«Ma ei saanud aru, miks ema oli meelega nii kole»

Kirjanik Slata Roschal. Foto: GEORG WENDT/AFP/Scanpix

Kirjastuselt Puänt on eesti keeles ilmunud Slata Roschali debüütromaan «153 mitteolemise viisi», mille on saksa keelest tõlkinud Elsbeth Hanna Aarsalu. Roschali romaan uurib ühes inimeses ilmnevaid erinevaid identiteediosi, nende omavahelisi kokkusobivusi ning lahknevusi.

Ksenia on venelane, ta on sakslane, ta on juut, ta kasvas Jehoova tunnistajatega, ta on noor naine, ema, kirjanik ja doktorant – ta on seda kõike ja samal ajal mitte midagi. Oma pluralistliku identiteedi uuringutes kogub ta eBay kuulutusi, milles sisaldub sõna «vene», märgib vestluseid üles, jälgib linna peal vene emasid ja Facebookis Iisraeli sugulasi, käib araabia ärides, töötab ühes põgenike psühhoteraapia keskuses tõlgina, meenutab ikka ja jälle lapselikku traumaatilist peataoleku- ja võõraste kontrolli all olemise tunnet, ta puudutab oma keha umbusklikult ja otsib oma olemasolule definitsiooni ja väärtust.

Halastamatu romaanidebüüt (2022), milles on rohkesti kibedat huumorit ja lõikavaid ülestähendusi igapäeva ja iseenda arvel.

Slata Roschal sündis 1992. aastal Peterburis. 1997. aastal emigreerus Roschalide pere Saksamaale, kus autor kasvas üles kakskeelsena. Roschalilt on ilmunud kaks luulekogu, romaanidebüüdi tegi ta käesoleva teosega. Oma tekstides kirjeldab Roschal teravalt-irooniliselt saksa igapäeva, töö- ja peresuhteid ning nooreks kirjanikuks olemise raskuseid.

Loe raamatust katkendeid!

***

5.

Väikese briljandiga kuldne sõrmus, see pidi olema kuskil esimesel korrusel sööklas, kirjutasin otsimiskuulutusi, kleepisin need teadetetahvlitele, kirjutasin üliõpilasfoorumisse, uurisin informatsioonilauast, ega ehk keegi pole kuldset sõrmust, briljandi jätsin mainimata, naine vaatas imestunult ja naeratas ja mul oli häbi. Järgmisel korral oli väikese, üüratu kalli rubiiniga sõrmus (ma olen ju alati öelnud, et ära osta midagi saksa juveeliäridest, telli palun vene kataloogist, vaat siit, ja ongi olemas), sõrmus oli suureks jäänud ja libises sõrmest, kuskil Ostbahnhofi kolmanda ja neljanda platvormi vahel, joogiautomaadi juures, seal, kus õhtuti jooksevad hiired välja saiapuru, aga võib-olla ka sõrmuseid otsima, need peidavad nad joogiautomaadi alla oma sahvrisse.

Slata Roschali romaan «153 mitteolemise viisi». Foto: Kirjastus Puänt

21.

Lugesin toona palju, palju rohkem kui praegu, kuigi samastasin end neljateistkümneaastaselt liialt Dostojevski Raskolnikovi või Nietzsche Übermensch’iga, mul puudus täielikult raamatute kontekst. Oma perest olin ainuke, kellele Dostojevski, too epileptik, meeldis. Isale pakkus see nalja, ta küsis, kas pean end ka teistest paremaks ja kas mul on kirves käepärast, ma vaikisin. Meil oli palju raamatuid, loeti meelsasti, aga naiivseid asju, loeti lugemise pärast, raamat kui sümbol ja vaba aja tegevus. Kaasaegset kirjandust vanemad ei ostnud, ainult neid raamatuid, mida nad olid kooli ajal lugenud.

Kummalisel kombel oli meie raamaturiiulis ka «Läänerindel muutuseta», mille peategelased on ju prostituudid ja alkohoolikud. Kui ma ei eksi, siis on Mandelštam öelnud, et lapse esimene raamaturiiul määrab lugemismaitse alatiseks. Nooruses kirjutas mu isa luuletusi, käis rokk-kontsertidel, tema kaudu tutvusin DDT-ga. Siis aga loobus isa kõigest sellest kui oma ilmalikust minevikust ja elutoas olevad CD-d haihtusid. Minu luuletusi ta ei lugenud, tema luuletused olen unustanud. Emal puudus arusaam abstraktsusest, maalidel tahtis ta näha ilusaid maastikke ja ilusaid inimesi. Kõik muu oli ema sõnutsi filosoofiline – filosoofial aga polnud tema arvates kunstiga mingit asja.

Mul polnud niisuguseid lokke nagu emal, olin täiesti teistsugune ja ema armastas mind vähem kui venda. Isa armastas mind rohkem, aga oli emast täielikus sõltuvuses, temata ei langetanud isa ühtki otsust. Mõnikord kontrollis isa, mis raamatuid olin raamatukogust laenutanud, käis laenutusnimekirja läbi, võttis Freudi ja Nietzsche ära. Või siis kuulas mu omatehtud CD-sid ja peitis Silbermondi (kellel oli roki poole kalduvaid lugusid) magamistoa kõige kõrgemale riiulile. Raamatutest oli mul üpris ükskõik, laenutähtaja eel pidi ta need mulle ikkagi tagasi andma, sain nad raamatukogus lõpuni lugeda, aga plaatide asjus polnud midagi teha.

Vihkasin seda, kuidas ema tuli pühapäeviti meikimata hommikust sööma, ma ei saanud aru, miks ta oli meelega nii kole, miks tahtis, et näeksime ta heledaid ripsmekarvu. Veel vihkasin isa lühikesi velvetpükse, mille alt paistsid pahkluud, vihkasin venna pesemata juukseid, talle ei meeldinud duši all käia. Kord vihkasin neid kõiki, kord armastasin, kordamööda.