LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis püstitab küsimusi juba enne lugema hakkamist

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda  Lille Roometsa raamatut «Härjasoo hingevaras».

«Härjasoo hingevaras» püstitab küsimusi juba enne lugema hakkamist. Ma ei näe, millal raamat on ilmunud ega kellel on autoriõigused. Teate küll, harilikult on tiitellehe pöördel väikse mullikese sees c-täht ja autori nimi ja aastaarv, kuid siin säändset ei leidu. Pole ka märget laadis «Kapa-Kohila 2054» vms. On see üldse päris raamat? Kas julgen lugeda? Julgen ikka. Aga tuleviku fännid ei saa mitte kühvlitki aru saama, kui nad just ISBN-koodi salatarkusest end läbi ei häki. Tundub, et on põnev! Enne algust.

Lille Roomets, «Härjasoo hingevaras». Foto: Raamat

Muidugi tuleb lugeda, kuna materjal ahvatleb ja kutsub kaasa. Erisvärkjas aeg ja koht juba kisuvad ühes sammuma. Üheksa päeva aastal 1905, Abja ja Mõisaküla kandis. Ei mäletagi, kunas ja kas viimati mõni kirjanik lugeja nina nonde aegade ja kohtade porri surus. Roomets surub, kohe ja halastamatult. Noh, arvesse võttes toonasi olusid, ehk isegi mõnevõrra halastavalt. Tänase päeva kallal vingujatele vältimatu lugivara. Vaadake ja võtke vaikselt – objektiivselt oleme suurte sammudega mudast eemale astunud. Subjektiivselt, jah, on inimesel alati natuke niru olek ning rõõmu tundmine raskendet.

Ma ei tea, võib-olla olen ma juhmike, kuid mulle tõesti teeb rõõmu, kui meie maa kirjanikud võtavad ette meie maa kohti ja jahmatavi ajahetki. Kirjutamine tuleb tänainimestel üldse heaste välja – kes viitsiks end August Mälgust läbi närida näiteks? Mitte et Mälk omas ajas kehv olnuks kuidagi, aga keel on kasvanud ja parenenud. Loodetavasti lugejad koos kirjutajatega samamoodi. Olgugi noil üha keerulisem vahet teha.

«Härjasoo hingevaras» on vahva minekuga tulemus, mille kallal võiks ju ka siin-seal väheke iriseda, aga no miks peaks. Mina soovitan lugeda, ehk paneb ka kirjutama (kohe ärge pihta hakake, loetagu enne ikka veel mõni raamat läbi). Lisaks paistab siit lootus ühe klassikalise uurijapaari tekkele me põnekirjanduses. Armas estirahwas ootab ammuli kõrwu! Hargla, Jans, Kiiler veel ei värise, aga vast tunnevad mõnusat kihelust loomiseks ja lehvitamiseks.

Ja veel! Uus eestikeelne Lee Child on kaubandusvõrkudesse paisatud. Kes Jack Reacherit teab, see teab. Kes ei, vut-vut avastama. «Taganttõuge» on paljudest Childi ägedatest üks parimaid. Väärib vaadet. Näidatakse Ameerikamaa sisekoobast veenval viisil.