MÜSTEERIUM ⟩ «Me ei tohi jätta muljet, nagu oleks tegu onupojapoliitika või kokkumänguga. See juhtum on juba hakanud tähelepanu äratama»

Foto: Shutterstock

Helena Dixoni «Mõrv teatris» on sarmikalt hubane, ajastutruu ning kaasahaarav mõrvalugu Agatha Christie, T. E. Kinsey ja Lee Straussi austajatele.

1933. aasta hilissuvi. Pärast ägedat tüli tema arvates liiga hulljulge südamedaami Kitty Underhayga on erukapten Matthew (Matt) Bryant tõmbunud oma residentsi. Ootamatult leiab mees aga ennast järgmise mõrvamüsteeriumi keerisest – Churstoni golfiklubi rajalt on leitud noore naisterahva surnukeha, ja esialgu näivad kõik asitõendid osutavat just Mattile kui peamisele kahtlusalusele.

Kuna Matt ise ei saa juhtumi uurimises osaleda, tõttab tarmukas ja nutikas Kitty talle appi. Neiu uurimistöö viib ta mõjuka impressaario Stanley Davenporti ja tema ümber tiirleva filmi- ja teatritegelaste seltskonda ning ükshaaval hakkavad maskid langema. Kuid Kitty uurimistöö tõmbab talle ka tegeliku tapja tähelepanu. Kas noor naine suudab seekord ilma partneri abita kurjategija paljastada ja ka Matti hea nime taastada? Või lõpeb see nende mõlema jaoks hukatuslikult?

Loe raamatust katkendit!

***

«Tere päevast, preili Underhay.»

Kitty kõndis konstaabli kannul väljapääsu poole, kuid pöördus inspektor Greville’i häält kuuldes. Politseinik kergitas kaabut ja Kitty noogutas talle. «Inspektor.»

«Te käisite vist kapten Bryanti juures?» Inspektori ilme oli neutraalne, vuntsid longus nagu alati.

«Jah. Olin väga mures, kuuldes, et te ta vahistasite. Te tunnete Matti väga hästi. Teate ju, et ta ei saa olla selle naise mõrvaga kuidagi seotud?» Kittyt ärritas, et värin hääles reetis, kui vihane ta on. Matti kongis nägemine oli teda sügavalt puudutanud. Ta teadis, kui vastumeelt on mehele kitsad ruumid.

«Vestleme ehk nelja silma all, preili Underhay.» Inspektor Greville avas väikese kabineti ukse ja Kitty astus tema kannul sisse. «Palun istuge.» Mees võttis sirge seljatoega puidust toolilt oma laua ees pruunide kaustade kuhja, et Kitty saaks istuda. Kabinet oli kitsuke ja aken räämas. Lõhnas vana sigaretisuitsu ja rõskuse järele.

«Mis toimub? Kuidas te võite kapten Bryantit kahtlustada?» küsis Kitty kohe, kui inspektor oli kaabu peast võtnud ja istunud dokumente täis kuhjatud kriimulise laua taha.

Greville naaldus tooli seljatoele ja silmitses teda rahulikult. «Saan teie murest aru, preili Underhay. Kinnitan teile, et teda koheldakse hästi. Nagu te ütlesite, on kapten Bryant olnud politseile varasemalt suureks abiks...»

«Siis peaksite ju teadma, et ta on süütu,» segas Kitty vahele. «Ta ei tunne seda naist. Ta tuli ju ise teie jutule, et infot anda.»

Inspektor ohkas. «Mulle on see olukord sama ebameeldiv kui teile, ent me peame juurdluses teatud protseduurireegleid järgima, preili Underhay. Kapten Bryant tundub olevat ainus inimene, kes seda noort naist nägi, ja kägistamiseks kasutatud saapanöör kuulus talle. Samuti pole me leidnud teist naist, keda ta mainis, kui üldse oli mingi teine naine, kes saaks tema juttu kinnitada.»

«Matt poleks öelnud, et teine naine oli, kui teda poleks olemas. Ta ei mõtleks teda välja,» väitis Kitty.

