LUGEMISSOOVITUS ⟩ Autor, kel jagub nii annet kui stiili

Raul Oreškin. Foto: Sille Annuk

See on niivõrd andekas, loov, helge ja naljakas maailm, mis Raul Oreškini raamatust «Minu Peipsiveer» avaneb.

Autor tunnistab kohe alguses, et tal on paar nädalat tähtajani aega, et oma lugu kirjutada, ja küll siis hakkab voolama, lausa pulbitsema. Annet ja stiili jagub. Ja ka materjali on, seda süüdimatust, loomingulisust, elukunstnikku-haaret... Ka taustategelasi jagub mõnuga. Ja isegi unenägusid.

Raul Oreškin, «Minu Peipsiveer». Foto: Petrone

Niisiis, loo algus: peategelased, kaks noort kultuuriinimest Tartust, sattuvad segastel asjaoludel seiklema Peipsiveerde ja hakkavad seal maja ostma. Välja ilmuvad mahlakad vene mammid (kellest saavad raamatus läbivad tegelased, mu lemmikud) ja ühtäkki ongi Raul ja Kaili omale maja ostnud, ilma et nad seal sees käinud oleksid. Peagi järgnevad stseenid, kus värsketel omanikel on juba võti, astuvad majja, kukuvad läbi mädapõranda keldrisse, avastavad ilma usteta salaruume... No täiesti uskumatu. Olen seda raamatut kaks ja pool korda lugenud ja ikka üle imetlenud seda, missuguse hoo ja fluidumiga see algab. Alapealkirjaks on raamatul «Unes ja ilmsi» ning esimesel korral lugedes ma mõtlesingi, et ehk on Raul osasid neist avastseenidest unes näinud... Aga hiljem otsustasin, et ei, need on ikka päris. (Ja kuigi on olnud võimalust küsida, pole ma seda temalt eales üle küsida soovinud.)

Edulugusid on alati mõnus lugeda ja sellesama laguneva Varnja maja paadikuuri tehtud Voronja kunstigaleriist saab edulugu — just tänu sellele «musjöö Voronini» (ehk Rauli) ja ta abikaasa, «madam Voronja» loovusele, hullusele, kentsakusele. Näiteks kusagilt pööningult leitud loomakese luukerest (õigemini muumiast) saab ühesuvise kunstinäituse fookuspunkt. Selliseid pisikesi lugusid on raamatus palju, mõni neist on lausa imepisike, aga meeldejääv. Näiteks lampkasti kukkunud mobiiltelefon või väliseestlaste hullutamine kaevuvees käte pesemisega. Aga vahepeal on unenägusid ka. Ning siis mõni lugu, kus peab mõtlema: on see nüüd unes, ilmsi või suure suuga suureks puhutud lugu? Näiteks kord tuli nii suur tuul, et puhus Raul Oreškini Peipsi järve. Päriselt või?

Lugedes tundsin kohati positiivset kadedust. Milline mõnus kogukond, kuidas need vanausulised venelased ja igalt poolt mujalt kokku tulnud uusmaakad nii hästi kokku klapivad... Ahjaa, ka vanausulistest saab lugemise käigus täitsa palju teada, aga mitte kordagi pole tunnet, et keegi üritab midagi populaarteaduslikku õpetada.

Ka kulinaarset inspiratsiooni pakub Peipsiveere-raamat (rabarberi-seljanka näiteks), aga ka aianduse-nippe (kuidas sealseid legendaarseid sibulaid kasvatatakse, mismoodi umbrohi loogu pannakse ja kuidas see järgmise aasta peenraks saab). Kõige üle hõngub kardemonivahvlite hõng ja usk, et elu, see on mäng, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Üks mu kindel lemmik «Minu...» sarjas.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.