Luuleõhtul esitavad noored autorid luuletusi vaimsest tervisest ja elu keerdkäikudest

Joonas Veelmaa oma esimese luulekoguga «Alaska». Foto: Puänt

Kolmapäeval, 25. septembril kell 17 Solarise Apollo raamatupoes toimuval noorte luuleõhtul esitavad 26 noort autorit oma luuletusi, mis puudutavad vaimset tervist, emotsioone ja elu keerdkäike. Luuleõhtut juhib Euroopa luuleprõmmu meistrivõistluste võitja, luuletaja Joonas Veelmaa.

«Luuleõhtu on heaks võimaluseks võtta igapäevast väike paus ja kuulata, millest ja kuidas teised inimesed mõtlevad ja mida tunnevad. Kuna luule on tihedalt seotud isikliku ja emotsionaalse väljendusega, pakub see võimaluse kogeda kellegi teise maailma ja võib-olla seeläbi ka ennast rohkem mõista,» rääkis Peaasi.ee tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa.

«Minu jaoks on võrdselt huvitav see, millest noored kirjutavad, aga ka see, mil viisil nad seda ise ette kannavad. Soovitan luule puhul kohapeale kuulama tulla, sest tekst kõlab kõige paremini ikka autori enda esituses,» sõnas Joonas Veelmaa.

Allolevad luuletused ja paljud teised kõlavad kolmapäeval, 25. septembril kell 17 noorte luuleõhtul Solarise Apollo raamatupoes. Sissepääs on tasuta.

***

Lola Anelle Kupri, 19 a

aga kui praegu on hea,

milleks mõelda homsele

milleks mõelda sellest,

mida ei tea?

*

Theresa Tomingas, 17 a

minu hing ihkab rohkemat,

ma tahan kogeda:

mis tunne on olla terve.

mis tunne on näha selgelt.

mis tunne on hingata vabalt teiste keskis.

mis tunne on see, kui minust ei minda mööda nagu õhust.

mis tunne on olla vaba mõtetest, mis peas juba podisevad supiks.

mis tunne on olla armunud nagu romaanis.

ma tahan elada oma elu nagu romaani, sest romaanis on pisiasjadel tähendus.

*

Kui inimesed oleksid loodud ühtemoodi

Riona Rebecca Laul, 15 a

Kui inimesed oleksid loodud ühtemoodi,

ja kõigi meie DNA kannaks sama koodi.

Siis seisaksime ühtses reas justkui ketilülid,

Puuduks vaidlused ja sõjad, ei oleks ühtki tüli.

Kuid samaväärselt oleks kadund elurõõm ja lust.

Päevades meil poleks sära, kõik oleks hall või must.

Inimkond kui ühtne muster laotuks maale vaibaks.

Sünniksime siia ilma hingitsevaks laibaks.

Surutakse meile peale ühiskonna normid.

Justkui poleks inimesed, vaid piparkoogi vormid.

Kõigil olema peab sama firmalogo dress.

Eristada ma ei suuda, klassis kes on kes

Kõik ei peagi sobituma ühiskonna kasti.

Igaüks on oma näoga, iseenda masti.