Inspektor kortsutas kulmu. «Mul pole seni olnud põhjust kapten Bryanti aususes kahelda, aga mitte keegi, kellega me vestelnud oleme, ei mäleta ohvri seltsis teist naist.»

«Proua Craveni jutu järgi viidi surnukeha griinile autoga. Mattil on mootorratas. Tal pole motiivi. Miski ei seosta teda mõrvaga peale tema enda ütluse, et ta kohtus naistega ja andis neile aardejahi jaoks saapapaela.» Kitty istus sirge seljaga ja tema põsed õhetasid nördimusest.

«Just sellepärast, et kapten Bryant on meile tuttav isik, pean ma selle juurdlusega eriti põhjalik olema. Me ei tohi jätta muljet, nagu oleks tegu onupojapoliitika või kokkumänguga. See juhtum on juba hakanud tähelepanu äratama ja – meeldib see meile või mitte – kapten Bryant on hetkel ainus inimene, kes on ohvriga kuidagi seotud. Kui keegi kasvõi kahtlustab onupojapoliitikat, süüdistatakse meid korruptsioonis ja muus säärases jamas.» Inspektor Greville tundus olevat alistunud. «Härra Davenport on tuntud isik, kel on sõpru kõrgetel kohtadel. Talle kaalutakse koguni aadlitiitli andmist.»

«Ah soo. Millal siis Matt võidakse vahi alt vabastada?» Kitty kõhkles sekundi, enne kui jätkas: «Tean, et talle ei meeldiks, et ma seda ütlen, aga tal on sõjast saadik keeruline kitsastes ruumides olla. Õhtu on käes ja ta on seal kongis istunud mitu tundi.» Naine heitis inspektorile äreva pilgu, teades, et ka Greville on sõjaveteran.

Greville ohkas taas sügavalt, nii et vuntsid värisesid. «Ma loodan väga, et leiame mingeid tõendeid, mis võimaldavad ta peatselt vabastada. Seni aga olen palunud lubada teda regulaarselt kambrist välja, et ta saaks jalgu sirutada.»

«Tänan teid.» Kitty tõusis ja ulatas inspektorile käe, pöördudes seejärel ukse poole.

«Preili Underhay, mul pole ilmselt mõtet soovitada, et te end sellesse loosse ei segaks, aga palun olge oma tegevusega hillitsetud. Härra Davenport on mõjuvõimas isik.»

Kitty naeratas. «Loomulikult, inspektor. Ma olen ääretult hillitsetud.»

Kitty mõtles tagasi Dartmouthi sõites kõige kuuldu peale. Ta otsustas minna bussi ja praami, mitte taksoga. Tal oli vaja aega, et mõelda, mida edasi teha.

Davenportid olid Torbay seltskonnas tuntud. Nad käisid oma suures majas vähemalt kolm korda aastas ja peatusid seal siis mitu nädalat korraga. Kitty teadis Davenportide tütart Genevieve’i mitmetes kohalikes heategevuslikes ettevõtmistes osalemise põhjal. Genevieve oli tüsedavõitu, tavalise välimusega, umbes kolmekümneaastane naine, vägagi erinev pulbitsevast härra Davenportist ja tema karismaatilisest endisest näitlejannast abikaasast.

Genevieve’i noorem vend Peter oli samuti Kittyle tuttav, kuna noormees oli käinud sõpradega mõnel Dolphinis korraldatud üritusel. Ta tõi Londonist tihti kaasa suure käratseva sõpruskonna. Nad käisid enamasti ballidel ja muudel meelelahutusüritustel. Seega – Kitty teadis seda perekonda, aga mitte nii hästi, et sinna küsimusi esitama minna. Ta peab kuidagi siiski nendega rääkida saama, et midagigi välja uurida.

