:format(webp)/nginx/o/2024/08/26/16315279t1h4bf9.jpg)
Loomingu Raamatugogu uus number tutvustab värskemat Angola kirjandust. Ondjaki «VanaemaÜheksa ja soveti saladus» viib lugeja 1980. aastate Luandassse. Kauguses kõmava Angola kodusõja taustal rajatakse pealinna Nõukogude sõdurite kaasabil mausoleumi, kuhu paigutada vabariigi esimese presidendi maised jäänused. Lugu jutustatakse aga lapse pilgu läbi ja nii on see kõik nagu üks põnev mäng, milles ka lapsed ise kaasa lüüa otsustavad.
1980. aastate marksistlikku Luandasse rajatakse Nõukogude sõdurite kaasabil mausoleumi, kuhu paigutada vabariigi esimese presidendi maised jäänused. Kui aga ehitise naaberasumis hakkavad levima kuuldused, et memoriaali piirkonnas plaanitakse kõik majad õhku lasta, otsustavad kohalikud lapsed ohjad enda kätte haarata.
Ondjaki (snd 1977) on oma põlvkonna auhinnatumaid Aafrika autoreid, kes pöördub oma loomingus tihtilugu tagasi lapsepõlveaegsesse Angola pealinna. Selles fantaasiarohkes, poeetilises ja humoorikas romaanis kohtab lugeja sovettidest sõjaväelasi, Kuuba arsti, kohalikke veidrikke ja vanaemade vankumatut tarkust.
Loe katkendit Ondjaki teosest «VanaemaÜheksa ja soveti saladus», mille on portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
***
/nginx/o/2024/08/26/16315199t1haf5c.jpg)
Plahvatus äratas isegi puu otsas tukkuvad linnud ja uimased kalad meres – karnevali värvidepillerkaar oli seninägematu, punasega pikitud kollane tegi näo, et on oranž keset sinavat rohelist, sädemed aimasid järele taevas pikutavate tähtede võimsust ja lärm oli nagu sõjaaja MiG-lennukitel. Igatahes oli see üks ilus plahvatus, mis viivitas keset kaunite värvide müra ja mida meie silmad vaatasid, et seda mitte iial unustada.
Meie, lapsed, vahtisime pärani silmi, kuidas taevas süttisid imed, otsekui oleksid kõik maailma vikerkaared tulnud jooksujalu meie pimeda Luanda linna katusele klaase kokku lööma.
Küll mõni plahvatus võis ikka ilus olla, ja meie ammuli suud tunnistasid, et olime tummaks löödud lärmist, mis oli joonistatud samale kõrgusele kui linnud, kes kõik said sel ööl selgeks, et maailm on üks kummaline paik, kus leidub igasugu rahvusest inimesi, ja et Luandas võib tõepoolest juhtuda ootamatult mida tahes.
See toimus PraiaDoBisposi, väljakul, kus asub bensiinijaam ja mis on kuulsa Mausoleumiii sissepääsu lähedal.
Kuna kõik silmitsesid valgeks sähvatanud taevas lärmakaid lendlevaid värve, märkas vaid mõni üksik, et see üüratu ehitis, mille kohta vanarahvas ütleb, et see on vertikaalne, kõrge ja raketikujuline, see ehitis, millel oli rabatud kõvasti tolmust tööd ja kus oli tegutsenud tuhat kurnatud töölist, oli olematusse kadumas ja sellest jäi järele vaid hallikas tolm, mille settimiseks kulus veel ilmatu aeg.
Kõik see juhtus minu VanaemaAgnette maja lähedal, vanaema tuntakse PraiaDoBispos pigem VanaemaÜheksa nime all.
See oli ajal, mida suured nimetavad vanastiks.
*
Joonistasime VanaemaAgnette maja ees tänavale, hiljem põgenesime veeautode eest, mis käisid hilisel pärastlõunal tolmu rahustamas.
Väljak oli suur ja selle keskel asus bensiinijaam, mille ümber oli ringtee, et veo- ja sõiduautod saaksid teha näo, et linn on meil suur.
Seltsimees BensiiniMüüja võis töö ajal palju magada, sest jaamas polnud kunagi bensiini. Ta ärkas üksnes hullu MereVahu vada peale. «Nendel tähtedel, mis äkitselt alla kukuvad, on oma nimi: need on «kangemad tähed» ja see pole miskine pilves peaga sonimine, ma tean küll, mida ma oma hambaid täis suuga räägin...»
Teisel pool bensiinijaama ehitati parajasti üüratut Mausoleumi, et panna sinna tallele seltsimees president AgostinhoNeto surnukeha, mida olid viimastel aastatel tublisti palsameerinud mõningad sovetid, kes on vinged ässad inimeste säilitamise kunstis, et neid oleks kena vaadata.
Ehitusplatsi taga, teispool meie väljakut, kus tolm kunagi päriselt maha ei langenudki, asus see ilus asi, mis õpetas mulle iga päev, mida tähendab sinine – suur meri, mida tuntakse pigem ookeani nime all.
