KATKEND RAAMATUST ⟩ «Suudlesin sõbra pruuti, samal ajal kui meie kaaslased teises toas magasid»

Tomas Legrant Foto: Kerli Jaago / Fotoraat

Tomas Legranti uus raamat «Märten» räägib väga palju asjadest, millest Eesti mehed kõva häälega rääkida ei julge – lähisuhtevägivallast. «See raamat on kõigile, kes on keerulistes suhetes,» sõnab ta. «See on minu lugu. See on nii paljude Eesti meeste lugu, kes pole julgenud end kellelegi avada, et rääkida sellest, mis nende koduseinte vahel päriselt toimub. See raamat on kirjutatud iseendale, et saada vabaks.»

«Hea suhe nõuab kompromisse, mõistmist, enese soovide maha surumist ja raskuste kiuste üheskoos edasi liikumist, ükskõik kui raske ka pole,» kirjutab Legrant. «Tuleb olla ennastsalgav, paindlik ja arvestav. Tuleb anda endast kõik, lootes, et teine teeb sama. Nii tihti on viga sinus, mitte su partneris!

See on see «mull», milles ma elasin, olles suhtes, mis mind täielikult tappis. Suhtes, mis ei hävitanud mitte ainult mind, vaid ka mu lähedasi. Suhe, mis oli vägivaldne. Suhe, mis röövis minult rahu, tervise ja lähedased. Suhe, kust oli meeletult raske lõplikult välja astuda. Suhe, kuhu ma end ära kaotasin.»

Loe raamatust katkendit!

***

Tomas Legrant, «Märten». Foto: Raamat

Alice (minu esimene abikaasa)

«Lugedes praegu, kuhu see kõik tüürib, on mul tunne, et kui sul ükskord minu peatükk valmis on, pean hoopis mina teraapiasse minema,» ütles Alice mulle, kui teda raamatu tarvis intervjueerisin. Ma küll muigasin, kui ma seda lauset lugesin, aga samas tekkis minus teatav kurbus – tõesõna, ma käitusin temaga edaspidi veel palju hullemini.

Pool aastat oli linnulennul mööda saanud. Me olime tagasi ja kolisime otsapidi Tallinnasse. Lõime kaasa ühe heategevusliku organisatsiooni asutamisel. Kuulusime Serve the City Tallinn tuumikusse.

Tollal võisid näha mind ürituste ajal linnas korrastustöid tegemas või supiköögis suppi jagamas. Käisime laupäeviti-pühapäeviti ka koosolekutel ning olime ümbritsetud kristlastest. Tegelikult ei jaganud ma ümbritsevate inimestega sarnast maailmavaadet.

Need inimesed tundusid kuidagi nii tühised – ilma ambitsioonideta, väiklased ja vihased. Ma vihkasin iga hetke, mis ma nende seltskonnas olin sunnitud veetma. Ja ometi on tollest ajast minust pilte, kus mul on lai naeratus näol.

Tegelikult olin läbipõlemise äärel. Lõputu teesklemine oli mind väsitama hakanud. Kogu mu elu oli mind väsitama hakanud. Olin hakanud jälle salaja pokkerit mängima, kuid see oli minu valedest ja varjamistest vast kõige väiksem patt.

Olen elu jooksul oma kogemustest õppinud, et üks asi viib teiseni ning peagi avastad end ülepeakaela jamadest, millest välja ujuda näib võimatu. Tuleb uppuda, et uuesti elule ärgata, aga kes ometi oleks valmis uppuma?!

Selleks ajaks, kui me Tallinnasse kolisime, oli Jaanus sõjaväest vabanemas ning mõtles, mida oma eluga nüüd peale hakata. Peagi elasime otsekui kommuunina ühe katuse all, niisamuti Jaanus ja tema pruut, keda olin tegelikult juba kirikust tundnud. Nimetagem seda tüdrukut Krissuks.

Kuna Krissu oli Jaanusega pikalt semminud, siis tundsime kõik üksteist juba aastaid. Käisime koos väljas, veetsime aega minu vanaisa maakohas. Trehvasime kirikulaagrites, koosolekutel ja niisamagi.

Nii olin kõrvalt näinud, kuidas Jaanus Krissuga käitub, ja tihti pani see mind pead vangutama. Jaanus oli üks sedasorti meestest, kes suutis oma pruudile selgeks teha, et käibki aeg-ajalt teiste naistega väljas. Vähemasti nii ma seda mäletan. Ma võiksin selle kõige peale pead vangutada ja omaette mõelda, et see pole küll ilus käitumine, aga see oleks minust meeletult silmakirjalik.