Buss sõitis ümber lahe, möödudes golfirajast, mille läheduses pidi olema ka Matti kodu. Mees polnud jõudnud teda külla kutsuda ja Kitty püüdis nüüd ära arvata, milline neist kenadest valgetest moodsatest kandilistest majadest mehele kuulub. Tõenäoliselt see, mis asus Davenportide palju suurema maja kõrval. Nad olid enne oma hirmsat tüli naljatanud, et ta peaks mehele külla minema.

Kitty ohkas. Buss jätkas sõitu üle lagendiku puudega ääristatud maanteele, küngastest alla Kingsweari ja praami poole, mis viis üle jõe. Matt oli teinud kongis vaprat nägu, aga sigaretikonide hulk tuhatoosis oli kõnekas olnud. Kitty teadis, et mees suitsetab harva – kui ta just stressis pole. Tema kõhnunud nägu ja väsimusekortsud tumesiniste silmade ümber olid samuti ühtteist reetnud.

Buss peatus rongijaama ees ja Kitty võttis nahast käekoti enda kõrvalt istmelt, valmis maha minema. Kaldapealsel seisis tuttav naine, hotelli üks toatüdrukutest, kes samuti praami ootas.

«Tere, Alice,» astus Kitty toatüdruku kõrvale.

«Tere, preili Kitty.»

Alice naasis Dartmouthi pärast vaba päeva. Kõhn punapäine kuueteistaastane neiu kandis oma parimat kleiti ja kena õlgkübarat. Alice oli olnud Kittyga toatüdrukuna kaasas Enderley Hallis, kui seal need mõrvad toimusid.

«Kas oli tore vaba päev?» küsis Kitty.

Alice punastas ja naeris. «Jah, preili. Käisin teiste tüdrukutega kinos, vaatasime väga ilusat filmi Gloria Swansoni ja Laurence Olivier’ga peaosas.»

Kitty teadis, et noorele neiule meeldis kinos käia ja et ta kaldus uskuma, et igapäevaelu on midagi sarnast nagu see, mida ta ekraanil nägi.

«Kas see vastab tõele, mida ajaleht kirjutas, preili? Kapten Bryanti kohta? Ostsin isale kinost välja tulles ajalehe, kui kuulsin lehepoissi hõikumas.» Alice’il oli Heraldi hommikune number kaenla all.

«Ta abistab politseid juurdluses.» Kitty moonutas pisut tõde, tundes kergendust, et praam oli saabunud ja meeskond lasi metallist maabumistreppe alla, et reisijad ja sõidukid saaksid peale minna.

Teenija näoilme selgines ja ta punastas taas, kui üks meeskonnaliige tema käest kinni võttis, et ta maabumistrepile aidata. Kitty järgnes talle, keeldudes pead raputades ja naeratades abipakkumisest. Ta seisis reelingu ääres Alice’i kõrval, kui paar autot ja hobusevanker praami peale veeresid.

«Kas kapten Bryant ja teie olete jälle sõbrad?» Alice vaatas Kitty poole.

«Alice!» Kitty haaras reelingust kinni, kui praami vedavad trossid kerkisid ja alus liikuma hakkas.

«Mul on teie pärast hea meel, preili. Te olete nii kena paar, tema selline pikk ja tumedapäine ja teie nii heledate juustega. Ta meenutab natuke Rudolph Scotti,» seletas Alice.

Kitty summutas muige ja vaatas päikese käes sätendavat vett, kui Dolphini hotelli mustvalge puitsõrestikuga fassaad nähtavale ilmus. Proua Craven ootab kindlasti tema telefonikõnet ja aruannet. Kittyt oli veidi üllatanud vanema naise soov, et nad Matti aitaksid, aga vanaema oli selgitanud, et proua Craven tundis tänuvõlga, kuna Matt oli suve alguses kahtlemata tema elu päästnud, kui prouale tema oma kodus kallale tungiti. Proua Craven võttis isikliku solvanguna ka seda, et surnukeha jäeti griinile.

«Huvitav, kes see naine oli, kelle nad golfirajalt leidsid?» äratas Alice’i küsimus Kitty mõtetest.

Nad lähenesid Dartmouthi kaile, mis asus Dolphini lähedal.

