/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/15/16290856t1h48ee.jpg)
Äsja ilmunud «Pitsid ja Pitsud» on romantiline suveseiklus menukate «Hiiumaa mõrvalugude» autorilt Siiri Julgelt.
«Mingil määral võib öelda, et teil vedas, et te trammirööbastel kokku kukkusite»
Kui kohusetundlik Jessika ületöötamise tõttu kokku kukub ja haiglasse satub, pakub kolleeg Katre talle võimalust puhata ja taastuda tema mereäärses suvekodus. Katre on kindel, et Hiiumaa ja Kassari pakuksid Jessikale just seda rahu, mida tal vaja on. Elu klaasverandaga väikeses ja hubases majas meeldib Jessikale väga ja ta hakkab unistama väikese sisustuskaupade poe avamisest. Elu Hiiumaal muutub veel ilusamaks, kui Jessika tutvub kunstnik Kristoga, kelle abiga saabki mõte oma poekesest teoks tehtud.
Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Praegu elab ta koos perega Rootsis Jönköpingis, kuhu jäi pärast majandusõpinguid sealses ülikoolis. Varem on temalt ilmunud neli raamatut «Hiiumaa mõrvalugude» sarjas: «Igatsus» ja «Mineviku varjud» (2022), «Jumalik arm» (2023) ja «Saatuse mäng» (2024).
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/08/09/16278709t1h3001.png)
Kuklast kiirguv valu oli terav. Ka õlg ja vasak käeranne tegid valu. Ta kuulis hääli, keegi karjatas. Ta avas silmad. Ta lamas ja tema ümber seisis päris palju inimesi murelike ja ehmunud pilkudega. Kus ta oli?
Keegi pani mingi riidekompsu ta kaela alla ja üks teine asetas oma jaki ta alakeha peale.
«Kas sa kuuled mind?»
Üks hallipäine naine oli põlvili ta kõrval ja tema silmadest sai Jessika aru, et küsija oli tema. Ta proovis vastata, aga välja tuli ainult midagi kähisevat ja ebamäärast.
«Sa kukkusid ja lõid pea vastu kõnnitee äärt. Kiirabi on teel. Me oleme siin sinu juures ja hoiame sul silma peal.»
Naisterahvas paistis olevat rahu ise. Ta rääkis aeglaselt ja pehmelt.
«Mu kott? Kus mu kott on?»
Jessika proovis pead pöörata, et ise järele vaadata. Talle meenus, et oli trammirööpaid ületamas, kui kõik mustaks läks. Eemalt lähenes tramm, tal oli plaanis sellega koju sõita. Ta oli trammiteed ületama hakanud, et õigele poole saada. Mis pärast seda juhtus, sellest ei olnud tal aimugi.
«Su kott on siin, su kõrval.»
Naisterahvas võttis ettevaatlikult Jessika käest kinni. Sellel oli rahustav efekt.
«Kas sul on väga valus?»
Jessika tõstis teise käe ja katsus oma kukalt. Uuesti kätt vaadates oli see verine. Seejärel oli kõik jällegi must.
Järgmine kord, kui Jessika silmad avas, oli ta juba haiglas. Pea valutas. Jessika tõstis käe, et järgi katsuda, aga pea oli sidemes.
«Te olete haiglas. Ja kaitseingel oli teil vist ka kaasas. Sellel tänaval ei ole tavaliselt nii hilja enam eriti liikumist, nii et mingil määral võib öelda, et teil vedas, et te trammirööbastel kokku kukkusite. Ja seda siiski nii, et trammijuht teid kaugelt nägi ja peatuda jõudis. Ja ka kohe kiirabi kutsus.»
Öeldu tuli ühelt noorelt valges kitlis naisterahvalt, aga Jessikal oli tunne nagu räägiks ta kellestki teisest, mitte temast.
«Kas ma saan homme tööle?»
Jessika ei tundud omaenda häält ära. Tundus nagu tuleks hääl kusagilt kaugelt läbi mingi toru. Nagu ei olekski see, kes rääkis, tema ise, vaid keegi teine, kellel oli siiski täpselt sama hääl.
Naisterahvas naeratas. «Oi, ei. Nüüd peate te puhkama. Viin teid varsti kompuuteruuringule. Me peame vaatama, et teil ajus mingit verejooksu või kukkumisest tekkinud verevalumeid pole. Aga ükskõik, kuidas nende asjadega on, te peate puhkama. Tõenäoliselt on teil peapõrutus.»
Pea tegi tõepoolest valu. Põrgulikult valu. Kuidas nad nüüd tööl hakkama saavad? Aruanne, mis homme tuleb ära saata. Ja kõik muu. Oli asju, mida tema tegi, ja millest teistel aimugi ei olnud. Kõik meilide teel saadetud küsimused nende filiaalidest. Nendele vastas ainult tema. Kes seda nüüd teeb?
«Kui kaua ma pean haiguslehel olema?»
