«Mul on selle pere naistega pikk ajalugu ja ussid on nad kõik. Salakavalad inimesed»

Tomas Märten Legrant Foto: Konstantin Sednev

Tomas Legranti uus raamat «Märten» räägib väga palju asjadest, millest Eesti mehed kõva häälega rääkida ei julge – lähisuhtevägivallast. «See raamat on kõigile, kes on keerulistes suhetes,» sõnab ta. «See on minu lugu. See on nii paljude Eesti meeste lugu, kes pole julgenud end kellelegi avada, et rääkida sellest, mis nende koduseinte vahel päriselt toimub. See raamat on kirjutatud iseendale, et saada vabaks.»

«Hea suhe nõuab kompromisse, mõistmist, enese soovide maha surumist ja raskuste kiuste üheskoos edasi liikumist, ükskõik kui raske ka pole,» kirjutab Legrant. «Tuleb olla ennastsalgav, paindlik ja arvestav. Tuleb anda endast kõik, lootes, et teine teeb sama. Nii tihti on viga sinus, mitte su partneris!

See on see «mull», milles ma elasin, olles suhtes, mis mind täielikult tappis. Suhtes, mis ei hävitanud mitte ainult mind, vaid ka mu lähedasi. Suhe, mis oli vägivaldne. Suhe, mis röövis minult rahu, tervise ja lähedased. Suhe, kust oli meeletult raske lõplikult välja astuda. Suhe, kuhu ma end ära kaotasin.»

Loe raamatust katkendit!

***

Tomas Legrant, «Märten». Foto: Raamat

MEIE OMA KODU

Liina rasedus tekitas temas esialgu meeletut elevust. Kuidas mina end tundsin, ma ei mäleta. Ausõna ei mäleta. Kuid ma olen alati olnud suhtumisega, et lapsed tulevad, millal tahavad – kui tahavad. Ma ei mäleta ka seda, kuidas või mis reageeringuid ma teiste käest sain, kui seda uudist nendega jagasin.

Kuid kindlapeale võis mu ema või vanaisa küsida: «Kuidas teiste lastega on? Kas neid kah ikka näed?» See küsimus tuletas mulle alati reaalsust meelde, et ma seda palju tihedamini võiksin teha.

Lapsed olid meiega jõulude ajal olnud, niisamuti mu sünnipäeval ja mõni üksik kord veel, kuid ma ei olnud sugugi oma isakohustusi täitnud. Jättes sedasi väikeste laste südamesse kindlapeale augu. Eriti igatses mind mu tütar, kes oli aastaid harjunud issiga igapäevaselt koos olema.

Mu ema ja isa olid võtnud väga tugevalt selle rolli enda kanda, veetes nendega tihti nädalavahetuseti aega ja suheldes sagedasti ka Mariaga. Nüüd, kus uus laps majja oli tulemas, kartsid paljud, et äkki unustan ma teised sootuks. Olgugi, et ma ei olnud vastupidiseks palju usku andnudki, armastasin oma lapsi endiselt ja igatsesin neid tihti.

Meenub palju kordi, kus Liinaga tülis olles ja asju pakkides tundsin, et saan taas vabalt oma lastega suhelda. Ma ei taha olla ülekohtune ja öelda, et ma Liina pärast nendega ei suhelnud. See poleks õiglane. Ma vist lihtsalt otsustasin valida rahu, arvates, et sedasi see rahu ka tuleb, kui mul Mariaga mingit suhtlust ei oleks.

«Tead, lapsed kasvavad suureks ja siis saavad nad ise sulle helistada ja ise otsustada, kellega nad suhtlevad,» võis leida Liinat mind lohutamas.

Teinekord jällegi utsitas ta ise mind takka, et ma lapsed külla kutsuksin ja nendega koos midagi teeksin, mis tekitas minus omakorda pingeid, kuna Maria ei tahtnud, et meil internetis lastega ühiseid pilte oleks. Kõik, mis tollest perioodist lapsi puudutab, on mul suuresti puder ja kapsad.

Liina jaoks oli tema välimus ülimalt oluline ja see, mida ta kandis ning milline ta välja nägi, oli raseduse tõttu muutumas. Enamike rasedustega kaasneb kaalutõus, halb nahk ja kehvemad juuksed. Liinal oli väga raske toimuvate muutustega toime tulla ja need hommikused tusatsemised, kui ta end peeglist vaadatagi ei suutnud, muutusid aina sagedasemaks. Meie maja seinte vahel oli aina rohkem ebameeldivat ärevust. Aina rohkem tuli mul teda lohutada ja endast kõik anda, et tema jaoks olemas olla. Samal ajal tuli mul ka Eesti ja Soome vahet joosta.

