«Kui see on sinu kuueaastase tütre surm ja nädal hiljem sinu abikaasa surm, pole tegemist pelgalt leinaga»

Foto: Shutterstock

Iiri kirjanik Steve Cavanagh murdis end rahvusvahelisele raamatuturule trilleriga «Ko1mt3ist», mis on ilmunud ka eesti keeles. Tema uus psühholoogiline põnevik – eestikeelse pealkirjaga «Tehing surmaga» – üllatab taas.

Ühel pimedal õhtul kohtuvad New Yorgis juhuslikult kaks võõrast naist, Amanda ja Wendy. Nad lähevad koos dringile ning avastavad klaasi juures, mis on neil ühist: üksindus ja palav soov kätte maksta meestele, kes hävitasid nende kummagi perekonna. Asja arutades jõuavad nad enda arvates täiusliku lahenduseni: maksa sina kätte minu eest, siis teen mina seda sinu eest…

Steve Cavanagh, «Tehing surmaga». Foto: Raamat

Teises linnaosas on Ruth üksinda kodus, sest abikaasa Scott on sõpradega välja läinud. Majja tungib ja vigastab Ruthi rängalt erksiniste silmadega mees, kes kaob öhe. Kas suudab naine end veel kunagi turvalisena tunda, kui sinisilmne mees linnas vabalt ringi kõnnib?

Põnev, ootamatute süžeepööretega raamat ei lase lugejal hinge tõmmata enne lõpulehekülge. Hämmastav on autori leidlikkus keerukate olukordade lahendamisel.

Raamat jutustab kahest tavalisest naisest, kes sõlmivad omavahel ohtliku lepingu. Mida teha, kui politsei ei tee midagi? Kuidas süüdlasele kätte maksta? Ja seejuures mitte vahele jääda… Aga samas ka: milleni võib viia raevukas kättemaksuhimu. Ja mida teeb ohvriga teda pidevalt valdav hirm.

Loe raamatust katkendit!

***

Amanda

Amanda White kergitas elektrilise lutipudelisterilisaatori kaant ja põrnitses 22-kaliibrilist revolvrit. Relv näis higistavat, selle teraskarkassi ja toru katsid kuumad kondenseerunud vee piisad, anuma põhjast kerkis kergelt auru. Ta pööras pilgu pehmeid nahksõrmikuid otsides anumalt kõrvale, tõmbas need kätte ja tõstis relva ettevaatlikult välja.

See revolver pidi täna täiesti puhtaks saama. Sellele ei tohtinud jääda ühtki sõrmejälge. Mitte pisimatki märki tema DNA-st. Eelmisel õhtul oli Amandale pähe torganud mõte kasutada kõigi varem relvale jäetud jälgede eemaldamiseks sterilisaatorit. Millegipärast tundus talle kohane kasutada selleks midagi, mis on Jessiga seotud. Amanda üllatuseks oli sterilisaator täiesti töökorras, kuigi seda polnud kasutatud pärast Jessi esimest sünnipäeva, kui ta hakkas last harjutama beebitassist jooma. Amanda ja tema abikaasa Luis olid otsustanud sterilisaatori siiski alles hoida juhuks, kui Jess peaks kunagi saama noorema venna või õe.

Midagi sellist ei saa enam juhtuda.

Sterilisaatori kuumuses oli relva pärale mässitud teip hakanud lahti kooruma. Relv tundus käele ikka veel võõras. Kõik need päevad, kui ta oli linnast eemal metsas plekkpurke sihtides laskmist harjutanud, polnud seda muutnud. Ta polnud ikka veel relvaga harjunud. Amanda oli New Yorgi liberaal. Relvavastane. Seaduskuulekas maksumaksja. Kuid võib-olla enam mitte. Surm muudab inimest. Kui see on sinu kuueaastase tütre surm ja nädal hiljem sinu abikaasa surm, pole tegemist pelgalt leinaga, see on midagi palju enamat. Selline surm ei tule kunagi üksi. See toob endaga kaasa ka teised hädad – töötus, võlad, sõltuvused ja valu, mis on mõnikord täiesti väljakannatamatu. Amanda elu oli pärast teda tabanud kaotust kokku varisenud.