«Ei tea. Matt ütles, et tema nägi teda koos teise naisega, aga mitte keegi naabermaja peoseltskonnast ei tunnista, et neid näinud oleks.» Kitty ootas koos Alice’iga, kuni praam kai külge kinnitati ja maabumistrepp alla lasti.

«Mu nõbu Betty oli selles golfiraja ääres asuvas suures majas tol õhtul ettekandjaks. Ta ütles, et seal oli palju noori daame ja härrasid, kes mängisid mingisugust aardejahti. Mu tädile ja emale ta seal toimunust ei rääkinud.» Alice vaatas ringi ja tasandas häält. «Osad naised olid poolpaljad ja jõid hirmsal kombel. See ei ole lugupeetud maja, preili.»

Kitty läks Alice’i kannul praami pealt maha ja astus munakiviteele. See on ehk võimalus saada veidi infot, mis Matti aitaks? «Kas Betty võis näha seda noort daami, kes tapeti? Tundub, et see naine osales aardejahis.»

Alice ajas huuled torusse. «Ma ei tea, preili Kitty. Küsin temalt, kui tahate.»

«Tänan sind, Alice. Matt ja mina oleksime väga tänulikud.» Ta andis Alice’ile edasi proua Cravenilt ja Mattilt kuuldud kirjelduse.

«Näen teda arvatavasti pärastpoole, preili, aga pean vaatama, et ema haisu ninna ei saaks. Ta ütleb, et kokkupuuted politseiga on labased, ja arvab, et meie Betty on nagunii natuke kerglane, kuna kasutab kogu aeg punast huulepulka.»

Kitty kinnitas tütarlapsele, et too võib oodata õiget hetke, et oma nõoga rääkida, ja nad läksid hotelli peaukse ees lahku.

Hotelli vastuvõtulauas töötav elegantselt riietatud noor naine tervitas Kittyt kohe, kui too tammepuust ja klaasist ustest Dolphini tahveldatud seintega fuajeesse astus. «Preili Kitty, teie vanaema palus teil tema salongi minna, kui te tagasi jõuate.»

«Loomulikult. Lase palun üles teed saata.» Kitty soovis meeleheitlikult korraks maha istuda ja teed juua. Pärastlõuna oli olnud tegevusrohke ja varsti on õhtusöögiaeg.

«Jah, preili, proua Treadwell palus just äsja tee üles viia. Lasen ühe tassi juurde panna.»

Kitty kasutas trepi asemel lifti, elegantset puidust ja messingist seadeldist, mis oli lisatud vanale majale siis, kui paar aastat tagasi osad toad kaasaegsemaks tehti. Ta tõmbas messingist uksed kinni ja vajutas vanaema korruse nuppu.

Kui ta liftist väljus ja vanaema eluruumide poole suundus, kuulis ta seest summutatud hääli. Kitty võttis kindad käest ja koputas uksele, avades selle vanaema hõike peale.

«Kitty, kullake, tule sisse.» Vanaema tõusis, et teda tervitada. «Tahan sind kellelegi tutvustada.»

Kaminale kõige lähemas tugitoolis istus ligi kuuekümneaastane naine. Tal oli seljas hall elegantne kostüüm ja roosa siidpluus ning temas oli midagi tuttavat – samas oli Kitty kindel, et pole temaga varem kohtunud.

«Patience, mu kallis, see on minu tütretütar Kitty. Kitty, see on proua Bryant, Matthew ema. Ta saabus äsja Dartmouthi. Nad sõitsid siia kohe, kui Matthew neile helistas.»

Naine tõusis ja surus Kitty kätt.

«Meeldiv kohtuda.» Kitty soovis, et oleks saanud enne Matti emaga kohtumist end pisut värskendada. Ta teadis, et õhetab ja et ta juuksed on kübara all veidi korratud, sest jõel puhunud tuul oli neid sasinud.

«Kas sa kohtusid Matthew’ga? On tal kõik hästi?» Matti ema istus taas, nägu murelikult kipras.

