:format(webp)/nginx/o/2024/09/13/16355141t1h4616.jpg)
Loomingu Raamatukogu kuldsarjas on ilmunud Juan Rulfo romaan «Pedro Páramo», mille on hispaania keelest tõlkinud Tatjana Hallap. Mehhiko klassik Rulfo oli omal ajal tuntud kui sõnaaher ja seltsimatau tegelane, kes avaldas kõigest kaks lühiromaani ja ühe novellikogu, kuid nende napi paarisaja leheküljege lükkas ta Ladina-Ameerika kirjanduse täiesti uuele rajale.
Juan Preciado annab surivoodil olevale emale lubaduse otsida üles oma isa Pedro Páramo. Seeläbi satub ta Comalasse – külla, mis varem kees elust, ent on nüüdseks välja surnud, ning pole lõpuni selge, kas selle üle valitsevad vähesed alles jäänud elanikud või seal oma elu veetnud inimeste hinged. Nende lugude kaudu avaneb Juanile pilt olnud ajast ning tema isa rollist piirkonna käekäigus.
«Pedro Páramo» on polüfooniline romaan, kus väga olulisel kohal on poeetiline ja müütiline mõõde, kuid avaneb ka Mehhiko tegelikkus XX sajandi esimesel poolel, mil revolutsiooni ajal ja järel maapiirkonnad vaesusid, lokkas mässuliste jõukude omavoli ning õnne asuti otsima linnadest.
Juan Rulfo (1917–1986) ilukirjanduslik pärand koosneb vaid kahest romaanist ja ühest jutukogust, kuid teda peetakse üheks Mehhiko kirjanduse olulisimaks hääleks ja suurimaks Ladina-Ameerika kirjanduse uuendajaks.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/09/13/16355134t1ha898.jpg)
Ma tulin Comalasse, sest sain kuulda, et siin elab mu isa, keegi Pedro Páramo nimeline mees. Seda ütles mulle ema. Ja ma tõotasin emale, et tulen isa otsima, kui tema ära sureb. Kinnituseks, et ma seda teen, surusin ema käsi; ema oli suremas ja mina olin valmis talle kõike tõotama. «Mine teda tingimata vaatama,» soovitas ema. «Ta nimi on see ja see. Ma olen kindel, et tal on hea meel sind tundma õppida.» Tookord ei olnud mul teist teed, kui öelda emale, et otsin isa üles, ja ma ütlesin talle seda ikka ja jälle, ütlesin nii kaua, et pärast nõudis mult vaeva, et oma käsi ta elutute käte vahelt vabaks saada.
Enne surma oli ema mulle öelnud:
«Ära palu talt midagi. Nõua meie osa. Seda, mida ta oli kohustatud mulle andma ja eales ei andnud... Unustuse eest, millesse ta meid jättis, mu poeg, maksku ta sulle kallilt.»
«Ma teen seda, ema.»
Ma ei kavatsenud oma tõotust pidada. Aga siis äkki vallutasid mind unenäomõtted, illusioonid said lennuhoogu. Ja ma kujundasin terve lootuste ilma isanda ümber, kelle nimi oli Pedro Páramo ja kes oli mu ema mees. Sellepärast tulin Comalasse.
Oli lämmatava leitsaku aeg, mil lõõskab seebilillede roisklõhnast mürgine augustituul.
Tee tõusis ja langes: ta tõuseb või langeb, olenevalt sellest, kas minnakse või tullakse. Minejale tõuseb, tulijale langeb.
«Kuidas on selle asula nimi, mis paistab seal all?»
«Comala.»
«Kas te olete kindel, et juba on Comala?»
«Kindel.»
«Miks ta nii kõle välja näeb?»
«Ajad on niisugused.»
Mina lootsin Comalat näha sellisena, nagu ema oma mälestustes, koduigatsuses, õhkamistes oli näinud. Kogu elu oli ta Comalasse igatsenud, tagasi igatsenud. Aga ta ei tulnud kunagi. Nüüd tulen mina tema asemel. Mul on silmad, millega tema kõike nägi, sest vaatamiseks andis ta mulle oma silmad: «Kui sa oled üle Los Colimotese kuru läinud, avaneb sealt väga ilus vaade haljendavale tasandikule, mis küpsest maisist kollendab. Sealt paistab Comala, ta valendab keset maad ja kumab öös.» Ema rääkis salapärase, peaaegu kõlatu häälega, otsekui räägiks iseendaga... Mu ema.
«Kas tohib teada, milleks te lähete Comalasse?» kuulsin ma küsimust.
«Lähen isa vaatama,» vastasin ma.
«Ah!» hüüatas tema.
Ja me vaikisime taas.
Sammusime nõlvakust alla, kõrvus eeslite tuim tammumine. Silmad augustikuu lõõsas uneväsimusest rasked.
«Ta korraldab teile toreda peo,» kuulsin jälle kõrval sammuja häält. «Ta rõõmustab, kui näeb kedagi nii paljude aastate järel, mil siin ühtegi hinge pole käinud.»
Seejärel ta lisas:
«Olge te kes tahes, temal on hea meel teid näha.»
Päikesesäras tasandik oli nagu läbipaistev järv, mille kohal hõljuvas vines vilksatas hall silmapiir. Ja tagapool mägede viirg. Ja veelgi tagapool kõige kaugem kaugus.
«Kas tohib küsida, mis mehi teie isa on?»
«Ma ei tunne teda,» ütlesin ma. «Tean ainult, et ta nimi on Pedro Páramo.»
«Ah! Või nii!»
«Jaa, mulle öeldi, et nii on ta nimi.»
Kuulsin veel ühte «ah’i» muulaajaja suust.
