«Ta meenutas õudusega seda ööd. Endometrioos on tavaline, valulik, kuid harva ohtlik. See juhtum oli ekstreemne»

Foto: Shutterstock

Romaan «Surmanimekiri» on põnev lisa Anna Janssoni ääretult populaarsele sarjale Maria Wernist, mis tähistas aastal 2020 kahekümnendat ilmumisaastat.

Noor naine Agnes oli langenud kaheteistkümneaastasena kuritarvitamise ohvriks. Ta liitub netis kinnise grupiga Lambarauad. Grupi lõi ämmaemand, kes püüab aidata vägistamise ohvritel tõendeid säilitada ja julgustab naisi politseile avaldust tegema. Kuid keegi, kes nimetab ennast Erinyaks, võtab seaduse oma kätesse.

Visbys Strandpromenadeni lähedal leitakse merest surnud mees. Kutsutakse politsei ning Maria Wern ja tema kolleegid on peagi kohal. Laiba kõrval on lambarauad, mida kõige järgi otsustades kasutati mehe köndistamiseks. Maria Wern ja tema kolleegid saavad mandrilt keskkriminaalpolitseist abiks Ragnarssoni, keda kutsutakse ka Ragnarökiks. Kuid too raskendab tööd ja Maria Wernil tekib kahtlus, et Ragnarsson kaitseb kedagi.

Maria kolleeg Jarita peab üle elama veel ühe kohtuistungi, sest teda vägistanud mehed kaebasid asja ringkonnakohtusse edasi. Ja seekord lastakse üks meestest vabaks, kuigi tal olnuks kindlam vanglas edasi istuda.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Surmanimekiri». Foto: Raamat

OPERATSIOONITUBA SUPLES PÄEVAVALGUSLAMPIDE valguses. Pärast pikka töö-ööd hakkas kell saama seitse hommikul. Nad olid just imet tunda saanud. Äsja sündinud lapse imeline kisa. Väike olevus, kes suutis ise hingata. Ema oli omadega läbi, kuid tänulik, et kõik hästi läks. Bea Mellgren andis vastsündinu üle lastearstile ja viis operatsiooni lõpule. Kiireloomuline keisrilõige oli hästi läinud. Sünnitustegevus kestis juba teist päeva, kui loote südametoonid kehvemaks muutusid ja Bea lõikuse kasuks otsustas. Elisabet, rahulik keskealine ämmaemand, hoolitses šokiseisundis isa eest. Mees oli tahtnud ennast vägisi koos naisega opituppa kaasa pressida, saamata aru, et kui ta seal jalus on, seab ta oma naise ja lapse elu ohtu. Bea nägi läbi klaasi ämmaemandat ja värsket isa. Nad istusid kahekesi koridoris. Mehe kehahoiak oli vaenulik. Ämmaemand oli käe rahustavalt tema käsivarrele pannud.

Bea lahkus opitoast, võttis maski eest ja kindad käest ning pühkis varrukaga otsaesist. Tänavusuvine palavus tegi neile isegi öösiti liiga. Ühekordsest materjalist operatsioonikittel, mille kätised olid enne verega määrdumist olnud valged, oli tal higi voolama pannud. Kas kliimaks hakkab kätte jõudma või veab õhukonditsioneer alt? Ta võttis kähku kitli seljast, heitis pilgu kitli all olnud tuunikale ja pükstele. Käivad küll. Ta pesi käsi ja nägu ning läks siis nende juurde koridori. Tahtis anda vastsele isale rõõmusõnumi, et kõik läks hästi.

«Bea Mellgren, arst.» Ta ulatas käe. Nad ei olnud jõudnud enne teretada. «Sa said tütre.»

«Ma oleksin pidanud juures olema,» ütles mees ja paistis olevat ärritatud. «Ma pidin ju filmima, me olime kokku leppinud.»

Bea arvas, et mees on ilmselt ikka veel segaduses ega mõtle päris selgelt. «Lapse elu oli ohus ja me ei saanud riskida. Kiireks läks.»

«Mis kuradi riskimine?» Mees näis tõeliselt tige olevat, justkui oleks see talle isiklikult solvav, et elus on ohtusid. Reaktsioon, mida võib näha väikeste laste juures, kui neile öelda, et miski on ohtlik.

«Lootevesi muutus hägusaks ja südametoonid nõrgenesid. See oli märk, et pisike ei saa hapnikku ja ta tuleb kohe välja aidata. Me pidime kogu tähelepanu sellele ülesandele koondama.»

