Sinijärv soovitab luulekogu: kes loeb, ei kahetse. Kes ei loe, ei teagi, mida kahetseda!

Anu Kree. Foto: Teet Raik

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Anu Kree luulekogu «Valge metsa närv».

Vahel on mul uittunne, et terve Tartu kubiseb pisikestest krullikestest ja pool muueestit takkatraavi. Et krullindad kestavad Eesti luules jo viiendat kümnendit järjest ega anna krõõpsugi järälä. Olen isegi rõõmuga krullindatest osa saanud ja schnitti võtnud, vähemasti alguotsast, maxharnoonsetel aegadel; ei häbene graanigi. Tundub siiski, et renessansliku suurvaimu tuules tulnute ja tulnukate massiiv hakkab laugelt raugema ning eks nõnda olegi elu kiik.

Anu Kree, «Valge metsa närv». Foto: Raamat

Anu Kree uus raamat ei kuku küpsena otse krullindatest. Ei ole siit näha ka miskit heerost, kes pillipuhujana lastekarja igisügavikku juhatama kipuks. Hakkaks kehtestama uut luulekeelt, sisesuunda, põlevsilmset marssi majakale. Ilus ja rahulik luule, maailma praavitama ei tükita, päevapoliitikat loosungeisse ei aeta. Rahustav, aga mitte liftimuusika. Keerulisus pole eesmärk, omaenese vestlus- ja vestmisviis küll. Kõneled tasakesi oma lugejaga ja toimetad sõnad/sõnumid kohale. Eks näis, mis noist pärast saab. Ja maailmast ja mõnest. Kes/mis/kas/kus/kunas/kuidas säält seest leida ovad.

Mul on uuema kodumaise luule suhtes aastaid murenärv erk olnud – no tuim ja tasapaks tundub, tahaks miskit värsket ja üllatavat. Kree ei üllata, aga ta hoiab kätt – kõik pole kadunud, elame edasi, salvestame eluolu ilusamal viisil. Ja küll tuleb siis ka kõik muu. Vahel/vahest on just niimoodi vaja öelda. Kirjutada. Avaldada. Kree pole ju sugugi verinoor autor, aga ta võttis paarkümmend aastat hingetõmbeaega. Mulle meeldivad need tagasitulekud, neis on teatud esiletükkimatut enesekindlust ja –teadlikkust. Kes loeb, ei kahetse. Kes ei loe, ei teagi, mida kahetseda.