LUGEMISSOOVITUS ⟩ Vänge valimik, millest on hea napsata lühipalasid vastavalt hetke tujule

Raul Sulbi. Foto: Margus Ansu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda raamatut «Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia», mille on koostanud Raul Sulbi.

«Põhja konn» on kolmekümne esimene antoloogia, mille Raul Sulbi on kokku pannud. Tõsi, mitte kõik nad ei ole sihandsed pealt kuuesaja lehekülje ulatuvad tihetellised. Ent kui lisada siia juurde veel veerandsada Sulbi koostatud autorikogu ja kolm iseoma tekstidest koosnevat raamatut, võib sõbralikult kahtlustada, et tegu on ühe me viljakama raamatumeistriga. Suund ja siht teadagi ulmekirjandusele ning selle alam- ja ülemjaotustele.

«Põhja konn. Eesti fantaasiakirjanduse antoloogia». Koostanud Raul Sulbi. Foto: Raamat

Tõhusad järelsõnad Sulbile sobivad. Nõnda märgib ta seekordseski, et ulme hakkas okupatsiooniajal tähistama tooaegu soositumat teaduslikku fantastikat, mitte niivõrd teist kaht suurt jaotust – fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust. Tõesti, neid kaht ei soositud ega ka peaaegu avaldatud. No ja siit juba meenub Andres Ehini leiutet sõna «ruja», mis «fantaasia» tähenduses lendu ei tõusnudki, küll aga muusikalise maamärgina. Tänaseks on taevastesse kirjastusse lahkunud nii Ehin kui vokaal-instrumentaalansambel Ruja, nii et võiks ju hakata sõnale ta algset tähendust tasakesi tagasi andma. Rujakirjanduse antoloogia niisiis.

«Põhja konn» on põhjalik konn. Algab Kreutzwaldi, Tuglase, Tammsaare ja Ristikiviga ning jõuab välja Friedenthali, Hargla, Kivirähki, Weinbergini. Siiski mitte kaugemale (lähemale?) aastast 2018. Ju klassikaliste, antoloogiavääriliste tekstide sekka arvamiseks peab materjal sutsuke settida saama. Või, arvestades Sulbi jõudlust, on lihtsalt plaanis peagi tulistada üks vastsema rujaloostiku ägekogu. Vaade ühest vinklist terve eestikeelse kirjanduse peale on olemas.

Meil pole nii suur kirjandus, et võiks teha teise samateemalise antoloogia nõnda, et pea ükski autor ega pala ei korduks. Mis suurkeelte puhul on sõltuvalt koostajast täiesti võimalik ja nõnda tehaksegi ja keegi ei kobise. «Põhja konn» troonib küllap veel mõnd aega uhkes üksinduses ning pakub maitsvat sõnarõõmu paljudele. Tehtagu järele või makstagu kinni – kõige parem, kui õnnestuks saavutada mõlemat!

Ja veel: hea on napsata lühipalasid vastavalt hetke ajele/tajule – jätkub päris pikaks ajaks, kui just kohe kõike korraga vaja ei lähe. Vänge valimik!