Ta kaalus, kas rääkida mehele ühest teisest isast, kes püüdis kirurgi maha murda, kui too, skalpell käes, tema raseda naise kõhule lähenes. See oleks võinud kõigi asjaosaliste jaoks halvasti lõppeda. Kuid Bea loobus. Mees tema ees polnud kaugeltki tasakaalukas ja tema ei jaksanud vaielda. «Õnnitlen pisitütre puhul.»

«Ma tahan teada, mis ohtudest me siin räägime! Ma tean, kes sa oled. Lugesin sinu kohta ajalehest. Kõik teavad, et jutt oli sinust. Kirjas oli, et sa tegid vea, mis oleks võinud elu maksta. Kuidas sa saad pärast seda veel edasi töötada? Minu naaber tunneb naist, keda sina valesti ravisid.»

Bead valdas tuim väsimus. Kui lõikust poleks olnud, oleks ta nüüd juba kodus. Öö oli olnud ärev. Üks nurisünnitus 19. nädalal ja teine 21. nädalal. Naine, kellel oli kuseteede põletiku tõttu veremürgitus tekkinud, viidi intensiivraviosakonda. Vulvavähiga vanemal patsiendil olid nakatunud fistulikanalite tõttu rängad valud. Ravi, leevenda, lohuta. Ta oli teinud, mis tema võimuses.

Bea vahetas ämmaemandaga pilgu. Too sai aru. Rahulik usaldusväärne Elisabet räägib isaga edasi. Tänulik Bea suundus riietusruumi, käis duši all, vahetas riided, astus siis oma kabinetist läbi, dikteeris operatsiooni kirjelduse, mis haiguslukku lisatakse. Koridoris vahetas ta mõne sõna kolleegiga, kes pidi ta välja vahetama. Unetu öö pani silmad kipitama. Puhkamiseks ei olnud aega olnud. Isegi söögipausiks mitte. Kõigest paar tassi musta kohvi püstijalu.

Jah, ta oli vea teinud ja see varjutas need tuhanded korrad, mil ta õigesti toimis. Tagantjärele tark olles on kerge teada, mida oleks pidanud tegema. Kuid hetkel, kui pead asjad tähtsuse järjekorda panema, sest kohad ja ressursid on piiratud, pole asi nii lihtne. Ta meenutas õudusega seda ööd. Üks surnult sündinud laps ja meeleheitel vanemad, üks noor munasarjavähiga ja suurtes valudes naine ja siis uus patsient, kes keset ööd mensivalude tõttu abi otsis. Tähtsuse järjekord oli iseenesestmõistetav. Mensivaludega naine saadeti koju koos valuvaigistite ja soovitusega pärast nädalavahetust polikliinikusse minna. See oli tol naisel sel nädalavahetusel kolmas kord tagasi tulla. Bea oleks pidanud ta ultraheliuuringule saatma. Järgmisel nädala sai naine saatekirja Uppsalasse, kus selgus, et tal on äärmiselt invasiivne endometrioos. Emaka limaskest oli haaranud terve kõhuõõne. Bea polnud midagi niisugust kunagi näinud ega sellest isegi lugenud. Endometrioos on tavaline, valulik, kuid harva ohtlik. See juhtum oli ekstreemne. Emaka limaskest oli tunginud munajuhadesse ja kuseteedesse ning oli kõhuaordile nii lähedal, et kõike ei õnnestunud ära opereerida. Ühte neeru ei andnud päästa ning naine ei saa tõenäoliselt enam kunagi normaalsel viisil rasestuda. Juhtumit arutati suurel rahvusvahelisel konverentsil, kus Bea pidi silmad peast häbenema. Kolleegid olid teda jõllitanud ja sosistanud ning keegi meditsiiniteemadel kirjutav asjamees oli mingis naiste tervist käsitlevas artiklis selle piinliku olukorra jutuks võtnud. Juba enne seda, pärast lahutust Lukasest ja mehe äkilist hukkumist mootorrattaõnnetuses, olid Beal olnud uneprobleemid. Agnes, kes tollal seitsmendas klassis käis, tundis ennast pärast seda vaimselt kehvasti ja tunneb siiamaani.

