Raamat, mida pole võimalik käest panna enne kui lahendus käes

Foto: Shutterstock

Riley Sageri «Minu viimane vale» räägib suvelaagrist kaduma läinud tüdrukutest ja nende räägitud valedest. See on mu neljas Sageri põnevik, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, New Yorgi osariik. Kuus nädalat ööbikulaagris oli kord iga väikese tüdruku unelm. 13-aastase Emma unustamatu suvi kujunes aga luupainajaks. Ühel ööl tabas tüdruk oma kolm majakaaslast uksest välja lipsamas ning nad ei tulnud kunagi tagasi. Naisest on sirgunud kunstnik, kes kogub vaikselt tuntust sünget põlislaant kujutavate maalidega. Kadunud tüdrukud püsivad kindlalt temaga, peitudes igas teoses. Laagri sulgemisest saab mööda juba 15 aastat ja omanik otsustab selle taasavada. Ta kutsub sinna ka Emma, et too saaks laste kunstitunde juhendades minevikuõudused positiivsete mälestustega asendada. Naine ei saa jätta kasutamata võimalust ringi nuuskida, et omal käel uurida, mis viimasel laagrisuvel juhtus.

Riley Sager, «Minu viimane vale». Foto: Raamat

«Minu viimane vale» sobis hästi suve lõppu vürtsitama. Romaan kulgeb huviküllaselt, jutustades kord täiskasvanud, kord teismelise Emma laagripäevadest, jõudes haripunkti, kui minevik korduma hakkab. Põnevaid kihte ja lahtiharutamist vajavaid valede puntraid jagub uhkesti, kuid ma ei saanud lahti tundest, et lugu narmendab otstest. Kõigi tegelaste teod käivad loogikale risti vastupidi, alates Emma kutsumisest laagrisse, aastaid peidus püsinud vihjetest, kõigi kiivalt hoitud saladustest kuni selleni, et kirjanik otsustas, et raamat vajab armuliini. Ootasin ka veidi grandioossemat lõppu, midagi sagerlikult pahviks löövat. Tal oli tõesti vimka varrukas valmis, aga «Enne pimedat koju» või «Lukusta kõik uksed» tasemele see ei küündinud.

Ööbikulaager oma armsate puidust majakeste, saladusi peitva Keskööjärve ja kõike ümbritsevate paksude metsadega on teose vaieldamatu staar. Atmosfäär haaras juba ennegi endasse, aga lugedes viimast kolmandikku järve ääres, kahe nariga kämpingus, olin valmis, et kohe vilksavad valgetes kleitides tüdrukud akna tagant mööda. Kaduma siiski keegi ei läinud, aga mul ei olnud võimalik raamatut käest panna enne kui lahendus käes.

Kui sa ei ole veel ühtki Riley Sageri raamatut lugenud, siis alusta varasematest, et tajuda, kuidas iga teosega kõhedus kasvab!