«Teie siin räägite langevatest tähtedest, aga mina olen uurinud kõiki angola ja kuuba keele sõnaraamatuid. Kangemad tähed on tumeda universumi taevased nähtused, kosmiline tolm ja etseteraa... Teie, totud, ise pole te üheski ülikoolis käinud!»
Meie, lapsed, naersime ümmargusi laginaid, mida võis peaaegu õhku joonistumas näha. Kuulates seltsimees hullu, jäime jahmunult ja võlutuna vait.
«Võtke teadmiseks, lapsukesed, et on olemas kaks taevast: sinine taevas kuulub meie silmadele ja lennukite ja linnukeste tiibadele. Ja siis on veel must taevas, mis on suur nagu kõrb.»
Me peaaegu ei kartnudki MereVahtu, ta polnud kunagi kellelegi liiga teinud.
«Kangemad tähed on solaarsete temperatuuride tõttu üles sulanud ja seepärast kukuvad nad planeet maailma suunas. Meie planeet on el unicoiii, kus leidub ha-kaks-ood, et tähed uuesti maha jahutada. Sellised need kangemad tähed juba on, ja ükskord, kui nende temperatuur on langenud, ma vannun teile, tahavad need tähekesed kottu tagasi minna...»
Ta läks minema, vedades palakaid enda järel ja naerdes närvilist naeru, mis võis olla ka nutt, läks aina kiiremini, peaaegu joostes, keerutas oma paljaste jalgadega üles tolmupilvi, marssis muudkui edasi, otsekui sööstaks merre.
«Me veel näeme, kuidas need tähed ükskord emantsipeeruvad, tõusevad maast lahti ja lendavad kõrgele taevastesse, mis magavad kaugel ja on rüütatud sädelevatesse sädelustesse...»
Meie tolmusele verandale ilmus aeglaselt VanaemaCatarina, VanaemaAgnette õde, ta kandis oma igaveses leinas alati musta ja tema juuksed olid valged nagu pehme puuvill.
«Kas sa ikka veel leinad, proua Catarina?» küsis naabrinaine ProuaLibânia.
«Kuni meie maal kestab sõda, õeke, kõik surnud on minu lapsed»
VanaemaNheiv kastis taimi, põõsaid ja puid veenirega, mis ilmus meile teisipäeviti ja neljapäeviti. Ta kastis guajaavipuud ja viigipuud, sape-sape-puudv, roose, palmipuud ja mangopuud. Seejärel niisutas ta trepiastmeid ja kastis potililli.
«Lapsed, kõik tuppa! On aeg võtta õhtuoodet.»
Õhtuoote aeg oli meie jaoks üks keeruline asi – enne lauda istumist tuli minna kaenlaaluseid, käsi ja nägu pesema. Söögiks saime pool viilu leiba, pool banaani ja klaasi vett.
«Kes tahab, võib ka ngonguenha’tvi teha, aga ainult natukese suhkruga, sest see on otsakorral.»
Mõnikord võtsime tee pealt kaasa guajaave või mangosid, mille nahkhiired olid unustanud nahka pista. Veidi pärast viit pidi sovettide veeauto mööda sõitma, et tänaval ja kõnniteel tolmu rahustada.
Ühel nõol oli ülesanne mootorimürale peale passida. Kui sovettide sohver Mausoleumis veemasinale hääled sisse pani, ärkas seltsimees BensiiniMüüja üles. See oli signaal. Hull MereVaht ilmus oma maja väravale, käes hoidis ta peenikest piitsa, mis tema säärte ümber tuules õõtsus.
«VanaemaCatarina, kas on tõsi, et MereVaht peab oma hoovil koerakuudis alligaatorit?»
«Võib olla küll,» naeris Vanaema.
«Kas alligaator mahub siis koerakuuti?»
«Kui ta on tilluke.»
Mõnedele ajas see lugu hirmu peale, teised naersid närviliselt, sellal, kui me kiirustades sõime, et uuesti õue minna. VanaemaAgnettet ei olnud kodus, ta oli viimasel hetkel matustele läinud.
«Meil siin Luandas surevad inimesed ilma ette teatamata. Täiesti häbematu!» pahandas VanaemaCatarina.
Tuulepööris kergitas pärastlõunast tolmu ja Mausoleumi väljaku lehed tantsisklesid õhus, ilma et oleks püüdnudki kuigi kaugele minna.
Seltsimees BensiiniMüüja asus bensiinijaama sulgema ja MereVaht tantsis, otsekui oleks tuul pulmamuusika, ja hulk töölisi, seljas sinised türbid ja peas kollased kiivrid, astusid Mausoleumi peaväravast välja. Mehed kõndisid kaelakuti, naersid, võtsid kiivrid peast, jõid mõned õlled, kuivatasid silmist pisarad, mille oli esile mananud tolm.
