/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/10/13773577t1h818a.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Samanta Schweblini «Linnuõgijat».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Mitte üks, vaid paarkend hullu lugu korraga
/nginx/o/2024/09/12/16352293t1h41fb.jpg)
«Nüüd on küll hull lugu käes,» ütleks mu poeg siinkohal. Nendin, et mitte üks, vaid paarkend hullu lugu korraga. Üle pika aja üks novellettide valimik, mis raputab läbi nagu külgkorviga punnvõrr, kus Stephen King, Andrus Kivirähk ja tundmatuks jääda sooviv maagilise realismi klassik on lugeja korraks pulga peale võtnud ning rämistavad olematut otseteed pidi külapoe poole, et katkematusse pidusse linnutoitu, jooki ja jogurtit juurde tuua. Või umbes nii.
Või täpselt nii. Mõned lood on hullult tugevad, mõned natuke leebemad, aga kõik on nagu Motörhead või Ramones kõva argentiinse lisandiga. Et kõva andmine ja ülilühikesed asjad. Samas mitte miniatuurid ega laastud ega proosaluule, ikka pärispäris novellid on. Oskaja käega segatud annused vanast heast ladinaameeriklusest ja uuest heast hoopis millestki muust. On hüva huumorit ja tõsist kurbtust ja päris judinaidtekitavat kraami. Nii palju head kirjandust nii vähestel lehekülgedel leidub harva.
Mul on kaunis raske nende juttudega vastakuti seista ja midagi halvasti arvata. Siin on ülim kontsentraat. Libelobasulge valdav autor kirjutanuks igast viimasest kui tükist raamatutäie ehk vähemalt pool. Schweblinil on justnagu kiire – ta teeb õigest materjalist kange tõmmise ja serveerib selle. Jah, on oht saada korraga liiga suur kogus. Võib õhtute peale ära jagada. Muidu võib juhtuda õnnetus. Kuigi ei pruugi. Juhtuda võib ka õnn. Lihtis lugemisrõõm.
Sisukord oleks muidugi abiks. Nii lühikeste juttude puhul ei ole harilikust meelepildi järgi sirvimisest tolku – aja õiget kohta taga nagu Toots rosinat Kiire väikevenna varrusaia seest.