«Kõige lihtsam seletus, miks võhivõõrale testamendiga midagi jätta, oleks see, et ...»

Foto: Shutterstock

Avery Grambsi elu muutub täielikult, kui ekstsentriline miljardär Tobias Hawthorne jätab talle peaaegu kogu oma varanduse. Avery, kes on kogu oma elu vaesuses üles kasvanud, peab nüüd astuma ellu, mis on täis luksust ja saladusi.

Varanduse kättesaamiseks peab ta kolima Hawthorne'i tohutusse häärberisse, mis on täis salakäike, mõistatusi ja peidetud vihjeid. Kuid see pole lihtne teekond: Hawthorne’i perekond, sealhulgas neli kütkestavat ja ohtlikku tütrepoega, peab avastama, miks just Avery sai osa nende pärandusest. Kui Avery sukeldub eluohtlikku mängu, kus iga samm võib määrata tema tuleviku, peab ta mitte ainult ellu jääma, vaid ka lahendama mitmeid müsteeriume.

Jennifer Lynn Barnesi kirjutatud raamat «Pärimismängud» on sotsiaalmeedias laineid lööv noorteromaan ja tempoka triloogia esimene osa.

Loe raamatust katkendit!

Jennifer Lynn Barnes, «Pärimismängud». Foto: Raamat

Xander jättis mind minu isikliku majatiivaga tutvust tegema. Minu majatiib. Absurdne mõeldagi. Minu häärberis. Esimesed neli ust viisid sviitidesse, kõik nii avarad, et ekstralai voodi paistis seal tibatilluke. Sviitide seinakappidesse oleks vabalt võinud teha magamistoad. Ja vannitoad! Sisse ehitatud istekohaga dušid, igalühel vähemalt kolm dušiotsakut. Juhtpultidega hiigelvannid. Viimne kui üks vannitoapeegel oli ühtlasi ka teler.

Juhmistunult astusin koridoris viienda ja viimase ukse juurde. See pole elu – ega magamistuba, taipasin. Kabinet. Hobuserauakujuliselt paigutatud hiigelsuurtest nahksetest tugitoolidest – kokku oli neid kuus – avanes vaade rõdule. Seinu ääristasid klaasvitriinid. Neile olid ühtlaste vahedega paigutatud esemed, mis nägid välja, otsekui kuuluksid muuseumi – geoodid, vanaaegsed relvad, oonüksist ja kivist kujukesed. Rõdu vastasseinas, kabineti tagumises osas, seisis kirjutuslaud. Lähemale astudes nägin, et lauaplaadi sisse oli pinnaga ühetasa süvistatud suur pronksist kompass. Vedasin sõrmega üle kompassi, nõel pöördus loodesse ja kirjutuslauas avanes sahtel.

Selle majatiivas elas Tobias Hawthorne oma viimased elukuud, mõtlesin. Äkitselt tuli mul tahtmine vaadata mitte ainult avanenud sahtlisse, vaid üldse viimasesse kui ühte sahtlisse – terve kirjutuslaud korralikult läbi tuhnida. Kusagil peab peab ju olema midagi, mis annaks teada, mida ta mõtles - miks ma praegu siin olen, miks ta oma järeltulijaid kõrvale jättes minu valis. Tegin ma ehk midagi sellist, mis talle muljet avaldas? Kas ma paistsin tema silmis miskipärast eriline?

Või mu ema?

Vaatasin avanenud sahtlisse. Seal olid sügavad õnarused, mis moodustasid kujult T-tähte. Vedasin sõrmega üle õnaruste. Ei juhtunud midagi. Katsusin teisi sahtleid. Lukus.

Kirjutuslaua taga olid plaadikesi ja trofeesid täis riiulid. Astusin lähemale. Esimese plaadikese kuldsele tagapõhjale oli graveeritud Ameerika Ühendriigid, nende sõnade all oli pitsat. Kui lugesin väiksemas kirjas teksti, sain aru, et see tahvlike on patenditunnistus- ja välja antud üldsegi mitte Tobias Hawthorne'ile.

Patent oli Xanderi nimel.

Seinal oli veel vähemalt pool tosinat patenditunnistust, lisaks maailmarekordite tunnistused ja kõikmõeldava kujuga trofeed. Pronksist härjaratsanik. Surfilaud. Mõõk. Oli ka medaleid. Mitu musta vööd. Kõikmõeldavate tšempionaatide – ka üleriigiliste – karikad: alates motokrossist kuni ujumise ja pinball'ini. Neli raamitud koomiksisarja – filmilikest superkangelastest -, autoriteks Hawthorne'i vennad. Suure fotoraamatu seljal oli Graysoni nimi.

