Sinijärv soovitab krimiromaani: eluterve eskapism pluss mõnus huumor ei ole kunagi kedagi kuidagi külmaks jätnud (1)

Copy
Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Camilla Trinchieri Toscana kriminaalromaanide sarja esimest raamatut «Mõrv Chiantis».

Üdini, kõrini, ajuni on mõhuhetk noist raamatuist, kes lädistavad mind üle igasuguse Provence’i või Toscana või suvalise kreekasaare toredusega, kes toovad turvalisse koju tont-teab-mida. Näiteks põhjendamatult jõukunud hiliskeskealiste põhjaeurooplaste meelisklusi lõunapoolsest regioonist. Vein, ürdid, aroomid, arusaamatud keeled, torumeeste jamad, hea toit, vein ja veel veini. 90 protsenti sedasorti kirjandusest on paras iba, olgu see siis mäluvik, põnevik, libakokakas või kahtlase väärtusega eneseabiraamat ehk tilulilu hämavik. Nalja tehti, nüüd peab piisama.

Camilla Trinchieri, «Mõrv Chiantis».
Camilla Trinchieri, «Mõrv Chiantis». Foto: Raamat

Vähesed küünivad luristama värsket õhku ülaltpoolt tolle kaunis sogase ja ürtidest lehkava leige basseini pinda. Ma olen kauaaegse lugejana piisavalt palju petta saanud, et kõhutunda ära, mis toimib ja mis teps mitte, et soovitada uudisväärtuslikku autorit. Camilla Trinchieri ei soojenda harjumuspärast kelbast, vaid teeb tüsket läbipõiget Itaaliasse ja inimestesse. Unustamata, et lõikava põikumise eelduseks on kappav lugu. Kannustada ta mõistab ja kappama ta läeb. Mitte nüüd teab kui hullul kombel, aga usun, et te ei pettu. Viib muuilma, milles on huvitav liigelda-loogelda ja jätab soovima sutsuke enamat. Mis muud ühest kenast meelelahutajast tahta? Siiski. Jutud juttudeks, vesimelon on see iva. Ja teises maailmas ära käimise tunne tuleb siit täiega. Samamoodi kerge kultuuriline konflikt, mida raamatutpidi läbi elanuna on kontakt kunagi kergem. Ei maksa alahinnata meelelahutuskirjanduse varjatud hüvavõlusid!

Üteldavasti on see siin vastse äkilise krimisarja esimene eesti keelde jõudnud raamat ja no väga kena, vaatame, kas ja mida tulevik toob. Eluterve eskapism pluss mõnus huumor ei ole kunagi kedagi kuidagi külmaks jätnud.

Tagasi üles