Ta asetas revolvri söögilauale, kuivatas selle köögirätiga ja laadis salve viis padrunit.

Oma kannatuste lõpetamiseks vajas ta vaid ühte. See pidi olema lihtne lask. Ta tõstab käe, relvatoru mehe lauba kõrgusel ja siis – vajutus päästikule. Ta vaatas kella. Pool seitse hommikul. Mees peaks peagi oma korterist väljuma. Amandal tuli ennast valmis seada.

Kell seitse viisteist sisenes Amanda art déco stiilis sissekäigu kaudu 96. tänava metroojaama Upper West Side’is. Äsja oli hakanud vihma tibutama. Tumeda peaga mustas mantlis mees viipas pöördvärava sensori juures sõidukaarti. Amanda jäi ootama ja tõmbas dressipluusi kapuutsi nokkmütsi peale. Ta laskis viiel inimesel läbi värava minna, siis libistas oma kaardi üle sensori ja pööras vasemale, Downtown & Brooklyni perrooni poole.

Ta laskus kiirustades trepist. Enne päris alla jõudmist nägi ta jälle mantliga meest. Profiilis. Tal oli hoolitsetud tume habe. AirPodid kõrvas ja kaela ümber paks sall, otsad topitud mantlihõlmade vahele. Sarnaselt ülejäänud paarikümne inimesega perroonil oli ka tema langetanud pea, et nutitelefoni ekraani vahtida.

Pilk kellale. Seitse üheksateist. Nad olid napilt maha jäänud 1. liini rongist, South Ferry ekspressist, mis peatus ainult Times Square’il, Penn Stationis, 14. tänaval ja Chambers Streetil. Kui nad oleksid jõudnud ekspressile, oleks mees väljunud Chambers Streetil, istunud ümber 2. või 3. liinile, mis viivad Flatbushi, ja sõitnud Wall Streetile.

Amanda ei lasknud meest silmist, kuid hoidus temast kaugemale. Ta ei tohtinud kõndida otse mehe järel, sest siis oleks too võinud märgata naise peegeldust rongiaknal. Amanda nägu oli küll mütsi ja salliga üsna hästi varjatud, kuid ta ei saanud riskida sellega, et mees teda märkaks ja ta ära tunneks.

Nii nagu eelmisel korral.

Kell seitse kakskümmend üks lähenes perroonile 2. liini rong, tuues kaasa külma septembrituule puhangu. Rong pidurdas ja peatus. Amanda liikus edasi. Valjuhäälditest teatati rongi saabumisest. Nüüd oli perroonil umbkaudu sada inimest. Metroo tipptund. Inimesed tegelevad oma asjadega, nende mõtted on sõidu ajal juba töö juures.

Mitte Amandal. Enam mitte.

Rongi uksed avanesid ja sõitjad valgusid välja. Amanda pidi pugema mööda koolivormis teismelisest ja õlakoti külge kinnitatud kiivriga ehitustöölisest. Mõlemad ütlesid midagi, kui ta sisse trügis. Ta ei hoolinud sellest. Ta ei saanud riskida, et mantlis mees astub rongi ja tema jääb perroonile maha. Ka nii oli varem juba juhtunud.

Amanda liikus vagunis edasi. Mees oli temast umbes pooleteise meetri kaugusel. Väljunud reisijatest oli vagunisse jäänud pisut ruumi. Kaks hinnalist oranži istet olid veel vabad. Nagu tavaliselt, suundus mees nende poole ja tal õnnestuski üks endale haarata. Amanda pööras talle selja, hoidis keskmisest tugipostist kinni ja ootas vaguni täitumist. Ta lubas pealetulevatel reisijatel ennast vähehaaval edasi suruda, kuni oli mehele piisavalt lähedal, et võinuks kätt välja sirutades teda puudutada. Ta seisis seljaga tema poole.

