«Sa tead, et me ei räägi sellest»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Islandil elava soomlannast kirjaniku Satu Rämö uus põnevik «Jakob». Romaan esitab küsimuse: millisel hetkel ei valita enam vahendeid isegi parimate kavatsuste korral?

Politseiuurija Hildur Rúnarsdóttiri kodukandis Ísafjörðuris on käes aasta kõige pimedam ja rahulikum aeg. Jõulude lähenedes vapustab kogukonda aga ootamatu sündmus – lõhekasvandusest leitakse mehe laip.

Satu Rämö, «Jakob». Foto: Raamat

Hildur ja tema töökaaslane, soomlasest politseipraktikant Jakob Johanson jõuavad vaevu alustada kuriteo uurimist, kui teises kauges Islandi maanurgas pannakse toime uus kummaline vägivallategu. Ja peagi kolmas. Lausa müstiliseks teeb need kallaletungid seos Islandi muinaslooga jõulude eel mäestikust alla laskuvatest jõuluvanadest…

Töö kõrvalt valmistub Jakob uueks kohtuprotsessiks oma vanemlike õiguste kaitsmise nimel. Ta tahab saada õiguse oma pojaga normaalselt kohtuda ja suhelda. Kui kaugele on ta valmis minema? Just sellele mõtleb Hildur, kui saab Soomest kurjakuulutava telefonikõne.

«Jakob» on kolmas osa Satu Rämö Soomes ülimenukaks osutunud nordic noir’i vaimus krimisarjast, mida on kodumaal müüdud üle 500 000 eksemplari. Sarja avaraamat «Hildur» ilmus eesti keeles 2023 ning teine osa «Rósa ja Björk» 2024.

Loe raamatust katkendit!

***

Ísafjörður, detsember 2021

Noorema õe lühikeseks lõigatud juuksed kõdistasid kriminaalpolitseinik Hildur Jónasdóttiri põske. Juuksed lõhnasid arbuusi järele. Hildur pigistas tugevasti ja tundis Björki laiu õlgu paksu talvemantli all. Björk Holm. Hildur võõrastas ikka veel veidi noorema õe uut nime ja püüdis sellega harjuda. Või ega see enam teab mis uus olnudki, Björk oli olnud Holm palju kauem aega kui Rúnarsdóttir. Pärast Fääri saartele saabumist oli ta saanud uue perekonnanime. See oli olnud tädi Hulda endise mehe perenimi.

Hildur hoidis õde pikalt oma embuses. Ta poleks tahtnud teda üldse lahti lasta, kuigi teadis, et lahkumishetke ei saa lõpmatuseni edasi lükata. Palju õigem olnuks plaaster kiiresti lahti tõmmata – jätta Björk lennujaama peasissekäigu juurde ja sõita ise otseteed tagasi tööle asula politseijaoskonda. Ent Hildur ei suutnud nõnda teha. Nad olid teineteisest üle kahe aastakümne lahus olnud, ja pärast seda tundus iga lahusoleku hetk hinge muserdavat.

Poolteist aastat tagasi oli Hildur pärast paljusid otsinguid leidnud oma noorema õe Fääri saartelt. Algul oli Björk olnud vapustatud üldse kolmanda õe olemasolustki ja sellest, et Hulda, keda ta oli oma kasuemaks pidanud, oli hoopis ta tädi. Björk oli teadnud, et ta pärisema oli surnud, aga pikemalt polnud sellest Huldaga kunagi juttu olnud. Õigupoolest ei olnud Huldaga räägitud millestki muustki. Hulda oli olnud vaikne ja elanud justkui omaette maailmas. Björk polnud siiski põrmugi kahelnud Hilduri räägitu tõelevastavuses. Nende vahel oli tekkinud otsekohe usaldus. Hildur mäletas seniajani noorema õe sõnu, kui too oli neile esimest korda kohvi keetnud: «Sa tundud nii tuttavana.»

See tunne oli olnud vastastikune. Oli olnud imeline leida kadunud õde nii pika aja järel.

Mõne inimesega lihtsalt on nii, et kahe avanenud meele vahele tekib sild otsekui silmapilgutusest. Kohe esimeste sõnade järel tundub, nagu oleks teine kogu aeg seal olnud. Nad olid Björki köögis pika perelaua ääres rääkinud päevade kaupa kõigest juhtunust. Hildur rääkis kõigest, mis ta oli nende minevikust teada saanud, ja Björk oli rääkinud oma mälestustest.

Õdede lapsepõlv Fääri saartel oli olnud raske. Hulda oli küll hoolitsenud Rósa ja Björki eest, ent tundetasandil neist eemale jäänud. Oli olnud vaikne ja endasse tõmbunud. Mäluhaiguse sümptomid olid hakanud juba varakult ilmnema ja kontroll oma elu üle libises tal lõplikult käest, kui õeksed hakkasid teismeikka jõudma. Tüdrukud pidid varakult õppima iseseisvalt kõigega toime tulema. Nad olid käinud ise kaupluses, teinud süüa ja koristanud kodu. Keegi polnud neile kojutuleku aegu määranud ega nende minemisi jälginud.

Hildur oli oma politseitöös rohkesti samalaadseid saatusi näinud. Kriminaalpolitseiniku ameti kõrval tegeles ta lastekaitsega, vastutades peamiselt kadunud ja oma teed läinud laste otsimisega tegeleva üksuse töö eest.

Saatuse irooniana selgus nüüd, et ta oma nooremad õedki olid ilma hooleks jäänud ja pidanud liiga varakult täiskasvanuks saama.

