GALERII ⟩ Armin Kõomägi uuest romaanist: mind huvitas inimene, kes ei tunne maad oma jalge all enam ära

Armin Kõomägi esitles 16. septembril Solarise Apollo raamatupoes oma uut romaani «Taevas», mis käsitleb inimese mälu ja identiteeti. Autoriga vestles Kadri Kõusaar. 

Armin Kõomägi, «Taevas». Foto: Raamat

«Taevas» on romaan (lennu)kaardist (mitte)kohtade vahel. Kas nimi passis dikteerib selle, kes me oleme? Kui inimesel puuduvad mälestused, siis kas ta on veel tema ise või avab see ukse võimaluseks olla ükskõik kes? Eriti lennujaamade ja lennukite (siin paiguti kõomäelikult grotesksetes) anonüümsetes ruumides paistab see aga niikuiniigi olevat enam kui võimalik – vali oma mask ja vaata, kas veenab. Võimalik, et taevas on üldse lihtsamad reeglid, eriti kui Maa põleb ja õhuruumid ning riigipiirid vahetuvad kiiremini kui lennujaamade suveniiripoodide T-särgid. Mingil moel sulavad ses Kõomäe ebaõdusas aegruumis kummaliseks fluidumiks Lissabon ja Maputo, Kabul ja Soul, New Delhi ja Melbourne, Brüssel ja Tallinn ning mitmed teisedki (mitte)kohad.

Kõomäe sõnul inspireeris teda inimese suhe maa ja taevaga. «Kusagil 2019. aastal, kui maailm korraks viiruse tõttu pausile pandi, ilmusid netti pildid tuhandetest lennukitest, mis olid pargitud tihedasti üksteise kõrvale nagu autod pilgeni täis kaubanduskeskuse parklas,» meenutab ta. «Selles pildis oli samal ajal midagi ilusat, poeetilist kui ka kurba. Lennuk on ju nagu lind, ta on loodud lendama, mitte maa peal tolmu koguma. Sain aru, et tahan sellest raamatu kirjutada. Mind huvitas taeva ja maa suhe.»

Maa on meil Kõemäe selgitusel kirju, jagatud eri riikide, hõimude, kultuuride ja uskumuste vahel. Aga taevas on üks ja ühine. «Teiseks huvitas mind inimene, kes ei tunne maad oma jalge all enam ära. Kes ei tunne ära ka iseennast. Kas tema süütuse algsätted taastuvad, kui tõstame ta kõrgustesse, aina kuumeneva planeedi kohale? Või on see loll lootus.»