PIHTIMUS ⟩ Miks ma ei suutnud oma isu ohjata ja mida see minuga tegi

Foto: Shutterstock

Hormoonid reguleerivad kõike, alates unest, toitumisviisist, reaktsioonist stressile ja meeleolust. Raamatus «Hormoonid tasakaalu!» räägib ettevõtja ja biohäkkimise teerajaja Davinia Taylor, kuidas parimal võimalikul viisil kõiki meie hormoone optimeerida.

Davinia Taylor jagab sümptomipõhiseid nõuandeid – mida toetab arsti asjatundlik arvamus –, kuidas elustiili häkkimine ja toidulisandid võivad tasakaalustada kortisooli, adrenaliini, dopamiini ja veel muudki, isegi D-vitamiini. Vastused võivad peituda lausa nii lähedal kui köögiriiulil. 

Loe raamatust katkendit!

***

MIKS MA EI SUUDA SÖÖMIST LÕPETADA?

Selles peatükis keskendume järgmistele hormoonidele:

greliin – annab märku, et oleme näljased, ja utsitab sööma

leptiin – ütleb meile, et kõht on täis

insuliin – reguleerib veresuhkrut, vallandub toidu toimel

dopamiin – õnnehormoon, ajendab ihalusi

Davinia Taylor, «Hormoonid tasakaalu!» Foto: Raamat

Kuni paari aasta taguse ajani olin kohutava toidutsükli lõksus. Võitlesin pidevalt kehakaaluga ja olin ALATI näljane. Ma polnud kunagi nii kõhn, kui soovisin olla. 1990. aastatel oli muidugi moes superkõhn «šikk kangelanna», ja mina ei näinud välja sugugi selline.

Olin söömise suhtes nii tundlik, et iga kord, kui ampsu võtsin, tundsin suurt süüd – «Oh jumal, ma ei tohiks seda süüa». Nägin isu enda vaenlasena, see paistis tõestavat, et dieedipidamiseks puudub mul tahtejõud. Aga nagu olen nüüdseks aru saanud – ja selgitan seda käesolevas peatükis – olin äärmiselt sõltuvust tekitavate toitude lõksus. Need muutsid mu ülekaaluliseks, masendunuks ning tegid ILMVÕIMATUKS isu ehk dopamiinist ajendatud ihaluse kontrolli alla saamise.

Selline oli mu tüüpilise päeva söögisedel toona, kui kaalusin 95 kilo ning püüdsin toituda «tervislikult»:

Kell 7. Tõusen, kohvi ei joo – see ajab mind ärevile –, seega võtan kohe kolm Weetabixi kaerapiimaga (see uus taimepõhine trend on palju parem kui tavaline kooritud piim). Või siis panen kausi All-Brani helvestega mikrolaineahju, kuni kogu värk on hea ja pehme, siis asetan peale banaaniviilu, kuna arst käskis mul süüa täisteratooteid ja puuvilja.

Kell 11 hommikul. Kõht on pagana tühi. Tahan täiemahulist Inglise hommikusööki, aga see on ju tõesti kahjulik, kas pole? Selle asemel sirutan käe välja sarvesaia või Vitalite’i (teeb vähem paksuks kui või) ja džemmiga röstsaiaviilu järele.

Kell 13. Olen jõudnud lõunani – hurraa! Lõpuks ometi saan süüa midagi korralikku. Miks mitte salatit, millele pudelist lisan kastet, mis sisaldab vähesel määral küllastunud rasvhappeid; veidi kala ja võib-olla ka kõrvale tillukese (okei, mitte nii tillukese) ampsu musta leiba?

Kell 16 pärastlõunal. Nüüd olen tõeliselt näljane. Ma ei võta šokolaadi, sest see on tervisele halb. Panen kokku tervisliku musta leivaviilu koos kattega, mis sisaldab napilt küllastunud rasvhappeid; vähese rasvasisaldusega majoneesi, singi ja salatiga.

Kell 19. Lõpuks on käes õhtusöögiaeg. Olen teinud oma 10 000 sammu, mis on tõesti tubli (hästi tehtud, mina), seega luban endale Hiina takeaway, et tähistada päeva lõpetamist. Olen rampväsinud.

Kell 22. Ja veel helbeid ja röstsaia!

Nüüd mõtlen – pole ime, et tundsin end rampväsinuna. Seedisin ju pidevalt suhkrukogust suurendavaid tooteid! Peaaegu kõik, mida ma sõin, muutus mu vereringes suhkruks:

• Weetabix – süsivesikud muutuvad SUHKRUKS

• kaerapiim – sisaldab SUHKRUT ja taimeõli, lisaks muutub kaer SUHKRUKS

• röstsai – süsivesikud muutuvad SUHKRUKS

• džemm – üsna ilmne, mis selles sisaldub, kas pole?

• salat – kui aus olla, siis oli see lihtsalt ettekääne pääsemiseks leiva juurde, ja see on süsivesikud, mis muutuvad ... saate ju isegi aru?

Arvasin, et ainus viis energiat saada on süüa süsivesikurikkaid toite. Nagu mulle oli õpetatud, tõstavad need glükoosi taset ja annavad seega energiat. (Kui olete minu vanuses, siis mäletate Ready Breki kaerapõhiste hommikuhelveste reklaami, särava oranži värviga ümbritsetud lapsega. See sõnum, et meil on energia saamiseks vaja süsivesikuid, muidu me ei suuda toimida, sööbis mulle mällu.)

