«No eks seda värvi vaatab perenaine. Mina teen nii, nagu temale meeldib,» kostsin mutile vastuseks, lootes, et ta lõpuks mind rahule jätab ja minema ta hakkaski, kuniks siis korra veel juttu otsustas teha.
«Mis rahade eest siis ehitate kah?» küsis ta süüdimatult.
«Mis mõttes, mis rahade eest?» küsisin kahtlustavalt.
«Noh, et panga rahad või mingid fondirahad?» küsis mutt mind teraselt silmitsedes.
«Ei, mis asja! Panga rahad?» Puhkesin naerma. «Ole nüüd! Ikka oma rahade eest ehitame!» tõin kuuldavale uhkusest pakatava vastuse.
Seda vestlust tuletati mulle meelde mitu aastat hiljem, kui ma peadpidi jälle kosmoses kõlkusin ning teistpoolsusega suhtlema kippusin. Öeldi siis mulle selge sõnaga, et annavad mulle nüüd õppetunni ja tuletavad miskit meelde!
Selleks, et sa, hea lugeja, seda liiga kaua ootama ei peaks, siis ütlen kohe ära: taipasin alles aastaid hiljem, miks see vana naine mulle hoovi saadeti. Eks ikka selleks, et näeksin, kuidas too maja ehitatud sai! Olin ma selle kõik ju varastatud rahade eest üles ehitanud. Kuidas saanukski ma oodata, et seal mind õnn oodata võiks?
Kuid tol suvel ma seda veel ei näinud. «Mis taskus, see oma!» oli tol ajal mu suhtumine ja tundsin vaid rõõmu, et meil oma kodu valmimas oli.
«Noh. Pinge peal jah?» küsis üks töömeestest, kui ma katusetöid pingsalt jälgima olin asunud.