KATKEND RAAMATUST ⟩ Mallukas: kuigi olen oma mõtteid juba aastakümneid internetti kirjutanud, siis mõned asjad sobisid rohkem salapäevikusse

Mallu Mariann Treimann Foto: Madis Veltman

Mallu Mariann Treimanni uus raamat «Salapäevik: kõigile lugemiseks» on üdini aus ülestunnistus, mis autori sõnul võib koguni mõne pettunult pead vangutama panna. Teos on juba enne ilmumist nõnda menukas, et eelmüügiga on müüdud üle 2000 eksemplari. Siiski pole vaja karta, et keegi raamatust ilma jääb, sest septembri teises pooles on trükist juba lisa oodata.

«Ma olen aastaid enda eraelu kogu maailmaga jaganud. Pean tunnistama, et kuigi fassaadiblogija ma päris kindlasti pole, siis hämaraid tegusid ja teie kõigi eest maha vaikitud sündmusi on viimastel aastatel juhtunud omajagu. Ma olen jätnud väga palju rääkimata. Olin enam kui veendunud, et ma neil teemadel ilmaski oma suud ei paota ja kui jeerum annab, saan suurema osa neist endaga hauda kaasa võtta, ega pea seda osa oma elust kunagi avalikult tunnistama,» selgitab Mariann Treimann raamatu kaanel selle saamislugu. «Kuni ühel hetkel tõstis minus pead tunne, et ma pean selle endast välja rääkima. Lihtsalt pean ja kõik. Et sellest kõigest lõpuks päriselt edasi liikuda.»

Mallu Mariann Treimann, «Salapäevik: kõigile lugemiseks». Foto: Raamat

«Usun, et siit raamatust leiate nii mõnegi ülestunnistuse, mis paneb teid pettunult pead vangutama – sorri. Ja väga kahju, kui mõnest peatükist loetuga samastuda saate, aga ilmselt keegi saab. Viimase puhul soovin, et teiegi ühel heal päeval omadega heasse kohta jõuaksite. Kuhjaga õppetunde turjal ja kõikidest madalatest mülgastest välja ronitud. See on võimalik, nüüd tean, kuigi oli pikk periood, mil see enam kui võimatu näis.»

Mallukas lubab, et kõik, kes selle raamatu läbi loevad, saavad edaspidi kindlasti väita, et teavad kõiki tema saladusi. «Isegi mu kõige lähimad sõbrannad on neid peatükke lugedes suuri silmi teinud – nemadki ei teadnud päris kõike, mis viimase viie aasta jooksul mu elus toimunud on. Inetumaid seiku oli lihtsalt liiga häbi rääkida. Aga nüüd teadku kogu maailm, sest ma tahan edaspidi olla aus ja saladustevaba.»

Loe isu tekitamiseks raamatu sissejuhatust!

***

Eelmise aasta sügisel astusin ma välja terapeudi kabinetist, kus olin just poolteist tundi jutti nutta röökinud. «Sul läks väga hästi!» kiitis ta mind.

«Ma kartsin, et sa oled palju kinnisem!» Ma tahtsingi olla kinnisem, aga enam tõesti ei suutnud. Kui siin ilmas on midagi, mida ma vihkan, on selleks nutmine. Ma ei hakka isegi kirjeldama, kui vastik ja piinlik on seda teha teiste ees, aga samad standardid – olla alati see lõbus, muretu ja pohhuist Mallu, keda teile eelmises raamatus tutvustasin – kehtivad mulle ka uhkes üksinduses.

Ei oskagi vist enam kokku lugeda neid kordi elus, kus iseendale korrutanud olen: «Lõpeta ära! See läheb mööda! Palun ära ulu, see on superpiinlik! Ära nuta, ära nuta, ära nuta!» See on nagu mingi mantra. Ja tõele au andes olen seda aastaid nii osavalt teinud, et tõesti lõpetangi kuulekalt nutmise, lükkan halvad tunded kõige sügavamasse südamesoppi ja elan naeratades edasi. Olin nii teinud terve elu ja kavatsesin samas vaimus jätkata surmatunnini. Eelmise aasta oktoobrikuus sain aga aru, et minu emotsioonide matmise taktika enam ei töötanud. Nagu zombifilmides ikka juhtub: kui hunnik elukaid kuskile keldrisse kinni panna, võivad nad seal aastaid tulutult ust taguda, kuni ajaga rabedaks muutunud uksehinged ühel hetkel alla annavad ja zombid mörisedes välja liipavad.

Panin tähele, et kuigi seltskonnas suutsin ette manada kõige rõõmsama näo, teha kõige kõvahäälsemalt nalja ja rääkida surnuks isegi võhivõõrad inimesed, siis koduuksest sisse astudes heitsin voodisse ja lamamast enam ei tõusnud. Mul polnud energiat absoluutselt mitte millekski. Ma ei tahtnud süüa, ma ei tahtnud juua, lastega mängimine nõudis tohutut enesepiitsutamist ja ainukesed emotsioonid mu sees olid apaatsus, väsimus ning süütunne, et ma üldse selline olen. Või selliseks muutusin? Millal ma selliseks muutusin? Ei teagi. Teistsugust reaalsust ma ühtäkki enam ei mäletanud ja vähesed hägused pildid «muretust» ajast tundusid pigem nagu katkendid unenäost.

Kuni ühel päeval voolasid mu seest pisarad. Said teised, raisk, keldrist välja. Ja see oli väga hirmutav, sest mitte midagi polnud sellel konkreetsel hetkel juhtunud, mis minus sellise reaktsiooni esile oleks võinud kutsuda. Avasin hommikul silmad ja need kuumad pisarad aina tulid ja tulid ja tulid. Mida rohkem oma mantrat korrutasin, et ma end ometi kokku võtaksin, sest kõik on hästi ja mul pole absoluutselt mitte midagi viga, seda suuremaks pisarate tulv kasvas. Kaalusin korraks isegi, et ehk peaksin kiirabi kutsuma. Täiesti seletamatu hüsteerilise nutu põhjuseks peab ju olema vähemalt ajukasvaja või miskit!?

Igatahes nirises mu silmist pisaraid terve selle päeva ja niriseks vist tänaseni, kui ma pärast seda teraapiasessiooni autosse istudes poleks otsustanud, et kui kaua ma seda ikka enda sees hoian, kui see nii väga välja tahab tulla. Las see siis tuleb.

Ja nii sündiski see raamat. Kuigi olen oma mõtteid juba aastakümneid internetti kirjutanud, siis mõned asjad sobisid rohkem sinna salapäevikusse, mis käib tabalukuga kinni ja mida üldiselt padja all hoitakse, et keegi sinna sisse piiluda ei saaks. Just see raamat teil praegu käes ongi. Seesama, mis mul enne padja all oli.

PS! Ära muretse, päris üleni nii deep see ka ei ole.