«Seda otsustab arst, aga ma arvan, et vähemalt paar nädalat. Te saite korraliku löögi ja nii käsi kui õlg on paistes. Peapõrutuse korral tuleb puhata. Pealegi on mul tunne, et teie töökoht ei ole just väga rahulik paik. Vähemalt mitte ajule. Kas mul on õigus?»
Naisterahvas pani oma käe Jessika õlale ja vaatas talle puurivalt silma.
«Ma ei usu, et te olete asendamatu, seda ei ole keegi.»
Aga mina olen, mõtles Jessika endamisi. Kellelgi ei ole täielikku ülevaadet sellest, mida ma tööl teen, kus ma dokumente säilitan, kuidas minu Exceli tabelid on üles ehitatud, kuidas kaustad on struktureeritud, mis on vaja teha.
«Puhake nüüd ja kui midagi vajate, siis vajutage alarmnupule. Me hoiame teil silma peal.»
Seda öelnud, lahkus naisterahvas koridori. Jessika vaatas palatis ringi. Ta kampsun ja teksad, mis tal seljas olid olnud, olid ilusasti kokkupandult ta kõrval toolil. Praegu oli tal seljas mingi sinine kittel. Enamik asju palatis olid valged, välja arvatud üks sein, mis oli mingit ebamäärast rohelist karva. Arvatavasti oli mõte selles, et see värv on rahustav, aga teda ärritas see praegu kohutavalt. Ainus pilk seinale ja Jessika pidi pilgu momentaalselt tagasi oma tekile tooma. Peavalu ajas iiveldama. Niivõrd, et ta pööras pea üle voodi ääre ja oksendas. Otse põrandale. Nutt tikkus peale. Ta ei tahtnud tüliks olla, aga põrandal laiutavat okset ei saanud muuks nimetada. Ta proovis ennast voodist üles ajada, et ise okse ära koristada, aga ta keha oli nii raske, et see oli võimatu. Ei jäänud muud üle, kui nupule vajutada. Paar sekundit hiljem vaatas üks õde palatiukse vahelt sisse.
«Andke andeks, juhtus ...»
See oli nii piinlik. Jessika tundis, kuidas sõnad otsa said.
«Ärge muretsege, ma koristan kohe ära. Ikka juhtub.»
Ta kadus korraks, tuli siis ämbriga tagasi ja koristas okse ära. Seejärel tõi ta Jessikale väikse kausi ja pani selle voodi kõrvale kapile.
«Juhul, kui veel vaja läheb.»
Seejärel naeratas õde soojalt ja patsutas õrnalt Jessika tekki enne, kui ta Jessika jälle üksinda jättis. Paar minutit hiljem tuli üks teine õde palatisse.
«Ma sõidutan teid nüüd kompuutertomograafiasse.»
Sõit, või siis kogu üleelatu, tegi oma. Jessika tundis, kuidas mööda haiglakoridore sõidutamine ta uniseks tegi. Võib-olla ta isegi uinus korraks, sest äkitselt olid nad kohal.
«Nüüd oleks meil vaja teid sinna raamile pikali saada.»
Jessika vaatas kitsast alust, mis teda kompuutertomograafi alla pidi sõidutama. Iiveldus ja see imelik masin. Jessika tahtnuks põgeneda, aga teadis, et valikut pole. Ta võttis jõu kokku ja õe abiga lamas ta varsti raamil, pehme padi nii pea kui põlvede all. Õde seadis ta käed keha kõrvale ja tegi kindlaks, et Jessika asend ei tekita talle liiga palju valu.
«Nüüd peate te liikumatult lamama.»
No ega ma eriti muud ei jaksa ka, oli Jessika mõte. Aga valjusti ütles ta ainult: «Jah, ma proovin.»
«Te kuulete mind kogu aeg kõlari kaudu ja kui teil tekib paanika või tahate midagi öelda, siis kuuleme me teid kogu aeg.»
Sellega kadus õde ruumist ja Jessika sõidutati torusse. Mõne sekundi möödudes kuulis Jessika urisevat häält. Ta pingutas, et keha mitte liigutada ja pani silmad kinni. Aga avas need kohe. Kas ta võis silmad kinni panna? See on ju liigutamine. Ta mõtiskles selle üle, kas ta peaks seda küsima, aga samas ei öelnud ju õde silmade kohta midagi. Jessika oli väsinud ja see kerge urisev hääl oli nagu unerohi. Silmad vajusid iseenesest kinni.
Kui ta uuesti silmad avas, oli ta juba masinast väljas.
«See läks ju nagu lepase reega. Ma sõidutan teid nüüd tagasi palatisse ja siis saate korralikult magada. Arst tuleb alles homme hommikul, kui ta pildid üle on vaadanud. Te jääte ööseks siia. Me peame teil veel silma peal hoidma.»
Õe energilisel olemisel ei olnud Jessikale mingit mõju. Niipea kui ta uuesti ratastega haiglavoodis oli, vajusid silmad kinni ja ta ei tajunudki seda, kuidas ta uuesti palatisse sõidutati, kuidas õde ta tekki kohendas ja seejärel tule kustutas ning palatiukse sulges.