See polnud lihtsalt väljapanek. Sisuliselt oli see altar – Tobias Hawthorne'i auavaldus neljale erakordsele tütrepojale. Täiesti absurdne. Täiesti absurdne, et neli väga noort inimest – kolm neist teismelised – oleksid jõudnud nii palju saavutada, ja veel absurdsem, et sama mees, kes hoidis oma kabinetis seda väljapanekut, otsustas, et ükski neist neljast ei vääri tema pärandust.

Isegi kui sa oleksid arvanud, et sa vanaisaga manipuleerid, kuulsin kõrvus Xanderi sõnu, tuleb lõpuks ikka välja, et hoopis tema manipuleeris sinuga.

«Avery?»

Oma nime kuuldes astusin silmapilk trofeedest eemale. Lükkasin vallapäästetud sahtli rutakalt kinni.

«Ma olen siin,» hüüdsin vastu.

Uksele ilmus Libby.

«Täiega sürr,» ütles ta. «Terve see paik on täiega sürr.»

«Võib ka nii öelda.» Üritasin keskenduda imele nimega Hawthorne House ja mitte õe siniseks löödud silmale, aga see ei läinud mul korda. Ei paistnud küll võimalik, aga ta sinikas nägi veel hullem väja kui ennist.

Libby võttis endal kätega ümbert kinni. «Mul pole häda midagi,» ütles ta mul pilku märgates. «Ei teegi eriti haiget.»

«Palun ütle, et sa tegid temaga lõpu.» Sõnad olid enne suust väljas, kui ma isegi aru sain. Teadsin, et Libby vajab tuge, mitte kriitikat. Aga paratamatult meenus, et Drake oli juba korduvalt mu õe eks olnud.

«Ma olen siin, kas pole?» ütles Libby. «Valisin sinu.»

Pigem oleksin soovinud, et ta valiks enda, ja nii ma ka ütlesin. Libby laskis juustel näo ette langeda ja keeras end rõdu poole. Ta vaikis terve minuti, enne kui uuesti rääkima hakkas.

«Ema lõi mind vahel. Ainult siis, kui ta täiega stressas, tead. Ta oli üksikema, eks elu oli raske. Ma sain ju aru küll. Püüdsin teha nii, et tal kergem oleks.»

Silme ette kerkis väike Libby, kes saab kolki ja otsib lööjaga lepitust. «Libby…»

«Avery, Drake armastas mind. Ma tean, et armastas, ja ma nägin tõesti vaeva, et aru saada …» ta käed haardusid veel kramplikumalt ümber ülakeha. Must küünelakk paistis värske. Veatu. «Aga sul oli õigus.»

Mu südamest murdus tükike. «Ma ei tahtnud, et oleks.»

Libby seisis veel paar hetke paigal ning läks ja katsus siis rõduust. Läksin talle järele ja me astusime kahekesi koos õhtuse õhu kätte. All oli bassein. Ilmselt soojendusega, sest keegi ujus muudkui ühest otsast teise.

Grayson. Mu füüsis tundis ta enne ära kui aju. Ta käsivarred tümitasid vett jõhkralt jõuliste liblikujumistõmmetega. Ja tema seljalihased…

«Ma pean sulle midagi rääkima,» ütles Libby mu kõrval.

See laskis mul pilgu basseinist – ja ujujast – eemale kiskuda.

«Drake`ist?» küsisin.

«Ei. Ma kuulsin juhuslikult pealt.» Libby neelatas. «Kui Oren mind turvamehele tutvustas, kuulsin Zara mehe juttu pealt. Nad lasevad testi teha – DNA-testi. Sinu kontrollimiseks.»

Mul polnud aimugi, kust Zara ja ta mees oleksid võinud mu DNA-d saada, aga iseenesest see mind eriti ei üllatanud. Mõtlesin sama: kõige lihtsam seletus, miks võhivõõrale testamendiga midagi jätta, oleks see, et võõras ei olegi võhivõõras. Kõige lihtsam seletus oleks see, et ma olen Hawthorne.

Nii et Graysoni mul küll ei tasu vahtida.

«Kui sinu isa oli Tobias Hawthorne,» sai Libby vaevaga suust, «siis meie isa – minu isa – järelikult sinu isa ei olnud. Ja kui meil pole ühiseid vanemaid ja me lapsena teineteist vaevu nägime…»

«Ära mõtlegi ütlema tulla, et me pole õed,» hoiatasin.

«Kas sa siis tahad mind üldse siia?» küsis Libby ja hõõrus närviliselt kaelaehet. «Kui me pole isegi mitte…»

«Ma tahan sind siia,» tõotasin. «Olgu, mis on.»