Nüüd, kus me jälle koos olime ning rääkisime õhinal, kuidas Liina unistuse üheskoos teoks saame teha, suunasin kogu oma energia majale. «Meie ühisele kodule, mida me koos rajame.»

Trimmerid, murutraktor ja mootorsaed ootasid meid juba Eestis. Tellisin maja tarvis uhke välisukse ja erimõõdus aknad. Ka katus tuli vahetada, rääkimata elektritöödest ja uuest vannitoast. Kõik, mis ma teenisin, andsin Liina kätte ja suur osa sellest rahast läks maja ehitusse.

Oli suvi ja ehitus käis täie hooga. Mehed vahetasid katust, toas pandi kipsi ja valati vannitoa põrandat. Liina isaga ehitasime uue esiku.

Ühel neist päevadest jalutas minu juurde naabrimees Riho ning hakkas üle aia minuga rääkima.

«Ma vaatan, et sa muudkui kulutad oma energiat ja raha siia, selle maja ehitusse. On see ikka sinu nimel?»

«Mida sa sellega öelda tahad?» küsisin temalt öeldul pikemalt peatumata.

«Ei, noh. Ole lihtsalt ettevaatlik. Sedasi suurelt panustades. Mul on selle pere naistega pikk ajalugu ja ussid on nad kõik. Salakavalad inimesed. Muud midagi! Ole lihtsalt ettevaatlik, muud ma nagu öelda ei tahtnudki.»

«Kuule, ole rahulik. Sina ära minu pärast muretse. Mina ei tea, mis uss keegi sinu jaoks on olnud. Nagu ma ütlesin, mina tean ainult seda, mida mulle räägitud on. Aga kui ma peaksingi siit kunagi ära minema, siis jääb siia ainult tuhk järele. Nii palju võin ma sulle öelda…»

Samamoodi oli mu ema kord küsinud, kuidas ma Liinat küll sedasi usaldan. Aina ehitan, aga maja pole ju minu nimelgi. Ehitamine on ju kallis lõbu!

«Aga mis vahet sel on? Ma usaldan teda. Pealegi see on ju minu risk. Praegu on nii ja ma ehitan seda heast usust ja armastusest, mitte ainult meile, vaid ka lapsele.»

Mind ärritas inimeste suhtumine, nagu peaksin jube ettevaatlik olema. Pealegi tundsin suurt uhkust, et suudan Liinale seda kõike pakkuda. Olin ju lubanud, et maja saab lapse tulekuks valmis ja oma tütre saame juba uude koju tuua.

Suvekuumuses higi pühkides jalutasin mööda hoovi ja vaatasin toda musta värvi kiviprofiiliga katust ning tundsin suurt rõõmu, et asi aina edenes. Mehed paigaldasid aknaid ja kõikjalt kostis elektritööriistade helisid.

Külmkapp, diivanid ja voodi, ühes tehnika ja kõigega, mis uude kööki ja vannituppa kuuluma peaks, olid juba olemas. Söögitoa laud ja ahjuseina katvad ilukivid, tammepuidust põrand niisamuti. Ehitagu mehed vaid asi valmis.

Ainus, mis tol ajal autentsuse tarvis maha jäi, oli sada aastat vana põrand, mille ma liivapritsiga ise puhtaks lasin. Selleks kulus 500 kg liiva ja mitu head töötundi. Seejärel tuli meile appi Liina vend, kes põrandal küürutades selle veel käsitsi lihvmasinaga üle lasi, saades meie käest tunnitasugi. Põranda peitsisin ise. Tumepruuniks, nagu Liina soovinud oli. Lastetoa soojamüüri ja ahju võttis ta enda projektiks, ronides ettevaatlikult suure kõhuga mööda redelit aina üles ja alla. Sellest kõigest oli ilus kodu sündimas.

Tol samal päeval, kui ma isegi hoovis toimetasin, jalutas maja poole ülesmäkke vanem naisterahvas. Naine, keda kõik küla kroonikuna tundsid. Tema teadis kõigist kõike ning oli küla ja elanike ajaloo tarvis nii palju ja nii hästi kirja pannud, kui suutis.

«Tere, noored!» hõikas ta mulle juba eemalt. «Kas võib kaema tulla? Egas liiga tee…?»

«Tulge, tulge… Egas siin hetkel midagi vaadata veel ole.»

«Teate, noormees. Mina tunnen selle maja ajalugu hästi. Manni-tädi, kes siin kunagi elas, oli äraütlemata lahke ja armas inimene. No tõesti oli! See oli kunagi uhke maja. Kohe hea näha, et noored meil siia tulnud niimoodi ehitama.»

