Epp Petrone: kas see ongi eesti kultuuri kõige kuulsam raamat?

Andrus Kivirähk 2007. aastal esitlemas kirjanike liidu majas romaani «Mees, kes teadis ussisõnu». Foto: Mihkel Maripuu

Goodreadsis on Andrus Kivirähki romaani «Mees, kes teadis ussisõnu» kohta erinevates keeltes üle 800 arvustuse. See lugu viimasest mohikaanlasest ei ole tegelikult ainult eesti lugu, see on kogu planeedil ühtemoodi, vana ja uue lugu, ürglooduse ja võõra kultuuri (globaliseerumise) lugu, aga ka hullustesse uskumise lugu.

Olen mitu korda kuulnud linnalegendi, kuidas raamatu ilmumise ajal arvati Egiptuses, et «Ussisõnad» on eestlaste pühakiri – tõepoolest on ju kujundatud kaas nii, et eriti islami taustaga inimesel on seda lihtne pühakirjana võtta. Ja neil aastatel oli see peaaegu igal eestlasel Egiptuse-reisil kaasas olnud, nad olid seda pühaliku ja veidi rusutud ilmega lugenud, vahepeal helgelt naeratanud, isegi naeru puksunud ning siis omamoodi ohkega kinni pannud...

Kivirähk ise on mu teada ateist, humorist-ateist, kui nii võib öelda. Ja igasugune usk saab selles raamatus endale kõverpeegli näkku. Metsas elava hiietarga Ülgase haldjausk on sama manipulatiivne ja loll kui külavanema kristlus. Natuke lihtsamalt, kuid siiski naeruväärselt paistavad kõrverpeeglist kõike vana-vana-vana ülistavad inimahvid. Kui üldse keegi on «normaalne» ja turvaline, siis on seda ussid. Rästikud.