Ühel päeval ma lihtsalt kirjutasin Krissule. Privaatselt. Sellest sai meie saladus. Need vestlused olid ainult meie silmadele. Mu kadunud «liblikad» olid jälle tagasi. See oli nii vale, aga samas tundus nii õige. Ma tundsin, et ma elan jälle. Ma olin jälle armunud ja tema väitis mulle sama. Kui me nägime, põletas ta mind oma pilguga. Kõik, millest kirjutasime, oli mul kohe taas mõtetes. Ma hingasin selleks, et temaga jälle rääkida. Teineteisele saadetud sõnumeid oli lõpuks sadu. Sõnumeid, mille kõik lugemise järel ära kustutasime.

Me elasime mingis fantaasias, teades, et kõik, millest kirjutasime, oligi üksnes seda. Fantaasia. Me ei oleks kumbki oma kaaslast päriselt maha jätnud. Me poleks kumbki päriselt teineteisega maganud. Meile lihtsalt meeldis see tunne ja teadmine, et teeksime seda, kui võimalus avaneks.

Ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et selline kerge flirt või netis rääkimine pole ju midagi hullu, kuid mina teadsin sisimas, et see on petmine.

Teadsin ka, miks ma tegelikult seda tegin. Ma ei armastanud oma abikaasat sel moel. Ta oli mulle pigem sõbra eest. Inimene, kellega olin otsustanud koos olla, sest teisiti ei saanud! Nii ma seda endale maha müüa üritasin. Kuniks ühel õhtul, kui kõik olid magama läinud, istusime Krissuga elutoas diivanil, meid lahutamas vast meeter.

Teleka sinine valgus taustal virvendamas, vaatasime teineteisele pikalt otsa ja kuulatasime maja vaikust. Ma ei mäleta, kas kirjutasime teineteisele midagi telefonis või sosistasime. Tõesti ei mäleta. Kuid ühel hetkel läks Krissu kontrollima, kas kõik magavad. Ma teadsin, miks ta seda tegi. Ma tundsin, kuidas mul vererõhk lakke läks. Ning siis ta tuli ning istus mulle kaksiraksi sülle ja viivuks me suudlesime.

Nimetagem erinevaid pahesid pattudeks. Patt armastab pattu. Kus on, sinna tuleb juurde. Annad kuradile sõrme, võtab käe! Kõlab nagu jutlus kirikukantslist, kuid ma olin nende ideede elavaks tõestuseks.

Kõige toimuva taustal olin hakanud tegelikult tihedamini baarides käima. Olin hakanud Jaanusega koos napsitama ning mõne teise tuttavaga ka kanepit suitsetama. Tallinnas olles pruukisin esimest korda kokaiini. Sõitsin vanade Pärnu sõpradega Tallinnast Pärnusse ning seal ma seda tegingi. Istudes Mercedese maasturis, tõmbasin oma esimese triibu, ning tundsin, kuidas mul huuled kihelema hakkasid ja kurk tuimaks kiskus.

Oi, kuidas «kook» mulle meeldima hakkas! Peagi tõmbasin seda isegi hommikuti kontorisse minnes ja õhtuti enne magama jäämist. Nii absurdsena, kui see ka ei tundu, ei teadnud Alice sellest midagi.

Kord ronisin isegi õhtul voodist välja, et minna vetsu üht triipu tõmbama. Kuna elasime kommuunina, siis peitsin kotikese kõrgele kapi otsa. Tegin ilusa triibu valmis ning lasin peldikupotil vee jooksma, et keegi mu nohistamist ei kuuleks. Seejärel ronisin tagasi Alice'i kõrvale voodisse, endal süda sees tagumas ja pea mõtetest sassis.

Neid, kellele mina kokaiini tutvustasin, oli mu tutvusringis mitu. Ka Jaanus oli üks neist, kes esimest korda minu käest kokaiini sai. Hoolimata sellest, kui vinge vennana ma end vahepeal ka tundsin, tuli aina tihedamini elus ette hetki, mil vaatasin peeglisse ja tundsin end pidalitõbisena. Tundsin end mürgitajana, kes inimeste elusid rikub. Ja nagu teada on, mida rohkem sa mingi jamaga tegeled, seda mugavamaks sa aina hullemates olukordades muutud.

Ja sinna ma otsaga nüüd jõudnud olingi. Suudlesin sõbra pruuti, samal ajal kui meie kaaslased teises toas magasid.