«See on äraütlemata kaunis paik kah!» vastasin talle temale omases keeles.

«Etskae, kas võib sisse kah vaadata? Tegite seal kah miskit või?» pakatas vanamutt uudishimust. Eks ta rohkem küsimise pärast vist küsiski, sest juba ta oma sammud ukseläve suunas seadnud oligi. Teinud majas tiiru ja minuga jälle värskesse õhku jõudes, toetas ta kepi maha ning palus mul end saata.

«Tjaa. No tore, et noored sedasi toimetavad. Aga vaat, et maja ikka siniseks värvite,» lausus ta ja jäi mind viivuks pikemalt vaatama.

«Siniseks? Ei tea, kas just siniseks teeme…»

«No ikka siniseks. Nii, nagu ta oma hiilgeaegadel oli. See ju ilus värv. Hea, kui kõik kaptenite majad sama värvi on. See oleks teist ilus küll. Suisa õige, ma ütleks!»

«No eks seda värvi vaatab perenaine. Mina teen nii, nagu temale meeldib,» kostsin mutile vastuseks, lootes, et ta lõpuks mind rahule jätab ja minema ta hakkaski, kuniks siis korra veel juttu otsustas teha.

«Mis rahade eest siis ehitate kah?» küsis ta süüdimatult.

«Mis mõttes, mis rahade eest?» küsisin kahtlustavalt.

«Noh, et panga rahad või mingid fondirahad?» küsis mutt mind teraselt silmitsedes.

«Ei, mis asja! Panga rahad?» Puhkesin naerma. «Ole nüüd! Ikka oma rahade eest ehitame!» tõin kuuldavale uhkusest pakatava vastuse.

Seda vestlust tuletati mulle meelde mitu aastat hiljem, kui ma peadpidi jälle kosmoses kõlkusin ning teistpoolsusega suhtlema kippusin. Öeldi siis mulle selge sõnaga, et annavad mulle nüüd õppetunni ja tuletavad miskit meelde!

Selleks, et sa, hea lugeja, seda liiga kaua ootama ei peaks, siis ütlen kohe ära: taipasin alles aastaid hiljem, miks see vana naine mulle hoovi saadeti. Eks ikka selleks, et näeksin, kuidas too maja ehitatud sai! Olin ma selle kõik ju varastatud rahade eest üles ehitanud. Kuidas saanukski ma oodata, et seal mind õnn oodata võiks?

Kuid tol suvel ma seda veel ei näinud. «Mis taskus, see oma!» oli tol ajal mu suhtumine ja tundsin vaid rõõmu, et meil oma kodu valmimas oli.

«Noh. Pinge peal jah?» küsis üks töömeestest, kui ma katusetöid pingsalt jälgima olin asunud.

«Ei, miks? Võib-olla, kurat, on kah! Lubasin naisele, et maja saab lapse tulekuks valmis.»

«He-hee, eks ma ennegi näinud, kuidas mehed pingete pärast suitsu kimuma hakkavad. Kord kah tegime ühte objekti, kus peremees lõpuks kaks pakki päevas ära tossas,» viitas ta sigaretile, mille ma äsja ta käest saanud olin.

«Ah, egas asi nii hull olegi. Lihtsalt vaja et te, raisad, kiiremini töötaks,» muigasin poolnaljatades.

«Tahad äkki Xanaxit?» küsis ta tõsimeeli mulle otsa vaadates.

«Lollakas oled või? Ei ma sellist asja taha. Pole elu sees ühtegi rahustit söönud ja ei hakka sööma kah.»

Rahusteid oleks minu arvates võinud hoopis Liina süüa, kuid raseduse ajal poleks need kohe kindlasti lapsele head teinud. Pealegi läinuks ta sellise pakkumise peale sootuks rohkem närvi ja seda ma ei tahtnud. Liina närvilisus oli kohati täiesti uusi mõõtmeid võtmas, kuid ma olin selle kõigega juba sedavõrd harjunud, et ei teadnudki, mida kõigest sellest arvata. Vast olid need hormoonid või rasedusest ja majaehitusest tingitud stress, sest üsna mitu korda oli ta mulle käratanud, miks ma temale nii teen ja teda sinna ehituse keskele tassin, et siis küsimustega pommitada.

«Miks sa tuled minu käest neid asju küsima! Miks mina pean seda otsustama?!» võis ta mu peale karjuda, kui detailide kohta pärisin või talle ehitusprotsessi selgitasin. Olin seda teinud enda meelest heast tahtest, kuna tema jaoks oli oluline, et kõik hästi tehtud saaks. Samuti tahtsin, et kõik oleks nii, nagu talle meeldib, kuid alati oli tal midagi öelda.