«Töötamine on vist hirmus igav,» arvas Pii, «kõik on nii rahul, kui tuleb aeg koju minna.»
Tema päris nimi oli Pinduca ja hüüdnimeks oli olnud Pi, aga siis ütles MereVaht, kes oli õppinud Kuubal palju matemaatikaid, kuni ta hulluks läks, et Pii võrdub 3,14-ga. Ehkki meie ei saanud sellest lõpuni aru, meeldis meile väga see nimi, milles olid numbrid ja koma kah veel pealekauba.
Räägiti, et Mausoleumi ehitus on lõpusirgel. See osa, mis oli kõrge, hall ja tehtud hästi tugevast betoonist, et see kunagi kokku ei kukuks, nägi välja nagu rakett ja usutavasti pidid nad hiljem selle värvima Angola lipu värvidesse, aga see võis olla ka Charlita väljamõeldis.
«Minu isal on baar, kus töölised käivad õlut ostmas. Ja tema kuuleb seltsimeeste tööliste juttu pealt.»
«Aga sinu isa baaris ei ole ju kunagi õlut,» irvitas 3,14 ja meie tormasime minema, et saaks läbi tolmupilve joosta.
Sovett tsisternautos andis signaali ja sülitas välja oma sovetikeelseid sõnu, mis olid väga imelikud ja millest midagi aru ei saanud. Seltsimees BensiiniMüüja vahetas riided ja jalanõud ja jäi ootama, et auto terve väljaku märjaks kastaks. Töölised haihtusid ja igast taeva nurgast hakkas ilmuma pääsukesi. Maapind sai niiskeks ja lõhnas hästi, aimates järele päris vihma lõhna, kui see hoogsalt maailma kastab.
Viimane tööline, kes ehitusplatsilt lahkus, kel oli teistest erinev kiiver ja kes pani peavärava tabalukuga kinni, oli sovett SeltsimeesTerehtustov, kellele meie olime pannud nime selle järgi, et ta ütles otsekui oma sovettide keeles kogu aeg «ehtust», isegi kui oli varahommik või juba päris pime öö. Me ahvisime teda järele ja lagistasime selle peale naerda.
«Ehtust, SeltsimeesTerehtustov!»
«Ehtust!» vastas tema tõsiselt.
«SeltsimeesTerehtustov, kas on tõsi, et Mausoleumi ehitus on peaaegu valmis?» küsis 3,14.
«Njet,» ütles tema torssis ilmel.
Teisel pool väljakut joonistas tuul mere pinnale pilte. Charlita, paksude klaasidega prillid ninal, tuli meie juurde.
«Charlita, kas sa näed päikest samamoodi nagu meie?» «Muidugi näen.»
«Ja kui sa prillid ära võtad?»
«Siis ei näe ma peaaegu midagi. Ainult plekke.»
«Ma tahaks ka kunagi neid plekke näha, küllap need on nagu vesivärvidega tehtud.»
Tohutu päike, mis paistis väga lähedal, sukeldus palavikuliselt merevette. Vahest just selle pärast on vesi siin Luanda randadel nii kuum. Ja lisaks tundus veel, et päike oli käskinud tuulel maha rahuneda. Tuul jättis ulgumise järele ja PraiaDoBisposse jäi ainult märjaks kastetud maapind ja vaikus, milles polnud peaaegu üldse midagi kuulda.
«Kas VanamaNjete on?» küsis SeltsimeesTerehtustov.
«Njet!» vastasin mina.
«Siis jutle palun ma tule omme.»
«Kaputt, jess,» leiutas 3,14. «Mine aga mine, igavene pasatskinski!»
See oli HärraTuarlese sõna, talle meeldis kõige ja eimillegi peale alati öelda «pasatski».
SeltsimeesTerehtustov läks minema, ta kõndis jalad sissepoole ja väga kiiresti, otsekui oleks kuhugi hilinemas. Tema auto, üks ilget värvi Niva, seisis teisel pool tänavat. See ei läinud kohe käima, summutist pupsus kõigepealt plahvatusi ja alles siis võttis masin paigalt.
***
Tõlkija märkused:
i Praia Do Bispo (tõlkes «piiskopirand») on asum Angola pealinnas Luandas.
ii President Agostinho Netole pühendatud memoriaal, mida rahvasuus nimetatakse ka Raketiks ja millele pandi nurgakivi 1982, lõplikult valmis sai see 2011. António Agostinho Neto (1922–1979) oli Angola vabastusliikumise üks juhtfiguure ja Angola Vabariigi esimene president. Eesti keeles on ilmunud tema luulevalimik «Püha lootus», 1980, Eesti Raamat, tlk Ain Kaalep ja Eerik Teder.
iii Ainuke (hispaania k).
iv Lühend nimest Agnette.
v Graviola ehk oga-annoona.
vi Jahvatatud maniokijahu ja suhkur, mis on segatud veega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)