Epp Petrone: 7 asja, mida ma «Mahtra sõda» täiskasvanuna üle lugedes märkasin

Eduard Vilde 1911. aastal. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Eduard Vilde «Mahtra sõda» on lugu higist, verest ja soolveest.

Muidugi olen seda ka kunagi kooli ajal kohustuslikus korras lugema pidanud, sel ajal ei läinud see lugu mulle nii väga korda kui nüüd. Tõsi, siiani mäletasin rusuvat lõppu. Sõna «kadalipp» tähendus sai tänu sellele valusalt selgeks.

Tegelikult jätsin nii tookord kui ka nüüd korralikult läbi lugemata selle päris lõpupeatüki (1856. aasta talupojaseaduse rakendamise ja mõjude üle heietamise). Üldse arvan ka praegu, et «Mahtra sõjas» on kohti, mille toimetaja oleks võinud välja võtta, vähemasti lisapeatükkide materjaliks panna. Mõtlen, mismoodi see romaan omal ajal ilmus, lehesabas, ilma toimetajata, kuuldavasti olla jooksupoiss kirjaniku ukse juures oodanud, et värske portsuga kohe ladumisse joosta. Mõtlen ka, kuidas lehelugejad igal hommikul ootasid. Ilmselt ikka vahepeal pettusid ka. Ootasid Võllamäe Päärna ja Huntaugu Miina armulugu, aga said nädal aega järjest seaduseteemasid. Või oli see kõik neile põnev? Arvatakse, et «Mahtra sõda» oli Eestis üks suuremaid sõjaõhutajaid, täpsemalt 1905. aasta revolutsiooni eelse mässumeelse õhustiku tekitajaid.