graham Shipley.» Mees kõhkles hetke, enne kui lisas: «Ma üürisin Leedripuu villa kuni järgmise aasta märtsini.»

Mehel oli mahe tenorihääl, ta käsi haaras naise omast ja hoidis seda hetke kindlalt oma pikkade kooniliste sõrmede vahel. Melissa küsis endalt mõttes, kas ta võiks olla kunstnik või koguni muusik. Samal ajal oli temas ka midagi raamatukoid meenutavat, ehkki tõsiasi, et ta naise nime peale ei reageerinud, vihjas asjaolule, et krimikirjandus – või vähemalt Melissa panus sellesse žanri – ei kuulunud ta lugemisnimekirja.

«Iris, see tähendab proua Hammond mainis, et keegi üüris Leedripuu villa kuueks kuuks, kuid ma ei teadnud, et te nii ruttu sisse kolite,» tähendas Melissa. «Siiani on seda peamiselt nädala kaupa puhkajatele üüritud.»

«Puhkamiseks on see paik tõesti idülliline,» tähendas mees ja heitis pilgu augustilõpu päikesevalguses kümblevale orule. «Ma tunnen seda kanti. Olin kunagi ...» Mees jättis lause lõpetamata ja üle ta näo libises vari.

Melissa ootas, et teine jätkaks, kuid too keskendas tähelepanu võtmekimbule oma käes, otsekui püüdes otsustada, milline võti avab välisukse. Ta rääkis kerge Kesk-Inglismaa aktsendiga ja naine pidi just küsima, kust ta pärit on, aga ehkki vari oli mehe näolt kadunud, jäi talle mulje, nagu oleks tolle ilme sulgunud. Melissas tõstis silmapilk pead kirjanikule omane uudishimu, kuid ta tajus, et kõik ta katsed põrkaksid vastu müüri, ja ilmselge oli ka see, et mees ei kavatsenud tema vastu mingit huvi üles näidata.

«Ma loodan, et te naudite siin elamist,» tähendas Melissa. «Ülem-Benbury on aktiivne külake ja inimesed väga sõbralikud. Muide, proua Fosteri pood on väga hästi varustatud,» lisas ta ja heitis põgusa pilgu kraamist pungil supermarketi kilekotile, mida mees käes hoidis. «Ma loodan, et te proovite selle ära. Meil on tõsiselt vedanud, et siin pood on – nii paljud väikesed kauplused sulgevad praegusel ajal uksed.»

Mees noogutas hajameelselt, kuid ei vastanud. Ta pöördus õige võtme leidmise järel kõrvale ja sisenes Leedripuu villasse, tõmmates ukse naise suunas ainsatki pilku heitmata kinni.

«Noh, see pani su kenasti paika,» tähendas Melissa õlgu kehitades endamisi. Kui mees ei tahtnud suhelda, mis seal siis ikka. Naine heitis pilgu käekellale: Becky tunni aeg lähenes ja tal oli vaja asjad lahti pakkida. Ta suundus laulu ümisedes majja.

Ta meel poleks sugugi nii muretu olnud, kui ta oleks teadnud, mis plaanid sillal kohatud nelja nooruki mõtetes mõlkusid.