Epp Petrone: sel raamatul on mitu erinevat kihti, mind haaravad nad kõik kaasa

2018. aastal tehtud foto, kui Leesi poodi pidas Liisa Ojangu. Foto: Tiit Efert

Kui ma mõtlen Lahemaale, siis tuleb hinge midagi väga ausat ja meresoolast. Mitte magusat, mitte kuurortlikku (kuigi võib ju öelda, et Võsu on Mini-Pärnu). Just aus, omamoodi ja meresoolane on «Minu Lahemaa» ja selle autor Liisa Ojangu ka.

Raamatul on mitu erinevat kihti, mind haaravad nad kõik kaasa.

Kõigepealt esivanemate eellugu. Siin jääb küll mulle segaseks midagi, mille juurde mõte hiljem tagasi pöördub. Niisiis kõneleb suguvõsa pärimus, et Liisa üks esivanem on Kolga mõisniku armuvili. Arusaadav, juhtus paljudes peredes. Aga kuidas saab kunagi Liisa lapsepõlves saabuda nende hoovi buss saksa turistidega, kes väidavad, et nad on selles talus elavate inimeste sugulased? Jah, Liisa suguvõsa talu on see olnud Põhjasõjast peale, aga... Kust peaks sakslased oma kunagise esivanema tiivaripsutuse-patuvilja kohta andmeid saama? Kuna mind esivanemate lood huvitavad, siis on mu mõte muudkui selle juhtumi juurde tagasi pöördunud. Liisa ütles mu küsimuse peale, et tema ka täpselt ei tea, aga selline buss tõesti oli.

Liisa Ojangu, «Minu Lahemaa. Seitse suve külapoes» Foto: Petrone Print

Aga edasi, kiht nimega «rannalapse lapsepõlv». Kõige meeldejäävam on lugu sellest, mismoodi külalapsed käpakil soos ringi kakerdasid, et laukasse end värskendama minna. Sellest on raamatus pilt ka. Pisike laugas, kuhu inimene täpselt ära mahub, mitte mingi järvesilm. Ümberringi tüma maa, kus normaalselt kõndida ei saa, ainult käputada-roomata. Selle peale ikka annab tulla, et elades poolsaarel, kus kolmes küljes meri, läheb lastekamp käpakil soosse vett otsima! Igasuguseid üleannetuid lugusid on veel, ja meeleolu annab külapood, kus elu esimene (ja teine, ja sajas...) suvine jäätiseost teoks saab.

Siis tulebki kiht, mis seotud sellesama poega. Lapsepõlve mälestuste poodi tahtis tabada seesama saatus, mis on tabanud peaaegu kõiki Eesti külapoode, need on nagu hambaaugud külade naeratustes, mahajäetud, tühjad ja kõledad. Vaid mõni üksik on elule hoitud (muide, meie kandis Kagu-Eestis on ära päästetud Leevi külapood, peaaegu et Leesi külapoe nimekaim!). Ja Liisa raamatust saab lugeda, mismoodi hulljulge, veidi üle 20 aasta vana juuratudeng otsustas ise suvepoodi pidama hakata. See oli mulle isiklikult väga huvitav lugu, sest ka minu minevikus on selline saatuselehekülg: hakkaks õige poodi pidama? Kui mina kantseldasin oma poes kalliskive ja ehteid, mis vähemasti hapuks ei lähe, siis Liisal olid toidud ja jook... Olid lood janustest külajoodikutest, kes kell kaks öösel helistasid; lood elektrist, mis tuli ja läks, samal ajal kui poepidaja pidi võimlema sügavkülma ja jäätisega.

Noorusehulluse ja tehatahtmise vürtsi lisandus järgmise kihiga: nimelt otsustas Liisa lisaks külapoe pidamisele ka külmas ja lagunevas Kolga mõisas restorani pidada. Lisaks igasugustele remondijamadele tuli rinda pista kohalike kummitustega. Seda restoranipidamist ei jätkunud pikalt, aga külapoodi hoidis Liisa elus seitse aastat. Loost ei puudu ka külakogukonna tülitsemist ja segadust, kuidas ikkagi poodi edasi pidada. Aga fakt on see, et Leesi pood on ka praegu olemas, alles ja ilus, ja Liisa oli see, kes pikki aastaid teatepulka hoidis.

Järgmiseks tuli maamaja pidamise lugu, ka Tallinnast talveks maale kolimise lugu. Lahemaa rahvuspargiga seotud bürokraatilikud jamad ja puudulik elekter.

Ja veel, suhe merega. See on üks oluline kiht. SUPilauaga seiklemas käimine, laidudel, saartel, rannajoonel... Jälle seesama adrenaliiniotsing, hulljulgus. Kujutage ette, et olete mere pealt tulnud ja maabunud tundmatus kohas, olete hilisel suveõhtul elektrikarjusega ümbritsetud, hiigelveiseid ja lehmakooke täis karjamaal, iga hetkega üha pimeneb, puudub telefonilevi ja kuidagi on vaja nüüd rannikult tee peale jõuda. Need (ürg)loodusega kokku puutuvad stseenid raamatu lõpus meeldisid mulle väga.

Mõelda vaid, et hülged armastavad muusikat ja võivad kalapaadiga kaasa ujuda. Mina usun, et nii see on.