Uksed sulgusid. Inimkehad olid üsna tihedalt kokku surutud. Ometi oli veel piisavalt ruumi, et ennast pöörata. Amanda tegi seda. Pool pööret. Istuva mantlis mehe ees seisis kõrvuti kaks inimest. Teineteise poole seljaga. Nende vahel oli käe jagu ruumi. Mantlis mees lükkas istudes põlved laiali. Temast paremal istuv naine heitis mehele pahase pilgu ja keskendus siis uuesti põlvedele seatud sülearvuti ekraanile. Vasakul istuv noormees mängis telefonis videomängu. Nad eirasid meest. Või vähemalt püüdsid seda teha.

Amanda avas telefoni, valis esimese eelprogrammeeritud taimeri ja käivitas selle just siis, kui rong liikuma hakkas.

Taimerisse oli sisestatud 1 minut ja 13 sekundit – keskmiselt kulus just nii palju aega rongi uste sulgumisest 96. tänaval kuni nende avanemiseni 86. tänaval.

Kui Amanda veel tööl käis, oli ta hooldekodu juhataja, ta oli ametiredelil tõusunud hooldajast suure kompanii ühe üksuse juhiks. Juba ammu oli ta aru saanud, et millegi saavutamiseks peab ta maha istuma ja oma plaani kirja panema. Samm-sammult. Sel moel lõpetas ta õhtukooli. Sel viisil saavutas ta tööl edutamise hooldajate juhiks, seejärel asejuhatajaks ja lõpuks juhatajaks. Sel viisil kavandas ta oma maale ja visandeid ning töötas nende kallal hiliste õhtutundideni. Sel viisil planeeris ta ka mõrva, mille kavatses nüüd sooritada.

Amanda heitis mehe poole veel ühe pilgu. Ta ei kartnud, et mees võiks ta nii lähedalt selja tagant või küljelt vaadates ära tunda. Kui ta just püsti ei tõuse, ei näe ta üheski aknas naise näo peegeldust. Amandal olid jalas ketsid ja mustad avaralõikelised dressipüksid, seljas kohev jope ja selle all kapuutsiga dressipluus. Niisuguses riietuses polnud ta silmatorkav.

Sellel liinil oli kolm peatust, mis oleksid võinud sobida. Ajastamine pidi olema täiuslik. Lask täpselt uste avanemise ajal. Ümbritsev inimmass varjaks tema sihtmärgi. Siis võiks ta kiljatada samamoodi kui kõik teisedki, pillata relva ja tormata pöörasena rongist välja. Tulistamine rahvast täis vagunis põhjustab paanika, meeletu trügimise turvalisuse poole. Ta oleks üks naine inimmassis, kes püüab võimalikult kiiresti pääseda rongist välja, trepist üles ja jaamast tänavale, pea maas, ja mitte keegi ei tunneks teda ära. Mitte ükski pealtnägija, mitte ükski turvakaamera. Ta oleks avalikus kohas, kuid samas peidus.

Järgmine peatus on 86. tänaval. Taimeri järgi on selleni jäänud kümme sekundit. Kümme sekundit uste avanemiseni.

Amanda pööras kergelt pead ühele ja teisele poole uurimaks, kes kavatsevad väljuda. Ta ei tahtnud ennast paljastada. Tema ja sihtmärgi vahel pidi olema inimesi. Paistis, et tema ja mehe vahel seisev paar jääb vagunisse.

Rong pidurdas ja peatus. Tosin inimest väljus ja uus tosin tuli peale. Ülikonna ja vihmamantliga mees, käes suur pooleldi kokku pandud vihmavari, astus vagunisse ja jäi seisma otse Amanda kõrval, selg naise poole. Uksed sulgusid, rong hakkas liikuma ja ta käivitas teise taimeri.

Üks minut kakskümmend kaks sekundit, kuni uksed avanevad 79. tänaval. Pikim keskmine sõiduaeg Times Square’i peatuste vahel. 79. ja 72. tänava vahe oli minut ja viisteist sekundit, kuid 79. tänava jaamast oli parem välja pääseda. Polnud mõtet hinnata keskmist sõiduaega 72. tänavalt Times Square’ile, kuna rong võttis seal teiste rongide pärast tihti hoogu maha, sest jaam oli nii rahvarohke.

Sellest lähtuvalt oli ta koostanud plaani, üksikasjaliku.

Nüüd oli aeg käes.

