LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mida lugedes on täiesti arusaadav, miks veinimeistrid oma veinidega juttu ajavad

Tiina Kuuler. Foto: Kalev Lilleorg/Eesti Väikepruulijate Liit

Ajakirjanikud on omamoodi rahvas. Tean Tiina Kuulerit ajakirjandusosakonnas õppimise ajast. Mõtlen sellele, keda ma meie ühisest osakonnast mäletan, küsin endalt, kui paljud neist veel on ajakirjanikud... 

Päris paljud enam ei ole. Sest ajakirjanikuks õpivad ikkagi keskmisest riskialtimad tegelased, kes puutuvad eluga oma ajakirjanikutöö käigus kokku ja näevad, et maailmas on veel palju muid tegutsemisvõimalusi. Ja vahel tekib ka mingi kummaline kapseldumise-tunne, millest tahaks välja saada, ajakirjanikurollist nn pärisellu murda.

Tiina Kuuler, «Meie veinid». Foto: Raamat

Nii juhtub ka Kuuleriga (meie kutsusime teda omal ajal ikka perekonnanime pidi). Hobist saab ühel hetkel (majandus- ja hingekitsikuse ajel) töö. Milline uhkus esimese tehingu üle: ma suudan ise endale raha teenida, ma ei peagi olema palgasõltlane. Kive-kände muidugi jagub sel teel. Võiks ju mõelda, et veinikultuur on inimtsivilisatsiooni oluline osa. Aga ei. Küll ei sobi alkoholiga seotu töötukassa koolitusele, küll ei sobi teatud väljaandele koostööks. Sellised lood on tegijale kohutavad, aga loojutustajale maitsvad palad. Ja kirjutab Kuuler väga mõnusalt! Parajalt tummise järelmaitsega.

Mina isiklikult pole kunagi plaaninud veini tegema hakata, ja seda raamatut lugesin eelkõige kui juturaamatut. Igasugusele lehekülje-keerajale või väike-ettevõtjale pakuvad need lood mu meelest äratundmist. Ja igasugusele turistidega tegelejale. Ja igasugusele maamaja ostjale-renoveerijale. Kõige kompumad on muidugi bürokraatiaga seotud lood. Annab ikka selle peale tulla, et eraisik Kuuler peab Valgejõe Veinivilla esindaja Kuuleriga tegema oma õunaaia õunte üleandmise akti, ja muud sellised kentsakused.

Aga jah, veinindus? Kuigi sellel teemal ei ole erialateksti kuigi palju, jõuab tasapisi pärale, missugune kunstivaldkond see veinitegu ikka on. Alati parasjagu äraarvamatu. Just seepärast saabki olla nii, et ühe veinimõisa ühe aastakäigu üks vein on legedaarne ja järgmise aastakäigu samast toorainest sama veinimõisa vein on selline, hmm «mitte eriti». Ma teadsin seda küll, et nii on, aga miks ja kuidas, seda hakkasin tänu sellele raamatule paremini ette kujutama. Lisaks ilmale mõjuvad veel nii paljud muud faktorid. Ja need veinid tõesti elavad, nad on tujukad ühendorganismid.

Millegipärast jäi mulle eriti hästi meelde lugu arooniatest. Kõigepealt üritas tuhinas veinimeister kiirelt messi ajaks selle veini taltsutada-pudeldada, sest ta ju enam ei teinud häält. Aga soojas messiruumis ärkas vein ellu... esimene pudel lõpetas ühe inimese valgel jopel. Teised tuli värisevikäsi kokku korjata ja ümber valamisele viia. Vein sai valmis alles mitu kuud hiljem, olles endale rahulikult veel mitu promilli juurde tiksunud. Järgmisel aastal perenaine juba teadis, et arooniad teevad sellist trikki, talvel kuu aega puhkavad ja siis uue aasta hakul tiksuvad edasi. Mulle tuli seda lugedes täiega paralleel oma tujukate toataimedega. Selliste lugude peale on täiesti arusaadav, miks veinimeistrid oma veinidega juttu ajavad. Nad on ju tõesti elus.

Esitlusest jäi mulle kõrva murakavein, vaat seda sooviksin maitsta küll. Ja raamatust panin juurde soovilisti orange-veini: koos kestadega tehtud valge viinamarja veini, mis olevat (tume)oranž. Ka esitlusel maitstud Valgejõe veinivilla pohlavein oli väga hea! Ahjaa, ja kui tulla tagasi Kuuleri esimese ameti juurde, siis minu meelest on ta oma stiililt väga hea (aja)kirjanik.

Epp Petrone raamatuarvustusi saab jälgida ka Facebookis ja Instagramis.