Bea läks parklasse, keeras ratta lukust lahti ja väntas koju Strandgatanile. Praeguseks peaks Agnes tööl olema ja tema ise saaks mõne tunni hädasti vajalikku und. Ta peab magama, muidu on ta kadunud. Kui ta kaitseks päevavalguse eest musta sideme silmadele paneb ja enne magama jääb, kui palavus liiga rängaks muutub, saab ehk isegi asja. Oli neljapäeva hommik ja temal veel üks ööpäev koduvalves olla. Seepärast ei saa ta lubada endale luksust kõrvatroppe kasutada, sest haiglast võidakse helistada. Piki rannapromenaadi kodu poole sõites planeeris ta üksikasjaliselt oma unerutiini. Hommikuvalgus põrkas vastu vett ja päikesehelk lõikas silma. Teel kohtas ta oma lemmikutega jalutavaid koeraomanikke, jooksjaid ja mõnda varast turisti. Poliitikute nädal oli täies hoos ja Almedalenist saanud telklaager, kus näituste korraldajad parajasti oma väljapanekuid päevaks korda sättisid. Bea tuli ratta seljast maha ja lükkas seda käekõrval, et läbi pääseda.

Sõit haiglasse ja tagasi võttis tavaliselt vähem kui kümme minutit ja ometi oli ta jõudnud fookust muuta ja tööasjad selja taha jätta. Ta mõtles Agnese peale. Eile õhtul, kui Bea helistas, veendumaks, et tütar on kodus ja kõik rahulik, oli too tundunud ülbe ja ükskõikne. Kui ta millegi muuga hõivatud ei olnud, vaevas mure Agnese pärast teda kogu aeg. Viimastel aastatel olid noorte vaimse tervise häired, ärevus ja rahutus silmatorkavalt kasvanud. Millest see rahutus tuleb, kui nad kasvavad üles kõige turvalisemas riigis ilma majanduslike muredeta ja neil on kõik võimalused õppida, reisida ning oma huvisid arendada ja vabalt oma arvamust avaldada? Kas tõeliste probleemide puudumine panebki aju fabritseerima üldist ärevust, oodates ohtusid, mis kunagi ei vallandu? Nagu immuunsüsteem, mis viiruste ja bakterite ründamise asemel omaenda keha kudesid ja rakke ründab ja seeläbi autoimmuunseid haigusi põhjustab?

Miks Agnes täiskasvanuks saada ei taha? Ilmselt nimetatakse seda, kui inimene ei taha suureks saada ja vastutust võtta, Peeter Paani sündroomiks. Koolipsühholoog ja psühholoogid, kellele Bea hiljem ise maksis, olid ühte meelt selles, et Agnes on tõelises masenduses. Tegemist olevat pigem üldise ängistusega, tõenäoliselt normaalse teismeeakriisiga, mis väljendub destruktiivsel moel. Seda ütles Agnes, kui pärast seanssi koju tuli. Emana ei tohtivat Bea teada, millest nad seansside ajal räägivad, kuigi tema ju maksis psühholoogile. Kas võib julgeda loota, et see ajaga iseenesest üle läheb?

Kaks aastat oli möödas sellest, kui Agnes gümnaasiumi lõpetas. Kuni seitsmenda klassi kolmanda veerandini olid tal olnud koolis parimad hinded ning ta oli klassis kõige populaarsem. Bea ja Lukas olid aasta tagasi lahku läinud ja näis, et Agnes ei võtnud lahutust väga südamesse. Kui ta kaheteistaastaseks sai, avaldas ta soovi olla isaga koos sagedamini kui üle nädala, nagu kokku lepitud. See toimis kuni seitsmenda klassi lihavõttevaheajani ilma suuremate probleemideta. Pärast seda näis, et äkitselt on kõik oma tähtsuse kaotanud, kuigi Agnes ei suutnud seletada, mis juhtus. Ta oli lihavõttevaheajal isa juures olnud ja pärast seda ei olnud ta enam enda moodi. Ta tegi poppi ja hoidis eemale. Bea oli seda Lukasega iga päev arutanud. Nad jõudsid ühele meelele, et küllap on asi ikkagi lahutuses koos teismeea hormoonide mölluga, kuna ei koolis ega Lukase juures ei olnud midagi märkimisväärset juhtunud. Kaks nädalat hiljem suri Lukas mõttetus mootorrattaõnnetuses, talle otsa sõitnud autojuht põgenes sündmuskohalt ja politseil ei õnnestunud tema isikut kindlaks teha.