«Siin pole midagi sellist, mis mulle meeldiks. Sa teed kõike oma äranägemise järgi! Miks sa üldse tuled küsima? Miks! Ma olen rase! Miks pean mina nende asjade peale mõtlema? Miks sa mind sellisesse olukorda paned!» karjus ta mitmel korral, jättes mind taas mu häbitundega.

«Miks ma olen selline, et panen teda kogu aeg kannatama?» mõtlesin noil kuudel tihedamini, kui kunagi varem. «Miks ta minuga nii õnnetu on?» Õnnetu olin ma isegi.

Ühel päeval, kui töömehed kadunud olid, sest olid minult ettemaksuks raha saanud, tõusis meil taas tüli. Liina kartis, et maja ei saagi valmis ja kõik on maha visatud.

«Palun rahune,» anusin teda korduvalt. «See ei ole lapsele hea, kui sa endast niiviisi välja lähed.»

«Lapsele! Sa hoolidki ainult lapsest! Minu tunded ei loe sulle midagi! Sa oled nii värdjas! Nii isekas. Haige! Sa oled täpselt nagu mu isa! Sind ei huvita mitte keegi peale su enda. Teed kõik nii, nagu sulle sobib, ja teised peavad sinu sitaga harjuma!»

«Mida sa räägid? Ma pole su isa. Liina! MA EI OLE SU ISA. Saad aru? Mis minu sitaga? Mis siin sedasi tehtud on, et sinuga arutatud poleks?»

«KÕIK! KÕIK!» röökis ta nüüd juba hüsteeriliselt, ise minu eest õue põgenedes.

«Liina, mis sul toimub? Päriselt!» hüüdsin ja tormasin talle järele. Liina jooksis aita, kus me puid hoidsime. Vast selleks, et ta isa meie tüli ei kuuleks.

«Sa pead ennast kokku võtma. See ei ole okei. Sa ei saa niimoodi käituda, saad aru? See pole normaalne.»

«Ma polegi normaalne!» kukkus ta hüsteeriliselt nutma. «Ma polegi normaalne! Olengi värdjas! Jaaaa! Olengi värdjas, rõve, paks inimene!» Ning seejärel lasi ta jälle kuuldavale loomaliku röögatuse.

«Liina, lõpeta!» Proovisin temast haarata, et ta rahuneks, kuid selle asemel ta üksnes tõukas mind ning haaras riidast puuhalu.

Liina võttis halu ning hakkas end sellega kõigest väest vastu jalakonti peksma, ise samal ajal röökides.

«Türa, lõpeta! Lõpeta, Liina!!!» karjusin ehmunult «Lõpeta!»

«Oo, mis teed nüüd? Tuled lööd mind või? Löö siis! Löö siis! Löö mind. Palun löö mind!!! Ma tahan, et sa mind lööksid!» röökis ta mulle näkku, et end puuhaluga jälle edasi peksta. Ma tundsin, et saan närvivapustuse.

«Türa, sa röögid!» karjusin ning lükkasin kogu jõust puuriida pikali. «Meeldib see sulle või? Meeldib, kui keegi laamendab ja karjub või?! On see su meelest OKEI VÕI?!» röökisin ning olin isegi täielikult murdunud.

Ma ei teadnud, mida selles olukorras teha. Mind oli haaranud hirm ja ainus, mis ma teha suutsin, oli ise kah karjuma ja laamendama hakata.

See oli nii õõvastav vaatepilt. Rase naine end puuhaluga peksmas. Milline inimene nii käitub? Mis paneb inimest iseendale sedasi haiget tegemata? Mis paneb inimese sedasi röökima ja laamendama?

Kogu kisa peale jooksis kohale Liina isa.

«Türa, sa oled haige inimene,» ütlesin, nüüd rahunedes.

«Mis toimub?» küsis ta ehmunult, kartes, et äkki olin ta tütart löönud. «Ma kuulsin hirmsat müra...»

«Ah, ei midagi. Puuriit. Liina… Liina on endast väljas jälle… Ei ole keegi kedagi löönud. Ma ei tea, ausalt. Ma ei tea, mis toimub.»

Minust välja pursanud raev oli Liinat kohutanud ning ta lasi halul käest maha kukkuda ning lihtsalt nuuksus nutta. Ja siis algas kogu see mäng otsast peale. Tema end haletsemas, häbi tundmas, et ta nii käitunud oli, ja mina proovimas teda lohutada, öeldes, et kõik saab korda.