Taimer näitas viiskümmend üks sekundit.

Amanda hingas sügavalt sisse, aeglaselt välja ja pistis käe jope taskusse. Võttis revolvri kätte. Ta kindad olid küll õhukesest nahast, kuid sõrme päästikule libistamine nõudis ikkagi hoolikust, et nahk ei takerduks.

Kaks reisijat tema kõrval seisid endiselt seljaga teineteise poole, pilu nende vahel oli alles. Ta nägi sihtmärgi pead alla vaatamas – ta oli keskendunud telefonile.

Rong hakkas pidurdama.

Viisteist sekundit uste avanemiseni.

Viisteist sekundit päästikule vajutamiseni.

Rongirataste kloppadi-klops rütm aeglustus kiiruse vähenedes.

Rong väljus tunnelist. Vagunis läks valgeks. Amanda heitis pilgu aknast välja. Perroon oli rahvast täis. Mõned inimesed temast paremal hakkasid teiste vahelt ukse poole trügima.

Terase kriiksumine, kui pidurid kõvemini haardusid.

Kaheksa sekundit.

Klops-klops.

Ta pöördus sihtmärgi poole.

Viis sekundit.

Klops ... klops.

Amanda hingas sügavalt sisse. Hoidis hinge kinni.

Kolm sekundit.

Klops ... ... ... klops.

Amanda tõmbas revolvri taskus vinna, kuid siis kuulis ta seda ...

Mehe pea nõksatas üles. Ta vaatas Amandale otse silma.

«Teie,» ütles ta püsti tõustes.

Amanda hakkas relva välja tõmbama, kuid jättis selle kõheldes pooleli. Mees oli teda näinud. Ta oli temaga rääkinud. See võis tähelepanu tõmmata. Kui ta nüüd meest tulistab, võivad inimesed märgata teda seda tegemas. Pärast perekonna kaotamist tuli Amandal ette päevi, kui ta ei rääkinud mitte ühegi inimesega. See mees, Wallace Crone, oli viimane, kellega ta oleks tahtnud rääkida. Kuid nüüd pöördus mees Amanda poole, ta hääl raputas naise otsekui pikast unenäost üles. Rongijuht vajutas kõvasti pidurit, see lõi Amanda tasakaalust välja.

Kõhkluse hetk oli piisavalt pikk, et anda Crone’ile eelis ja rikkuda tema võimalus. Mees seisis, hoides Amandat jopehõlmadest, ja karjus: «Appi! Politsei, appi!»

Ta tõukas Amandat ja naise kukal tabas üht posti.

«Lase mind lahti,» ütles Amanda.

Mehe nägu oli otse tema näo vastas. Ta tundis tema hingeõhus kohvi hõngu. Mees krigistas hambaid ja hüüdis uuesti appi.

«Appi! Kutsuge keegi politsei!» karjus ta.

Amandal õnnestus relv välja tõmmata. Ta hoidis seda madalal, mehe pilgu alt eemal.

«Mis siin toimub?» hüüdis üks hääl. See oli madal ja käskiv. Mees. Võmm. Transpordipolitsei. Amanda kuulis, kuidas ta neile läheneb.

Ta poetas relva märkamatult kõrvalseisva ärimehe suure poolavatud vihmavarju sisse. Mees eemaldus kiiresti, jälgides päranisilmi toimuvat – teadmata, kas sekkuda või kui, siis kelle poolel.

Amanda kaotas tasakaalu ja vajus tahapoole. Crone tema peale.

Ta nägi nende kohal kõrguvat politseinikku, kes sikutas Crone’i käest ja küsis, mis pagan siin toimub.

Crone ei teinud temast välja ja ütles püsti saades midagi hoopis muud. Midagi, mida Amanda oli kuulnud teda sadu kordi ütlemas. Kuid nüüd, kui need sõnad lõhkusid tema kaotuse ja üksinduse vaikuse, kõlasid need eriti õõnsalt, otsekui vanade kontide klõbin.

Ta polnud uskunud neid sõnu esimest korda kuuldes. Ta ei uskunud neid ka praegu.

«Mina ei tapnud teie tütart.»