Miks ma ei suutnud oma isu ohjata ja mida see minuga tegi

Tegelikult olin kui lõksus. Rahuldasin pidevalt oma isu toiduga, mis mõjutas näljahormoone halvasti – tõstis veresuhkru taseme väga kõrgele ja siis langetas põrmu, vallandas isuhormoone ja jändas küllastustunde tasemega. Olin täielik suhkrusõltlane, sest ajasin taga kõrget dopamiini taset, mille olin kaotanud, kui loobusin alkoholist. Ma ei saanud tollal sellest aru, kuid häkkisin oma keha tõeliselt kahjulikul viisil, otsides «laksu», mis saabus toiduga.

Ma ei suutnud mõista, miks mu kehakaaluga midagi ei juhtunud – hoolimata pöörasest näljatundest ja «tervislikuks» kiidetud toitude söömisest. Lõppude lõpuks sõin ma arstide sõnul kõiki «õigeid» asju. Ma ei joonud ega suitsetanud, sõin täisteratooteid ja puuvilju. Nii et, jumal hoidku, oleksin ju kindlasti pidanud kaalu kaotama ja tundma, et kõht on täis? Kui kurtsin perearstile muret, et ei suuda kaalus alla võtta, ütles ta mulle: «Oh, asi on lihtsalt teie vanuses. Te saite lapsed, teie ainevahetus on aeglustumas. Võiksite ehk pisut vähendada toidu kalorsust.»

Olgu siis. Püüdsin koomale tõmmata snäkkide arvu ja lükkasin paanikas isu rahuldamise lõunani. Kuid see oli võimatu: ma ei suutnud midagi teha, sest AINUS asi esikohal mu teadvuses oli küsimus, et millal on aeg süüa? Olin sõna tõsises mõttes deemonliku, IHALEVA aju sõnumi kütkes. Mul oli väga raske ja muidugi see neetud värk ei toiminud. Kapituleerusin, sest tundsin, et «nälgin». Isegi kui füüsiliselt polnud võimalik nälgida 163 cm pikkuse juures ligi 89-kilosena. Kuid mu aju signaalid aina käsutasid: süüa, süüa, süüa.

Kõik lõppes nii, et mu vaimne tervis halvenes. Ma ei kaotanud kaalus midagi, seega valdas mind tunne, et «häda mulle, see pole õiglane». Võrdlesin end teistega ja olin meeleheitel. Kui vaatasin inimesi ajakirjas Hello! ja mõtlesin, et mina pole nii hea ja kena kui nemad, toitsin end selle enesevihkamise-elajaga. Olin alles 38-aastane, kuid suures ülekaalus ning kinni voodis, sest mul puudus energia. Mind haaras meeleheide, see tunne, et kindlasti ei saa see nii lõppeda? Just see meeleheide pani mind otsima internetist vastuseid, mis lõpuks avas oma keha häkkimise tee.

Muutis täielikult seda, mida arvasin end teadvat

Kui sattusin lugema Dave Aspreyd, kes on tuntud kui võikohvi väljamõtleja, sai sõna «rasv» minu jaoks uue tähenduse. Nagu kõik need, kes on elanud 1980. ja 1990. aastatel, elasin ka mina täielikus rasvahirmus. Ajupesu tõttu olin hakanud pidama seda saatanlikuks. Kuid kui lugesin internetist usaldusväärseid teadusuuringuid, muutsid need uued teadmised mu hoopis teistsuguseks. Teadmised selle kohta, kuidas keha rasva kasutab, miks ei saa kaalukaotust püüeldes usaldada kalorite lugemist, millised tohutut isu või selle langust põhjustavad hormonaalsed mehhanismid leiduvad ajus.

MCT õli (keskmise ahelaga triglütseriidide lühend) eelistamine kohvile võimaldas mõista, et kõik, mida arvasin toidust ja isust, oli vale. Ühtäkki suutsin jõuda ette oma ihalustest, asendades süsivesikud hommikul kofeiini ja kasulike rasvadega. MCT õli vähendas lausa uskumatult närvilisust, mida ma samuti seostasin kofeiiniga (lõpuks lisasin ka L-teaniini, millest tegin eelevalt juttu ning millest räägin üksikasjalikumalt veidi hiljem).

Sellise kofeiini ja rasva kombinatsiooniga suutsin vabatahtlikult oma aju häkkida, ohjata isu ja täiskõhu hormoone ning tagada endale loominguline ja füüsiline energia, millest mul nii kaua puudu oli olnud. Selleks ei kulunud kaua aega. Kuigi mu reguleeritud isuhormoonid ütlesid, et üles tõustes on vaja «kausitäit helbeid ja röstsaia», kadus see ihalus vaid kolmepäevase MCT õli tarbimise järel. Sain jagu eluaegsest harjumusest ning see tõi mulle arusaama, et oh sa poiss, kõik need võimalused on olemas. See pani mind üha rohkem teada saama ja tegema positiivseid muutusi. Sain aru, et olin võidelnud oma ihalustega kolmkümmend aastat, sestpeale, kui olin väike tüdruk.

Nüüd söön toitumise, vaimse tervise, lihaskasvu ja keha remontimise eesmärgil. Praegu söön mõnuga. Ega tunne end söömakordade vahel näljasena. Kui teiegi võitlete pideva näriva söögiisuga, selle häälega peas, mis ütleb, et olete näljane, kuigi sõite alles pool tundi tagasi; selle meeleheitega, kui püüate kaalu langetada EGA SUUDA, kuigi teete kõike, mida kästi; siis on teil käesolevast peatükist abi loota. Vaadake, mõned aastad tagasi polnud mul asjast aimugi. Keegi polnud mulle rääkinud, kuidas tegelikult hormoonid isu kontrollivad. Arvasin lihtsalt, et tahtejõu puudumine vedas mind alati alt.