LÄTI PROOSA ⟩ «Kes sind säärasena armastama hakkab? Vaata end. Noor naine»

Inga Gaile. Foto: Erakogu

Loomingu Raamatukogus ilmus läti kirjaniku Inga Gaile romaan «Ilusad», mille tõlkis eesti keelde Merle Vare. See on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest.

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan «Ilusad» on mõtteline järg autori esimesele romaanile «Klaas». Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. 

«Ilusad» võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. 

Loe raamatust katkendit!

***

Inga Gaile, «Ilusad». Foto: Raamat

Ma tahan rääkida ühe loo. Tahan ära rääkida oma loo. Kuidas ma seda aga tegema peaksin?

Ma võin proovida.

Juhtum on lihtne... Õigupoolest polegi see juhtum. Pigem on see loo kangelase vajadus mõista, mis õieti juhtus. Saada selgust, mis on juhtunud, libisenud läbi tema sõrmede, vorminud augu tema rinda, asetanud ta silmitsi jõuga, mis ei ole, ei saa olla, pole kunagi olnud tema oma. See ei kuulu mulle, ma pole seda valu ära teeninud. Sa ei taipa ju midagi. Lihtsalt ei suuda end kokku võtta ja normaalne olla. Kes sind säärasena armastama hakkab? Vaata end. Noor naine.

Miks siis just noor?

Naine.

Ja miks just naine? Jah, me veel ei tea, kas see on naine või mees.

Inimene?

Inimene. Keegi ei tea veel teda, ei tea tema vanust, sugu ega nime.

Ühel külmal talvepäeval astub inimene kirikusse ja langeb altari ette põlvili.

See pole talvepäev.

Jah, õige, kevad on juba käes. Ometigi on lund väga palju.

Inimesel pole ebamugav langeda kirikus põlvili talvise valguse viirus, mis voogab vitraažklaasist läbi Maarja alandlikult langetatud pea ja oreooli, millest ta pea langetamise hetkel veel teadlik pole, sest...

Siinkohal tuleb märkida, et see pole ikkagi päev. See on hommik. Argipäeva hommik. Ja argipäeva hommikul, mil teised teevad tööd, mil teised äratavad oma ilusaid õrnu lapsukesi ja armsamaid, on inimene purjus. Inimene astub külmal, lumisel esimese kevadkuu hommikul napsisena, ei, purjuspäi kirikusse ja langeb põlvili. Inimene ei tunne end ebamugavalt, sest esiteks, nagu juba öeldud, inimene on napsine ja jook lämmatab tema alatise teisi emotsioone summutava häbitunde. Ja teiseks on kirik tühi. Kuid mitte päris. Kiriku põrandat peseb üks teine inimene. Sellel inimesel on valge rätik peas ja käeulatuses pang, mille seest ta võtab põrandalapi, väänab kuivaks, mähib ümber harja ning peseb sellega põrandat, ilma et heidaks teise, see tähendab, esimese inimese poole pilkugi. Ilma et heidaks pilkugi inimese poole, kes külmal, lumisel talvehommikul astub kirikusse, langeb teatraalselt punase plüüsiga polsterdatud altaripiirdele.

«Ära nüüd vaid uppi vaju,» mõtleb inimene ja seab käed palveks kokku, langetab pea ja ütleb oma palve.

Ja see läheb täide. See läheb tervenisti täide.