Mallukas meenutab abielulahutust: hakkasin aina rohkem leidma ennast mõttelt, et midagi on valesti

Mallu Mariann Treimann Foto: Madis Veltman

Mallu Mariann Treimanni uus raamat «Salapäevik: kõigile lugemiseks» on üdini aus ülestunnistus, mis autori sõnul võib koguni mõne pettunult pead vangutama panna.

«Ma olen aastaid enda eraelu kogu maailmaga jaganud. Pean tunnistama, et kuigi fassaadiblogija ma päris kindlasti pole, siis hämaraid tegusid ja teie kõigi eest maha vaikitud sündmusi on viimastel aastatel juhtunud omajagu. Ma olen jätnud väga palju rääkimata. Olin enam kui veendunud, et ma neil teemadel ilmaski oma suud ei paota ja kui jeerum annab, saan suurema osa neist endaga hauda kaasa võtta, ega pea seda osa oma elust kunagi avalikult tunnistama,» selgitab Mariann Treimann raamatu kaanel selle saamislugu. «Kuni ühel hetkel tõstis minus pead tunne, et ma pean selle endast välja rääkima. Lihtsalt pean ja kõik. Et sellest kõigest lõpuks päriselt edasi liikuda.»

Loe raamatust katkendit!

***

Mallu Mariann Treimann, «Salapäevik: kõigile lugemiseks». Foto: Raamat

lugu sellest, kuidas kõik oli ju tegelikult korras

Võiksin nüüd asja enda poole pealt pehmendada (et mitte jumala eest ise süüdi olla) ja öelda, et meie abielu läks näiteks selliste pisiasjade nahka nagu fakt, et mingil hetkel avastas Kardo enda jaoks uue päevarežiimi, mis hõlmas öö läbi arvutis mängimist ja päeval kahe lõunaune tegemist (issand jumal, ta lihtsalt pani ju lapsi magama!). Säärase elukorralduse tõttu me enam eriti palju kokku ei puutunud.

Või hakkas mulle järsku vastukarva käima see, et olin sujuvalt terve majapidamise ja elu organiseerimise enda kaela võtnud. Muuseas, täiesti ise. Mul on juba kord selline komme, et tahan ise otsustada, millal, mismoodi ja kuidas asjad toimuvad. Või kas ma just nii väga tahan, aga igal juhul olin selle rolliga harjunud täpselt kuni hetkeni, mil ma äkki enam ei jaksanud. Ei jaksanud enam otsida töömehi ja valida vannitoaplaate, taielda kindlustustega või mõelda, kuhu puhkama lähme ning mis värvi elutoa seinad värvida (ja kes neid värvima hakkab).

Ehk peaksin süüdistama hoopis seda, et kuna me noorena polnud omavahel õieti tutvunudki, kui juba riburada pidi lapsi hakkasime saama, siis avastasin alles nüüd, et peale laste ja olmeelu meil tegelikult polegi midagi omavahel rääkida? Mäletan üsna täpselt üht korda, kui mu sõbrannad olid kinkinud meile mingisuguse kohtinguõhtu: nemad hoidsid lapsi ja meie läksime restorani sööma. Ma ei tea, kas me seal paar tundigi olime?! Ma suutsin terve aeg mõelda ainult sellest, et tahaksin koju minna, sest meil pole teineteisele mitte kui midagi öelda. Istusime seal oma viisakate naeratustega ja rääkisime ilmselt lastest, mina aga lugesin veinipokaali külge klammerdudes salaja minuteid. Huvitav, kas Kardo mõtles samamoodi?

Või siis võiksin ma süü veeretamise asemel natukene ennast analüüsida ja mõista, et mul puudus absoluutselt igasugune oskus enda tundeid analüüsida ning sõnastada. Olen lihtsalt sellist tüüpi inimene, et võtan vaikides kohustusi aina juurde ega kõssa üle pea kasvavast koormast poole sõnagagi enne, kuni ühel hetkel tunnen, et mina enam ei suuda ega taha. Nagu te ilmselt aru saanud olete, võin ma üsnagi võimukas olla, aga sellist asja nagu naiseks olemise kunst ma toona veel ei vallanud.

