Kirjanik Paavo Kangur kirjutas Kajar Lemberi kohtusaagast raamatu

Paavo Kangur. Foto: Erakogu

Kirjanik Paavo Kangur on oma uue teose «Lõbustuspark» keskmesse seadnud poliitik Kajar Lemberi kohtusaaga. Raamat ei ole pelgalt dokumentaalne ülevaade juhtumist, vaid pigem sügavam analüüs Eesti ühiskonna ja õigussüsteemi toimimisest. Kanguri jaoks oli see võimalus käsitleda suuremaid teemasid – kuidas Eesti riik toimib ning kui ratsionaalne see on.

«Tahtsin ammu kirjutada mõne juhtumi põhjal case study ehk juhtumõpet,» selgitab Kangur oma motivatsiooni. «Mul on tunne, et meie, see on Eesti ühiskond ja riik, on äärmiselt ebaratsionaalsed ja see hakkab ohustama meie ellujäämist riigi ja rahvusena.»

Lemberi juhtum näibki Kangurile kui absurdse ebaratsionaalsuse peegel. «Üheksa aastat käia kohut 9-eurose juuksuri arve tõttu on ebaratsionaalne mõlemalt poolt vaadates,» rõhutab ta. Kanguri arvates oleks juhtumit saanud lahendada paari nädala jooksul, kuid Eesti õigussüsteem vajutas asjale aastaid kestnud menetlusprotsessidega hoopis teistsuguse pitseri.

Paavo Kangur, «Lõbustuspark». Foto: Raamat

Altkäemaks või tänu?

Kangur arutleb ka altkäemaksu ja tänu erinevuse üle, märkides, et ühiskonnas tuleb neid mõisteid paremini eristada. «Altkäemaks eeldab äriplaani olemasolu. Kommikarbi viimine ei ole altkäemaks, see on tänu. Me peame tänulikkusel ja altkäemaksul hakkama vahet tegema,» selgitab Kangur, tuues näiteid absurdsetest kohtumenetlustest. «Kui aferist kõnnib mööda Tartut plaaniga ehitada üle Emajõe sild 100 miljoni eest ja lubab 10 miljonit otsustajate vahel ära jagada, siis see on altkäemaks, kuna seal on ekvivalentsussuhe,» toob ta näiteks. «Aga Lemberi juhtum polnud selline.»

Poliitilised tagamaad

Kangur leiab, et Lemberi kohtusaaga peegeldab sügavaid poliitilisi vastuolusid, mis ulatuvad kaugele minevikku. «Ma väidaks, et Kajar Lemberile ära panemine eesmärk oli Rahvaliidule ära teha. Ma arvan, et Kajarit võeti kui Villu Reiljani reinkarnatsiooni,» sõnab ta. Kanguri sõnul põhjustas Lemberi saaga lõpuks Rahvaliidu lõhenemise ja selle tulemusel sündisid uued poliitilised liikumised nagu EKRE.

Kangur heidab pilgu ka laiemale poliitilisele maastikule ja küsib, miks Eesti on poliitiliselt nii kaootiline. Ta toob näiteks Keskerakonna lagunemise ja uue partei KOOS tekkimise, lisades, et suure pildina oli Keskerakond eestimeelne, aga kas KOOS on seda ka?

Sissisõda poliitikas

Kangur ei pelga spekuleerida ka Eesti poliitilise eliidi tagatubades toimuvast. «Mul üks kolleeg Eesti Ekspressis armastas teoretiseerida, et KRIPO ja KAPO peavad Eestis varjatud sissisõda mõjussfääride pärast!» Naeruväärsena kõlav idee võib tema selgitusel peegeldada siiski midagi sügavamat, seda eriti, kui mõelda Lemberi juhtumi võimalikule seotusele Andrus Ansipi ja Jüri Pihli konfliktiga.

Kangur ei saa aru, miks Eesti riik kulutab nii palju aega ja ressursse väikeste poliitiliste vaidluste peale. «Kajar ütleb ise, et temaga sõjapidamisse investeeris riik ligi 1,5 miljonit eurot,» märgib ta ja nendib, et tema jaoks jääb arusaamatuks, kas sõda Lemberi vastu pidas riik või ainult mingi kitsas kildkond.

Mis edasi?

Kangur ise ei kavatse loorberitele puhkama jääda. Lauasahtlis on juba viis aastat vedelenud autobiograafiline romaan, mille ta kavatseb lõpuni kirjutada. «Kirjutasin koroona ajal sada lehekülge ära, aga mul ei olnud tükk aega jätkuideed,» tunnistab ta. «Igatahes Kulka raha ei andnud!»