Juhtusin temaga kokku Los Encuentroses, kus ristuvad mitu teed. Ma ootasin seal, kuni lõpuks tuli see mees.
«Kuhu teie lähete?» küsisin talt.
«Lähen sinna alla.»
«Kas te teate Comala-nimelist paika?»
«Sinna ma lähengi.»
Läksin tema järel. Püüdsin oma samme tema järgi seada, kuni ta paistis lõpuks taipavat, et tulen ta kannul, ja aeglustas oma kiiret käiku. Hiljem kõndisime päris kõrvuti, nii et me õlad peaaegu kokku puutusid.
«Ka mina olen Pedro Páramo poeg,» ütles tema.
Lageda taeva all lendas kraaksuv vareseparv.
Teisel pool künkaid langes tee veelgi. Kuum tuul oli jäänud üles seljataha ja meie sukeldusime tuuletusse lõõska. Kõik näis olevat nagu millegi ootel.
«Küll on kuum,» ütlesin mina.
«Jah, aga see pole veel midagi,» vastas tema. «Oodake ära. Comalasse jõudes tunnete seda veel teravamalt. Comala asub nagu hõõguval pinnal, päris põrgu väravas. Räägitakse isegi, et paljud, kes seal surevad, tulevad põrgust tagasi teki järele.»
«Kas teie tunnete Pedro Páramot?» küsisin ta käest. Söandasin seda teha, sest nägin ta silmis usaldusesädet.
«Kes ta on?» küsisin.
«Kehastunud kurjus,» vastas tema.
Ja ta nähvas ilma põhjuseta eeslite poole piitsaga, kuigi need sammusid langeva tee tõttu meist tükk maad eespool.
Tundsin, kuidas ema pilt, mida ma särgitaskus kandsin, soojendas mu südant, nagu oleks temagi higistanud. See oli vana narmendavate servadega pilt; aga minu teada oli see ainus pilt temast. Olin selle leidnud köögikapist, karbikesest, mis oli täis kuivatatud rohtusid: melissilehti, mooruspuuõisi, ruudioksi. Sestpeale kandsin seda kaasas. See oli ainus. Mu ema ei kannatanud pildistamist. Tema meelest oli see nõiatrikk. Ja see paistis õige olevat, sest tema pilt oli nagu nõelaauke täis tikitud ja südame kohal oli üks väga suur, kuhu keskmine sõrm vabalt sisse mahtus.
Tolle pildi tõin kaasa lootuses, et selle pildi abiga isa mu omaks tunnistab.
«Vaadake,» ütles muulaajaja seisma jäädes. «Näete seda küngast, mis paistab nagu seapõis? Otse selle taga ongi Media Luna. Pöörake nüüd sinnapoole. Näete toda kinguharja? Näete? Ja nüüd pöörake tollesse suunda. Näete toda tippu, mida kauguse tõttu õieti nähagi pole? Ühesõnaga, kõik see on otsast otsani Media Luna. Nii-öelda kogu maa-ala, mida pilguga saab haarata. Kõik need maad kuuluvad temale. Jaa, see oli nagu nurisünnitus, et emad tõid meid ilmale viletsuses, kuigi olime Pedro Páramo pojad. Ja kõige veidram on see, et ta ise viis meid ristimisele. Küllap teiega oli nõndasamuti. Oli või?»
«Ma ei mäleta.»
«Käige kus kurat!»
«Mida te ütlesite?»
«Et me hakkame juba pärale jõudma.»
«Jah, ma näen. Mis see siis on?»
«Hulgus. Nii neid linde siin kutsutakse.»
«Ei, ma küsin küla kohta, mis näib nii tühi, nagu oleks ta maha jäetud. Paistab, et siin ei ela kedagi.»
«Mitte ainult ei paista. See ongi nii. Siin ei ela kedagi.»
«Ja Pedro Páramo?»
«Pedro Páramo suri palju aastaid tagasi.»
Oli see õhtutund, kui kõikides külades lapsed mängivad väljas ja õhk kaigub nende kilgetest. Kui mustadelt seintelt peegeldub veel vastu päikese kollakas valgus.
Igatahes olin seda näinud alles eile, selsamal tunnil, Sayulas. Ja olin näinud ka lendlevaid tuvisid, kes oma tiivalöökidega katkestasid õhturahu, nagu püüaksid nad päevast vabaneda. Nad luhvatasid lendu ja laskusid taas katustele ning laste kilked kaikusid sinetavas õhtutaevas neile vastu.
Nüüd olin ma siin, selles hääletus külas. Kuulsin oma samme munakividel, millega tänavad olid sillutatud. Ja mu õõnsad sammud kajasid vastu õhtupäikeses kumavatelt seintelt.
Kõndisin sel tunnil mööda peatänavat. Ma vaatasin tühje maju: mustavad ukseavad, rohtu täis kasvanud. Kuidas see mees ütles olevat selle rohu nime? «Mõru sepirohi. Nuhtlus, mis ainult inimeste lahkumist ootabki, et majadesse tungida. Siin näete seda kõikjal.»
Üle tänavaristmiku minnes nägin salli mähkunud naist, kes kadus, nagu poleks teda üldse olemas. Mu jalad hakkasid jälle astuma ja silmad vaatasid ukseavadest sisse. Kuni salliga naine mulle taas vastu tuli.
«Õhtust,» ütles ta mulle.
Jälgisin teda pilguga. Hüüdsin talle:
«Kus elab donja Eduviges?»
Tema näitas näpuga:
«Seal. Silla juures olevas majas.»
Ma taipasin, et tema hääl oli inimhääl, et tal olid suus hambad ja keel, mis kõneldes väledasti liikus, ja et ta silmad olid sellised nagu kõigil inimestel, kes maa peal elavad.
Oli pimedaks läinud.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)