Okei, kes mind vähegi teavad – palun ärge naerge! Ma tean, et ma ei ole siiani mingisugune naiselikkuse etalon. Mõtlen lihtsalt seda, et tollal ma ei olekski osanud kellelgi end abistada lasta. Olin lihtsalt selline intensiivne ja «mina tahan nii!» suhtumisega. Ausalt öeldes tundub see mulle endalegi väsitav ja kuskilt maalt isegi häiriv. On ju narr kurta, et kõik oli minu õlul, kui ma asjadel kunagi teistmoodi minna ei lasknud. Mina ise aina otsustasin ja tahtsin. Soovisin, et mind koheldakse õrna daamina, ent käitusin nagu kõige alfaisasem rekamees, keda Maarjamaal iial nähtud.

Ühesõnaga, seda «süüdlast» võib otsida nii siit kui sealt, aga mõtet sellel enam pole. Edasi läks igatahes nii, et hakkasin aina rohkem leidma ennast mõttelt, et midagi on valesti. Hakkasin hinges tundma mingisuguseid teravaid puudujääke, mis takistasid mul olla õnnelik. Aga isegi parima tahtmise juures ei osanud ma näha, mis see sindrinahk täpselt on, mis mulle selles olukorras ei sobi.

Mis siis muud kui läksin tagasi selle raja peale, kus kinnitasin endale, et kõik on kõige paremas korras. Ja kui ma midagi siin ilmas oskan, siis on selleks sisemonoloogide vaigistamine ning muude asjadega tegelemine olukorras, kus enda mõtted peas kuidagi keerulised tunduvad. Meil on kodu, meil on kolm toredat ja tervet tütart, me ei tülitse mitte kunagi, mu mees jumaldab mind silmanähtavalt, ta on suurepärane isa, me ei ütle iial teineteisele halvasti. Seega on kõik ju hästi, eks?

Vot see tegigi asja minu jaoks keeruliseks. Mis siis, et pärast laste magama panemist veetsin parema meelega õhtu blogi kirjutades või sõbrannadega restoranis lobisedes. Mis siis, et ma ei mäletanud enam, millal me viimati koos magama läksime või diivanil kaisus telekat vaatasime. Mis siis, et ma ei mäletanud enam sedagi, millal ma viimati mingisugust õnne või kurbust esimesena talle jagama oleks läinud. Mis siis? Me ju ei tülitse kunagi!

«Kardo, kas sa kavatsed kunagi tööle ka tagasi minna?» uurisin umbes aasta pärast Marta sündi.

«Miks? Sul ju on raha,» vastas ta muretult, tõstmata pilku ekraanil püssiga ringi jooksvatelt mehikestelt.

Tõsi, blogimajandus oli juba aastaid tagasi niimoodi käima läinud, et palgatöö mind enam ei meelitanud, ja kuna nõnda järjest lapsi olime saanud, oli tema aastateks isapuhkusele jäänud.

Rahas asi otseselt ei olnudki. Küllap tundsin enda sees juba siis, et ei taha enam olla see ainukene vastutav isik. Ma ei taha olla 24/7 ühes majas inimesega, kellega me tegelikult koos aega ei veeda. Ma pigem soovisin olla üksinda kodus kui tunda ennast üksikuna kodus, kus teoreetiliselt viibis ka minu kaaslane ja abikaasa. Teoreetiliselt, sest see tunne oli ammu kadunud. Millal? Seda ma öelda ei osanud ega ausalt öelda proovinudki. Nagu konkreetsele ajahetkele täpselt osutamine midagi muutnud oleks…

Korraga ajas see mind närvi. Neid põhjuseid, mida just loetlesin, ei olnud ma kordagi endale tunnistanud ega nende peale isegi mõelnud. Sellest vestlusest võis isegi mingi tülilaadne asi tekkida, kuid üsna pea olin suutnud endale uuesti selgeks teha, et MEIL ON JU KÕIK HÄSTI ja minust on ääretult ebaviisakas teist palgatööle ajada, kui ma isegi seda teha ei soovi. See on mu iseloomu järjekordne taak: hakkan alati teisele vabandusi leidma ning iseenda soove ja mõtteid alla suruma.

Ja tal oli ju õigus – ma saingi kõigega väga hästi hakkama, mis ma ikka probleeme tekitama hakkan? Don't fix, what isn't broken!