Kitty võttis kübara peast ja üritas juukseid siluda, võttes Matti ema vastas istet. «Jah, ma sain temaga mõneks minutiks kohtuda.»

Uksele koputati ja nähtavale ilmus vormiriietes teenija, kes veeretas sisse serveerimislaua teetarvikute, kuklite, või, moosi ja koorekreemiga väikestes kaussides. Jutuajamine katkes, kuni teetassid laiali jagati ja teenija lahkus.

Kitty vanaema istus diivanile ja hakkas hõbedasest kannust teed valama, kõige esimesena oma külalisele. «Jätka, Kitty, räägi, mis juhtus.»

Kitty võttis vanaema käest teetassi ja lonksu elustavat jooki, tundes endal Patience’i, kelle silmad sarnanesid väga Matti omadega, pidevat pilku. «Matt saab praeguses olukorras päris kenasti hakkama.» Ta jutustas vanematele naistele, mida oli Mattilt ja inspektor Greville’ilt kuulnud.

«Oh taevake.» Matti ema surus väikese pitsäärega taskuräti suule ja tema käsi värises.

«Loodetavasti suudab inspektor selle teise naise kiiresti leida ja teha kindlaks ka selle vaesekese isiku, kes tapeti.» Kitty võttis veel lonksu teed, soe jook ergutas teda.

«Mu abikaasa läks inspektor Greville’i jutule, et nõuda Matthew kohest vabastamist. Sõitsime siia niipea, kui sellest kuulsime.» Patience väänas taskurätti käte vahel. «Kardan, et kongis istumine on Matthew jaoks keeruline. See on... sõja järelmõju.» Ta vaatas Kitty poole.

«Tean, et talle ei meeldi kitsad ruumid. Viisin talle veel sigarette ja kommi. Tal oli kõik üsna hästi,» üritas Kitty Matti ema rahustada.

«Tänan, see oli sinust väga lahke. Mul on hea meel, et tal on siin sõpru.» Patience surus huuled kokku, nagu üritades mitte nutma puhkeda.

«Pole midagi, Patience, mu kallis. Olen kindel, et Edward suudab inspektor Greville’i veenda,» rahustas Kitty vanaema oma külalist, pakkudes talle kuklit.

«Kohtasin praamil Alice’it. Tema nõbu Betty oli Davenportide peol ettekandjaks. Alice lubas küsida, kas Betty oskab öelda midagi, mis meid aitaks.» Kitty määris kuklile moosi ja koorekreemi, kuna korisev kõht tuletas talle meelde, et lõunasöögist on möödas tükk aega.

«Alice on üks meie teenijatest,» selgitas vanaema Matti emale. «Tubli, Kitty,»

Patience oli pisut segaduses. «Aga politsei tahab ju kindlasti samuti selle tüdrukuga rääkida?»

«Kui tal on mingit informatsiooni, suudame kindlasti teda veenda politseisse minema. Ma ei taha inspektorit tülitada, kuni pole kindel, et mul on midagi väärtuslikku, mis juurdlust aitaks.»

«Jah, muidugi. Loodame, et Matt lastakse kohe vabaks ja vabastatakse kahtlustest, nii et see pole vajalik,» pomises Patience.

Kitty kergitas kulmu, aga vanaema pilk takistas teda ütlemast, et see ei pruugi niisama lihtne olla.

«Loodame,» sõnas proua Treadwell lohutavalt.

Patience asutas minema, jättes Kitty ja vanaema istuma. Lahkudes lubas ta helistada, kui on uudiseid, ja kinnitas, et nad kavatsevad Dartmouthi jääda seniks, kuni Matt kahtlustest vabastatakse.

Kitty võttis veel ühe kukli. «Arvad, et Matti isal õnnestub ta vabaks saada? Inspektor Greville tundus väga otsustav.» Ta limpsis pöidlalt maasikamoosi ära.