Björk oli olnud Islandilt lahkudes alles nii noor, et ta ei mäletanud noist aegadest õieti midagi konkreetset. Esimesed lapsepõlvemälestused pärinevad enamasti ajast, kui laps on vähemalt kolmeaastane. Björk oli olnud traagilisel hetkel kuueaastane. Ta rääkis mõnikord meelde tõusvaist mälupiltidest autosõidu kohta pimeduses auto rappuval tagaistmel, kuid ta ei osanud seada neid mälestusi ajalisse järjestusse ega seostada neid teiste sündmustega. Mälujäljed olid tõenäoliselt kustunud. Uude keelekeskkonda ja uute inimeste keskele siirdumine oli arvatavasti mälupilte segi ajanud.

Hulda ei olnud tüdrukuile kunagi rääkinud tõtt nende emast ega midagi muudki nende minevikust Islandil. Nüüd oli juba liiga hilja küsimusi esitada, sest Hulda oli aasta algul surnud. Pärast seda oli Björk otsustanud naasta Islandile. Ta oli rääkinud soovist olla Hilduri lähedal, ja ta oma sõnade järgi ei olnud pärast Hulda surma Fääri saartel enam midagi, mis teda seal kinni oleks hoidnud.

Björk oli viimase aasta kestel öelnud Hildurile korduvalt, et nende kohtumine tõukas muutused liikvele ja et ta oli tundnud vajadust oma plaanid kindlasti ellu viia, et need ei jääks vaid unistusteks. Björk oli kogu oma täisea kestel pidanud Fääri saartel lambakasvatustalu, nüüd aga müüs ta lambad, jättis maja tühjaks ja kolis Islandile ning hakkas töötama meditsiiniõena. Seda ametit oli ta Fääri saartel õppinud ja kutsetunnistuse saanud. Tal ei olnud küll veel püsivat töökohta, kuid uskus selle peagi saavat. Ta oskas keelt ja meditsiiniõdedest oli puudus. Praegu töötas ta ajutiselt asendusõena Reykjavíki keskhaiglas. Ajutised asendusõed olid haiglates nõutud tööjõud eriti puhkuste hooajal.

Hildur teadis juba, et Björkile meeldis heegeldamine ja tööst vabal ajal harrastas ta kikkpoksi, luges palju krimiromaane ja vaatas teleris ära kõikvõimalikud politseisarjad. Björk oli tavatult huvitunud Hilduri tööst. Hilduri meelest oli see tore.

Ísafjörðuri väikese lennujaamahoone tagaseinas oli kaks ust. Lõunapoolsest uksest pääses saabuvate lendude terminali, põhjapoolne oli ette nähtud lennukile minejaile. Björk ei kavatsenud koju lennata, vaid tahtis võtta lennuväljalt rendiauto.

Koroonapandeemia järel olid autorendifirmad suurema osa oma veeremist maha müünud, aga nüüd, kui piirangud hakkasid vähehaaval kaduma, oli reisimine elavnemas. Jõuluhooaja lähenedes üritati järelolevad autod võimalikult tõhusalt teenima panna. See tähendas autode paigutamist ka väiksemaisse asulaisse. Björkile, kelle oma auto oli parajasti hoolduses, sobis see väga hästi.

«Oleks olnud tore siin pikemalt viibida, aga ma lubasin töövahetusi oma hooleks võtta. Praegu pakutakse palju asendajakohti.»

Hildur sai õest aru. Ses suhtes olid nad Björkiga ühesugused: tööpäevadel ei olnud suurt vahet, kui kodus keegi ei oodanud.

«Kas me lähme siis lihavõttepühade ajal?» küsis Björk. Ta kulmude vahele tekkis väike püstjoon. Hildur oli märganud seda alati tekkivat, kui Björk keskendus millegi üle mõtlema.

Hildur noogutas otsustavalt. Pikk lihavõttepuhkus oli kevade oodatud kõrgkoht. Siis mindi koos peredega lõunamaareisile Kanaaridele või Floridasse või sulguti perekonna suvekodusse sööma hiigelsuuri šokolaadimune ja valjusti ette lugema munade sisse peidetud sedeleid elutarkustega. Hildur ja Björk olid otsustanud, et Hildur lendab koos tädi Tinnaga Fääri saartele. Nad käiksid siis Hulda haual ja Björk näitaks neile tema jaoks tuttavaid kohti.

Hildur märkas, et kell on juba veidi üle kahe. Peagi hakkab päev hämarduma. Björkil oleks kõige parem nüüd kohe sõitma hakata, et ta jõuaks mäestiku teeosad enne selja taha jätta, kui kottpimedus maale laskub.

Hildur tundis, kuidas kujuteldav sõlm ta rindkerel vähehaaval pingule tõmbub. Tuttav ahistustunne, rinda pigistav raskus, mis oli juba mõned päevad teda vaevanud, tugevdas haaret. See sai tähendada vaid üht asja. Tema lähiümbruses olid asjaolud hakanud liikuma asendisse, kus juhtub midagi halba. Varbad külmetasid, oleks pidanud jooksukingade asemel talvesaapad jalga panema. Ta tõusis mõned korrad varvastele, et panna jalgades veri paremini liikuma. Björk tõstis oma jalgade juures lebanud reisikoti selga.

Hildur teadis, et seda küsimust ei peaks ta küsima, ent ta ei suutnud end tagasi hoida.

«Mis Rósast kuulukse?»

Naeratus kadus Björki näolt, ta hakkas ärritunult rendiauto võtmeid käes keerutama ja vaatas kõrvale. Kohendanud kotti seljas, vastas ta pingule tõmbunud huulte vahelt: «Sa tead, et me ei räägi sellest.»