Bea tuli ratta seljast maha ja lukustas selle hoidlasse. Välisukse ees seisis kolimisauto ja uks oli lahti. Talle meenus, et alumise korruse naaber kolib hooldekodusse. Mõne pika sammuga läks ta trepist üles kolmandale korrusele. Korteri uks ei olnud lukus. Tavaliselt lukustas Agnes kodus olleski hoolikalt ukse ja seda ei juhtunud kunagi, et ta oleks kodunt ära minnes ukse lukust lahti unustanud. Esikuvaibal olid Agnese punased kõrge kontsaga kingad, kontsad mudased. Tema jakk lehkas liisunud sigaretisuitsu järele ja esikus oli tunda teravat okse- ja alkoholihaisu.

«Agnes, oled sa kodus? Sa pead tööle minema! Kella seitsmeks!» Agnese toa ukse avanud, tundis Bea lehka veel selgemalt. «Oled sa alkoholi joonud?»

Agnes ei vastanud, keeras ainult teise külje. Tekk libises maha ja aluslina paistis. Valgel linal oli vereplekk.

«On sul menss?» Bea oli liiga väsinud, arutlemaks, kas kommentaar läks üle privaatsuse piiri või ei.

«Kurat, pole sinu asi! Ma tahan rahus olla! Kao minema!»

Agnese hääl oli kähe, tema sõnu oli vaevu kuulda.

«Menss pole haigus. Kui mina sinuvanune olin, olid mul ka valud, aga võtsin paar tabletti valuvaigistit ja töötasin edasi. Alkohol ei ole parim vahend mensivalude leevendamiseks. Kõige tõhusam on liikumine. Minu arust tõused sa nüüd üles, käid duši all ära ja lähed rattaga tööle. Oled umbes tund aega hiljaks jäänud, aga parem on sinna minna, kui sellest töökohast ka ilma jääda!»

Bea kuulis ise, kui vihane ta hääl on. Ta ei jaksanud pärast öövahetust leebe olla, kui Agnes voodis vedeleb ja keeldub vastutust võtmast. «Pole mõistlik, et mina sind, täiskasvanud inimest, üleval pean! Maast lahti nüüd ja marss tööle!»

Agnese hääl oli tuhm sosin: «Ma ei lähe eluilmaski enam sinna.»

«Kas sa helistasid ja ütlesid, et sa ei tule?»

«Ei. Ei kavatsegi.»

«Aga pagan võtaks!» Bea kannatus katkes. «Mis sul viga on? Räägi mulle, siis on mul võimalus aru saada, miks sa nii teed!» Tema tähelepanu tõmbasid džinnipudel ja klaas aknalaual. «On see minu kinnine džinnipudel?» Ta läks ja uuris pudelit. «Oled sa sellest ajast saadik, kui ma eile õhtul tööle läksin, peaaegu poole üksinda ära joonud? Istusid sa üleval ja jõid džinni, kui teadsid, et pead täna tööl olema? Sa pead õppima vastutust võtma! Kas tead, kui raske oli sulle seda töökohta hankida? Ma pean terve oma tutvusringkonna pahupidi pöörama, et vihjet saada, samal ajal istud sina päevad läbi arvutis või peegli ees. Ja nüüd said sa ükskord ometi pakkumise, ilma et mina oleksin pidanud vahemeheks olema. Kas sa ei võiks proovida sellest kinni hoida? Saad sa aru, et ma olen kurb ja sinus pettunud?»

«Jah.» Agnes ütles seda ühe hingetõmbega. Sõna oli kerge nagu liblikatiib. See vist isegi ei riivanud tema teadvust. See oli üksnes automaatne kaitsesõnum ega tähendanud üldse mitte midagi. Kontakt tegelikkusega, kui see ka olemas oli, oli katkenud. Agnese pilk kadus eikusagile. Seda oli ennegi juhtunud ja see hirmutas Bead rohkem kui miski muu. Ta vajus voodijalutsisse ja nuttis vaikselt. Kui ta jätkas, oli tema hääl summutatud ja tuhm.

«Saad sa aru, kui pettunud ma olen?» Ta sirutas käe, et tütre paed silitada. Kuid Agnes tõmbus eemale, kiskus ennast kõverasse nagu haavatud loom ja näitas kogu oma olemusega selgelt, et ei taha teda sinna.

Bea tõusis, läks vannituppa ja loputas külma veega nägu. Tõstis pilgu ja vaatas ennast peeglist. Ta on viimaste aastatega vanaks jäänud. Sügisel saab ta nelikümmend kuus. Pruunid lainelised juuksed olid halliks läinud, silmad sügavamale tumedatesse koobastesse vajunud. Ta oli ilma igasuguse treeninguta sale, peaaegu kõhn. Mure Agnese ja selle pärast, et ta ei saa arstitööga hakkama, olid teinud temast unetu vraki.