«Edward ei ole pettumustega harjunud.» Proua Treadwell võttis Kittylt moosikausi. «Õhtusöök on varsti, Kitty. Sul pole niimoodi enam siis isu.»

Kitty summutas muige. «Matti emale ei paistnud meeldivat, et ma palusin Alice’il Bettyga rääkida või et ma seda juhtumit uurin.»

«Patience on küll mu hea sõbranna, aga ta võib olla natuke totu. Kahjuks on see Edwardiga abielus olemise tagajärg. Edwardil on oma kindlad arvamused, eeskätt naiste rolli kohta.»

Kitty neelas viimase kuklisuutäie alla. «Hmm... Sel juhul võivad nad inspektoriga sarvipidi kokku minna. See ei tõota head, kui nad soovivad Matti kautsjoni vastu vabastamist.»

«Loodame, et Bettyl on midagi kasulikku rääkida. Millicent tunneb Genevieve Davenporti päris hästi. Nad on osade samade heategevusorganisatsioonide komisjonides.“ Vanaema tundus oma teetassi võttes mõtlik. «Helistan talle pärast õhtusööki ja räägin meie edusammudest. Mine nüüd riideid vahetama, kallis.»

«Aitäh, vanaema.» Kitty summutas haigutuse. Kuritegude uurimine oli üsnagi väsitav tegevus.

Matt kuulis oma kongi ukse tagant mingit melu. Ta ajas end istuma koikul, kus ta oli lakke vahtides lamanud ja Kitty toodud piparmündikommi imenud. Koridorist kostis kärkiv mehehääl. Matt ägas.

«Ma nõuan, et te laseksite mul oma pojaga kohtuda.» Hääl oli lähemal.

Matti ajas end sirgu ja toppis särki vöö vahele, kui võti tema kongiukse lukus kõlises.

«Oligi viimane aeg.»

Ta tõusis, kui uks avanes ja isa kongi astus. Ehkki Edward Bryant oli nüüd Mattist veidi lühem ja kunagi laitmatult sirged õlad olid kergelt kühmus, oli tema kehahoiaku järgi esimesest pilgust selge, et ta on sõjaväelane. «Matthew, mu poiss, mis siin toimub?» Isa noogutas konstaablile, kes mureliku näoga ikka veel uksel seisis, et too võib minna.

«Ma vist ei...» Politseinik vakatas. «Ee, viis minutit.» Ta sulges ukse valju pauguga.

«Noh?» päris isa. «See on tõsine probleem. Mis juhtus? Vestlesin telefonis politseiülemaga ja üritan seda Greville’i kätte saada. Su ema on murest haige. Tead küll, millised need naised on. Pagan võtaks, Matthew.» Isa jäi vait.

Matt esitas kokkuvõtliku versiooni sellest, mida oli Kittyle rääkinud. «Ongi kõik, isa.»

Vanem mees tammus edasi-tagasi, jalutuskepp kopsis vastu maad, voodit ja seina, kuna ruumi polnud just palju. «Mida see Greville ette võtab, et see paganama naine ja tema sõbranna tuvastada? Seda tahaksin ma teada.»

Matt istus voodiservale. «Ma ei saa siin kinni istudes suurt midagi välja uurida. Kõik käis väga kähku. Kitty... preili Underhay... kontrollib mõnesid niidiotsi.» Ta teadis, et Kitty on asunud tegutsema.

Tema isa norsatas põlglikult. «Vaevalt tuulepäisest noorest naisest mingit kasu on. Peame selle Greville’iga rääkima. Sind siit vabaks saama.»

Ukselukus kõliseva võtme heli tegi jutuajamisele lõpu. Konstaabli ümar vabandav nägu ilmus nähtavale. «Kahjuks peate nüüd lahkuma, söör. Inspektor võtab teid hea meelega oma kabinetis vastu.» Ta astus eest, et Matti isa saaks väljuda.

«Saame su siit varsti välja.» Edward põrnitses konstaablit. Kongiuks kolksatas kinni ja Matt jäi oma mõtetega üksi. Ta ohkas ja süütas järgmise sigareti.